Eik Hermann | Naeruväärne koloniseerimine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mis ikkagi juhatab sisse 21. sajandi filosoofiasse?
Mis ikkagi juhatab sisse 21. sajandi filosoofiasse? Autor/allikas: Janek Lass, Wikimedia Commons

Kuidas on võimalik, et pärast XX sajandil toimunut on siiani filosoofe, kes ei oska ühe mõtlemisviisi ja ühe õpikutüübi ainuvõimalikuks pidamises midagi kahtlast näha, küsib filosoof ja arhitekt Eik Hermann Sirbis.

Eelmisel aastal avaldasid kolm Tartu ülikooli filosoofiaõppejõudu õpiku pealkirjaga "Sissejuhatus filosoofiasse".1 Iseenesest on ettevõtmine ju kiiduväärt, kui juba õpiku sissejuhatusest ei selguks, et käsitlemisele tulevad üksnes ühe kultuuri ühe ajastu ühe filosoofiakildkonna vaated. Aasta lõpus Sirbis avaldatud Henrik Sova retsensioonist (loe: õigustusest) selgub, et filosoofiast ongi tänapäeval võimalik ainult selline õpik kirjutada.2

Mis on pildil valesti? Vaadelgem esmalt pildi laiemat ümbrust.

Killustunud ja üleväsinud teadus

Umbes poolteist kuud tagasi küsis Martin Ehala Postimehe lehekülgedel, miks Eesti teadlased ei mässa.3 Teadusraha on lubatud suurendamise asemel aina vähendatud, aga siinsed teadlased rügavad leplikult edasi. Miks? Vastuseid pakuti artiklis mitmeid. Ise leian, et üks olulisemaid faktoreid on siin teadlaskonna killustumine rivaalitsevateks fraktsioonideks, kes kõik peavad tulist võitlust selle pisku pärast, mille riik teadusele välja käia suvatseb. See on "jaga ja valitse" põhimõtte rakendamise õpikunäide.

Mõistagi pole teadlaste omavaheline rivaalitsemine iseloomulik üksnes Eestile. Üle saja aasta on kestnud humanitaar- ja reaalteadlaste vahel üleilmne dispuut, milles pooled esitavad omi põhjendusi, miks tuleks just nende teadusharu lugeda teaduse musternäidiseks või miks mõni muu valdkond, mis samuti teaduse nimetusele pretendeerib, tuleks üldse teaduste hulgast välja arvata. Olukorra lahendamisele ei ole kaasa aidanud teaduse aina süvenev spetsialiseerumine, nii et tihtipeale ei suuda ka ühe kitsa teadusharu sees teadlased üksteise tegemisi ja probleeme piisava rangusastmega mõista. Teadusesisene killustumine ja vastastikune nõrgestamine on andnud uut jõudu religioossetele huvigruppidele ning teadusevaenulikele maailmavaadetele.

Eesti teaduspoliitika on üleilmseid kalduvusi omakorda süvendanud. Kui sada aastat tagasi käivitas teadusdispuute ennekõike soov selgitada välja tõde (mh teaduse olemuse kohta), siis nüüd on sellele lisandunud ellujäämiskaalutlused ehk küsimus, kellele antakse raha ja kes jääb ilma. Kuna nii selle, kui palju raha teadusele üldse antakse, kui ka selle, kuidas raha teadlaskonna vahel jaotub, panevad paika ametnikud, kellel puudub võimekus teha sisulisi valikuid, siis on otsused taandatud arvnäitajate võrdlemisele. Millised teadlased on avaldanud mitu mis kategooria artiklit? Millised teaduskonnad toodavad mitu doktorikraadiga inimest aastas?

Nii on teadusmaastiku uudsust taotlev osa aegamisi teisendumas artikli- ja doktorivabrikuteks. Kuna riik on õhuke, siis on ka igasugune aruandlus ja rahataotlemine asetatud teadlaste endi õlule, nii et sisulise teaduse tegemisele jääb aina vähem aega ja vaimujaksu. Tulemuseks on pahurad, üle töötanud ja alamakstud teadlased, kellel puudub igasugune kindlus oma tuleviku suhtes. Sellistes oludes muutub küsimus sellest, kes õieti on teadlane (ehk teadusrahade õiguspärane taotleja) ja kes ei ole, iseäranis laetuks.

Leonardo da Vincile oli muusika vahetult matemaatika ja joonistamine vahetult anatoomia ning loodusteadus. Ja ometi saab ka tema juures rääkida rangusest ja täpsusest.

Kas kunstnik ja disainer on teadlased?

See on ainult asja üks külg. Tundub nii, et ametkonnad taandaksid hea meelega üldse kogu kultuuri ja sellesse kätketud teadmised teadusele. Kuidas teisiti selgitada, et näiteks kunsti- ja disainikõrgkooli rahastus sõltub samuti sellest, kui palju seal doktoreid lõpetab, nii et ka sealsed doktorandid peavad "tegema teadust"?

Mulle tundub mõte teadust tegevast kunstnikust veidike imelik. Kas see pole kunstniku võimete raiskamine? Lõppude lõpuks poleks kunstnikul või disaineril doktorikraadi vajagi, kui tal lastaks ilma selleta kõrgkoolis õpetada ning ta saaks selle eest ka võimetele vastavat tasu, mis ei sõltuks formaalsustest. Teise võimalusena võiks ta teha doktoritööna midagi, mis annab tegeliku panuse tema erialasse. Kunstniku puhul tähendaks see kunsti, disaineri puhul disaini – igal juhul mitte teaduse tegemist. Vastasel juhul on tulemuseks teaduse mõiste hägustumine ja trivialiseerimine.

Sama mündi teine pool on vabanemine teaduse võrdsustamisest teadmise kui sellisega. Teaduse kõrval luuakse ka laiemal kultuuriväljal pidevalt olulist teadmist juurde, kuigi sihtmärgid ja vahendid on teised.

Ideaaljuhul võiksid kultuurivälja eri osad üksteist toita ja ärgitada, ilma et keegi tunneks kramplikku vajadust tõestada, et tema on see ainuke ja õige kultuuriedendaja. Mõtlen sellega seoses vahel Leonardo da Vincile ja sellele, kuidas oleks tema reageerinud kisklemistele tänapäeva kultuuriväljal. Temale oli muusika vahetult matemaatika ja joonistamine vahetult anatoomia ning loodusteadus. Ja ometi saab ka tema juures rääkida rangusest ja täpsusest. Mulle näib, et nüüdisajal on säärasest piire ületavast (õigemini, piire eitavast) lähenemisest aina enam võita. Lõppude lõpuks kultuur ju ongi üks, isegi kui seda tahetakse vahel selgepiirilisteks üksusteks jaotada ning rahvuste kaupa sektsioonistada.

Ühtlasi võimaldaks see märgata, et õigupoolest on teadusel ja kunstil mitmeid ühiseid muresid. Alarahastamine ja ebakindlus tuleviku osas, nõrgenev positsioon ühiskonnas on vaid mõned neist. Samuti saab välja tuua ühise eesmärgi, milleks on seniseid teadmisi kummutava teose või teooria loomine. Igal juhul aitaks ühise laiapõhjalise liidu moodustamine nii teadlastel kui ka kunstnikel oma huve ühiskonnas laiemalt ja lihtsamalt läbi suruda.

Kriisis vaevlev filosoofia

Kuhu võiks kõige selle valguses paigutada filosoofia? Kas filosoof on pigem teadlane või pigem kunstnik või paigutub ta hoopis omaette kategooriasse? Milline on filosoofia suhe sellega, mis maailmas parajasti toimub? Kas filosoofil peaks olema ühiskonnas roll ja kui jah, siis milline? Neile küsimustele on umbes sama palju vastuseid, kui on filosoofe endid.

On olnud aegu, mil ses osas on valitsenud hoopis suurem konsensus. Kuid juba mõnda aega on filosoofia vaevelnud kriisis, mis lubab neile küsimustele anda üksnes ebakindlaid, ettevaatlikke vastuseid. Oleneb muidugi, kellelt küsida. Vastavalt temperamendile ja kohasustundele esineb filosoofide hulgas erandeid, kes mõnedes regioonides osutuvadki domineerivaks kontingendiks.

Euroopa traditsioonis annab filosoofia kriisile aluse juba seda põhistav eristus mythos'e ja logos'e vahel. Kujunes välja nii, et hakati eristama logos't ehk teadmist, kus kogemustervik jaotatakse analüüsi käigus väiksemateks tükkideks, et seejärel neist tükkidest sünteesi käigus uute tervikuteni jõuda, ja mythos't ehk müütide ja mõistu­lugude kaudu teadmist, kus keeldutakse tervikut tükeldamast, kuna see kätkeb midagi tuumset, ja areng saab toimuda vaid terviku enda tasandil, seda varieerides või ümber mängides.

Kõiki valdkondi, kus tegeldi logos'ega, nimetatigi pikka aega filosoofiaks. Alles uusajal hakkasid mitmed eriteadused filosoofiast selgekujuliselt lahku lööma. Algul tegid seda loodusteadused, XIX sajandil juba psühholoogia, sotsioloogia jne. Ühel hetkel olid juba möödapääsmatuks saanud küsimused, kuhu see protsess välja võiks jõuda ja mida sellest tuleks järeldada. Ühelt poolt tekkis näriv kahtlus, et filosoofiast on saamas ajalooline igand, tühi teadus, mis jookseb eriomastest uurimisobjektidest tühjaks. Teiselt poolt hakkas see osa filosoofiast, mida ei olnud võimalik hõlpsasti teaduseks muuta, just sellest omadusest tulenevalt mõjuma paljudele religiooni või pseudoteadusena või lihtsalt elukauge ja ebaolulisena. Oli terve rida jõujooni veel, mida siinkohal ei jõua puudutada. Kõik see koos viis selleni, et filosoofia hakkas kärisema kahe vastandliku kalduvuse vahel: esimesel juhul teisendati filosoofiat aina sarnasemaks reaalteadustega ning ülejäänu kuulutati igandiks või esoteerikaks; teisel juhul aga rõhutati filosoofias jooni, mis just eristavad seda teadusest, otsides liitlasi kunstidest.

Niimoodi võib väga rohmakalt seletada XX sajandil aset leidnud lahknemist analüütiliseks ja kontinentaalseks filosoofiaks. Ei saa öelda, et midagi seeläbi lahenenud või selginenud oleks. Filosoofia tõmbleb endiselt näootsingutes, proovib hakkama saada oma vähenenud (või olematu) rolliga ühiskonnas ja sellega kaasneva prestiižikaotusega. Peaaegu ainuke filosoofi väljund ühiskonnas on hakata seda omakorda teistele õpetama, sest ülikoolides on filosoofia endiselt kohustuslike õppeainete seas, olgugi et põhjust keegi enam päriselt ei mäleta. Selgitusena pomisetakse midagi silmaringi laiendamisest ja mõtlema õppimisest, endal pilk igaks juhuks maha löödud või, vastupidi, läbitungiv, hääletoon entusiastlikult enesekindel ja rõhutatud, et peale küsija ka iseennast selles veenda.

Seetõttu on ka vaidlused küsimuse üle, mis siis ikkagi on filosoofia ja kes on õige filosoof, läinud iseäranis teravaks. Alam- või keskastme ametnik, kuna temast enamasti oleneb vähe, võib klammerduda iseäranis jõuliselt selle vähese voli külge, mis talle on usaldatud, mängides tema poole pöördujatega oma mõttetuid võimumänge. Samamoodi teevad ka filosoofid, vaieldes omavahel seda emotsionaalsemalt, mida vähem neist midagi päriselt oleneb.

Neljakordne koloniseerimine

Relevantsuse kaotamise hirmu taustal on üdini inimlik ümberorienteerumise asemel oma senist tegevust veelgi maanilisemalt jätkata, unustades küsida, mis see üldse on, mida ma teen, ja kas see ikka on kõige õigem asi, mida teha. Samuti on lihtne hakata eriti kiivalt oma erialast suunitlust kaitsma, ajada see segamini oma identiteediga, ning identiteedi kaitsmise tähe all teisi rünnata. Ja veel kõige lihtsam on sulgeda silmad võimaluse ees, et seda sorti ründavast ja pealesuruvast – koloniseerivast – mudelist on su erialal peaaegu algusest peale lähtutudki.

Võib vaielda, kas asjaolu, et euroopalik mõtlemine on levinud üle maakera, on Euroopa vallutuste kõrvalnähtus või on vallutuslikkus ja ekspansiivsus juba Euroopa mõtlemises endas sees.4 Igal juhul võib õigustatult küsida, kas saab mõne tsivilisatsiooni (ajutisest) edukusest järeldada ka selle tsivilisatsiooni pärimuspagasi ülimuslikkust ja mõne teise tsivilisatsiooni ebaedust jõuda vastava pärimuspagasi alamuslikkuseni. On ju mitmed mõtlejad säärase seose kahtluse alla seadnud, näiteks selgitades, et Euroopa ülimuslikkus on tulnud hoopis asjaolude kokkusattumisest, kontekstioludest, mis on sattumisi nad edukaks voolinud,5 või viirustest, mida nad oma kehaga kaasas kandsid.6

Selle valguses saab filosoofia puhul rääkida neljakordsest koloniseerimisest. Esimene, süütuimana tunduv, on kujutlemise hõivamine mõtlemise poolt. Jaan Kaplinski kirjutab: "Ma ei ole kunagi hästi aru saanud, mis tähendab "mõtlemine", mis vahe on "kujutlemisel" ja "mõtlemisel". Ma ei ole kunagi märganud oma mõtlemist, ei ole leidnud end mõtlevat. Kujutlevat küll. Elan piltide ja märkide voolus, sorin ja otsin nende hulgast õigeid."7 Ometi me kujutlemisest eriti rääkida ei taha, kui soovime olla tõsiselt võetud. Ja kui tahame mõnele tegevusalale väärtuslikkust lisada, aitab sellele kaasa, kui tõestame, et see tegevus on ka teatav mõtlemine: näiteks visuaalne, kehaline, ruumiline mõtlemine.

Teiseks, mõtlemise koloniseerimine filosoofia poolt. Filosoofia asemel tuleks siin ehk rääkida üldisemalt abstraktsest sümboolsest mõtlemisest. Isegi kui kujundid, keha, kontekst, lugu mingil kujul mõtlemist kannavad, siis "puhtaim" mõtlemine on abstraktne mõtlemine. Ja puhas on hea.

Kolmandaks saab rääkida filosoofia koloniseerimisest Euroopa filosoofia poolt. Ettekujutus, nagu muudes tsivilisat­sioonides ei oleks olnud filosoofiat (või selle vastet), sobib oma üleolevas versioonis XIX sajandisse ja mõõdukamas versioonis XX sajandisse. Ajalooteaduses räägitakse juba ammu maailmast kui tükkideks jagamatust võrgustikust ega leita võimalustki teha nägu, nagu saaks Euroopa ajalugu käsitleda väljaspool sündmusi Lähis- või Kaug-Idas või kaugemalgi. Kunsti- ja disainiajalugu liigub jõudsalt käsitluste poole, kus maakera eri piirkondades juhtunu on ühtmoodi kaetud. Filosoofias aga on endastmõistetav, et filosoofia tähendab Euroopa filosoofiat.8Euroopa filosoofia ajalugu käsitledes – kui seda ajalugu üldse tähtsaks peetakse – tehakse endiselt nägu, nagu juhtunuks ajalugu ainult Euroopas: näiteks räägitakse üleüldiselt pimedast varakeskajast, eirates asjaolu, et islamimaailmas ja mujalgi oli sama ajastu kõike muud kui pime.

Neljas, hiljutisim hõivamiskatse: Euroopa filosoofia koloniseerimine analüütilise filosoofia poolt. Jaan Kivistik kirjutas Eestiga seoses juba 1996. aastal, kuidas "oma toonases sektantlikkuses kindlalt piiritletava loogilise positivismi [teisisõnu, analüütilise filosoofia esialgse vormi] kolmveerandsajalise ekspansiooni [sic!] tulemus" on see, et "analüütikud on filosoofilise maailma vallutanud [sic!] samal viisil kui aristoteelikud XIII sajandil kristliku filosofeerimise ruumi".9 Kuna vallutus olevat eriti märgatav ülikoolide filosoofiaosakondades, nimetabki Kivistik analüütilist filosoofiat uueks skolastikaks ehk koolifilosoofiaks ning toob ainsa alternatiivina välja mõne esoteerilise süsteemi loomise.10

Kui Kivistik on oma käsitluses ambivalentne ja kohati märgatavalt sarkastiline, siis 2018. aasta lõpul sama käsitlust kajana korranud Henrik Sova tundub olevat täiesti tõsine.11 Kirjutades uuest ülikoolidele suunatud filosoofiaõpikust, mille autorid peavad koolifilosoofia jõupositsiooni sedavõrd ilmseks, et ei pea enam isegi vajalikuks täpsustada, millise filosoofia õpikuga on tegu, kasutab Sova selliseid sõnu nagu "kinnistamine", "kehtestamine", "juurutamine", pööramata tähelepanu asjaolule, et tegu on kolonisaatori kõnepruugiga. Sõnakasutus ise on muidugi täpne: jõupositsioon on saavutatud, see vajab nüüd vaid fikseerimist ja kivisse raiumist, jõustades uue sõnavara kui ainuvõimaliku ja marginaliseerides alternatiivid. Ilmselt polegi selleks paremat vahendit kui üks süütu õpik.

Filosoofiate pimetähnid

Millega ikkagi äsja kirjeldatut selgitada? Kuidas on võimalik, et pärast XX sajandil toimunut on siiani filosoofe, kes ei oska ühe mõtlemisviisi ainuvõimalikuks pidamises midagi kahtlast näha? Kas pealesunnitud ja moonutatud marksismi lugu Eestis on nüüdseks juba piisavalt ununenud ning saame minna uuele ringile? Ja kuidas on võimalik, et XXI sajandil on filosoof nii muretult progressiusku? Kas mälujälg üle 70 aasta tagustest koonduslaagritest ning Hiroshima ja Nagasaki tuumapommidest on kultuuris kustumas?

Oskan seda kõike selgitada vaid asjaoluga, et teatav osa analüütilisest filosoofiast väldib meelega ja uhkusega igasugust poliitilisust. Reaalteadlased, kellest siin snitti võetakse, on vähemalt XX sajandi teise pooleni (ja kohati tänini) otsinud ruumist ja ajast sõltumatuid seaduspärasid. Seejuures on läbiv metodoloogiline võte dekontekstualiseerimine, fakti vabastamine ajast ja ruumist, kus see esineb, et esile tuleks universaalne seaduspära. On ilmne, et nii saavutatud tõde ei hooli ajaloost, sest peab kehtima igas kohas ja ajas. Sama ilmne on, et see tõde ei hooli ka võimuküsimusest, ei pea olema tundlik küsimuses, mis positsioonilt keegi räägib ning kas see, mida ta ütleb, on olukorra huvitu kirjeldus või hoopis selle olukorra mõjutamine või jõuline kehtestamine. Viimati mainitud asjade suhtes on nii kontinentaalne filosoofia kui ka humanitaarteadused, kus paljuski tegeldakse just (re)kontekstualiseerimisega, ennast möödunud sajandi valguses iseäranis tundlikuks harjutanud. Kui säärane tundlikkus puudub, ei saagi vallutaja kõneviis eriti imelik tunduda. Pealegi on ju mõnus niimoodi rääkida: jõutunne, isegi kui see on illusoorne, kahtlemata kasvab.

Aga kas see jõutunne on ikka illusoorne? Ehk on kõik õigustatud, valguse vägi võitnud pimeduse jne? Mina ei ole nii kindel, kui mõistlik on XXI sajandil sellest teadmismudelist kinni hoida. Olen kaugel sellest, et reaalteadustes loodavaid teadmisi küsimuse alla seada või padurelatiivseks pidada, küll aga leian, et nüüdisajal on ka reaalteaduse tegemine möödapääsmatult politiseeritud.

Isegi inimtekkelise kliimasoojenemise üsna puhtakujuliselt loodusteaduslik fakt on otsemaid poliitiline.

Hea näite kompleksreaalsusest, kus nüüdisajal elame, pakub Bruno Latour raamatus "Me pole kunagi olnud modernsed": "Loen oma päevalehe neljandalt küljelt, et Antarktika kohal tehtavate mõõtmiste tulemused pole sel aastal head: auk osoonikihis suureneb ohtlikult. Edasi lugedes jõuan kõrg­atmosfäärikeemikute kaudu Atochemi ja Monsanto peadirektoriteni, kelle ettevõtted teisendavad oma tootmisliine, et vahetada välja süütud klorofluoro­süsinikud, mida süüdistatakse kuri­tegudes ökosfääri vastu. Mõne lõigu pärast sekkuvad arutelusse keemia, külmutuskappide, aerosoolide ja väärisgaaside üle suurte tööstusriikide juhid. Artikli lõpus aga võtavad sõna meteoroloogid, kes enam keemikutega ei nõustu ja räägivad hoopis kliima tsüklilisest kõikumisest. Ühtäkki ei tea töösturid enam, mida teha. Kõhklevad ka riigipead. Kas tuleks oodata? Või on juba liiga hilja? Veel tagapool lisavad mõttevahetusse oma skepsisenoodi kolmanda maailma riigid ja ökoloogid, rääkides rahvusvahelistest lepingutest, tulevaste põlvede õigustest, moratoorumitest ja õigusest arengule."12 Ühes ja samas artiklis on koos keemilised ja poliitilised reaktsioonid, teadlased, vabrikud, taevas, kohalikud valimised ja juhatuste koosolekud. See lõik pärineb aastast 1991; nüüdseks on reaalsus veelgi keerustunum.

Milline on mõistete tööriistakast, mille filosoofia sellise reaalsuse analüüsiks välja pakub? Kas selleks tõesti piisab tähelepanekutest stiilis "Lause "Roos on punane" on tõene siis, kui roos on punane"?

Teadmisviisid, mida nüüdisajal edendatakse, eraldiseisvalt oma isepärasest pigist välja murda ei saa. On ülioluline, et kontinentaalne filosoofia ja humanitaarteadused uuendaksid ennast jõuliselt, võttes arvesse suuri murranguid reaalteadustes ja bioloogias. Samuti on reaalteadustel, nagu ka analüütilisel filosoofial kõvasti võita tundlikkusest poliitiliste mängude suhtes, milles paratamatult osaletakse, ning sõnavarade suhtes, mis nende mängudega kaasnevad. Niisamuti on vähemalt analüütilisel filosoofial võita teadlikkusest ajaloo ja muude tsivilisatsioonide filosoofiatraditsioonide osas, et mitte teatada hõisates avastustest, mis osutuvad ammu unustatud triviaalsuseks. Teisisõnu, oleks vaja uusi Leonardo da Vincisid.

Just neil põhjustel ei oska ma ei uut filosoofiaõpikut sirvides ega ka Henrik Sova kiidulaulu lugedes teha muud kui õlgu kehitada. Sova ütleb, et alternatiivsed mõttetraditsioonid on esoteerilised ja nende harrastajad on pimeusksed jüngrid, unustades, et teaduse ajalugu on täis isakujusid ja nende jüngreid, ilma et see tingimata ütleks midagi nende tehtud töö väärtuslikkuse kohta. Sova ütleb, et ainult analüütilised filosoofid suudavad omavahel ja teiste teadlastega koostööd teha, unustades, et sama teevad kohati edukamaltki kontinentaalsed filosoofid. Sova ütleb, et ainult analüütilise filosoofia kohta saab kirjutada õpiku, eirates fakti, et kontinentaalse filosoofia kohta on kirjutatud kümneid, kui mitte sadu õpikuid.

Milleks need naeruväärsed mängud? Milleks üritada hõivata territooriumi, mida keegi niikuinii eriti ei väärtusta? Võita on sellest vähe, kaotada aga päris palju. Näiteks väärtuslikku aega, mis võiks kuluda millelegi kasulikumale, näiteks mõistevara leiutamisele, mis aitaks ligi pääseda nüüdisaja põletavate probleemide sõlmpunktidele. Ja väärtuslikku jõudu, mida võiks pakkuda kultuuriedendajate ühisrinne. Peaaegu märkamatult on ju nii teadusele kui ka laiemalt kultuurile ja kultuursusele sugenenud võimsad ühisvaenlased, kes praegust killustumist ja väiklasi mänge nähes ainult rahulolevalt käsi hõõruvad.

1 Bruno Mölder, Roomet Jakapi, Marek Volt, Sissejuhatus filosoofiasse. Õpik kõrgkoolidele. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.

2 Henrik Sova, Filosoofiatiigis pole madalat vett. – Sirp 21. XII 2018.

3 Martin Ehala, Miks teadlased ei mässa? – Postimees 27. XI 2018.

4 Vt nt John McCumber, Metaphysics and Oppression. Indiana University Press, 1999 ja Christopher P. Long, Ethics of ontology: Rethinking an Aristotelean Legacy. State University of New York Press, 2004.

5 Vt nt Jared Diamond, Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies. W. W. Norton, 1997.

6 Vt nt William H. Mcneill, Plagues and Peoples. Anchor, 1967.

7 Jaan Kaplinski, 621. – Paralleele ja parallelisme. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 194.

8 Vt Bryan W. Van Norden, Taking Back Philosophy: A Multicultural Manifesto. Columbia University Press, 2017, 1. ptk.

9 Jaan Kivistik, Koolifilosoofia. – Kultuurileht 11. X 1996, lk 11.

10 Samas.

11 Sova, Filosoofiatiigis pole madalat vett.

12 Bruno Latour, Me pole kunagi olnud modernsed. Tlk Anti Saar. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014, lk 9 (tõlget on minimaalselt muudetud).

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: