Hällikiigutajate lugu on Eesti rahva lugu. Millises hällis või vankris on kasvanud tervemad, targemad ja õnnelikumad lapsed - kes seda teab. Suurim muutus rohkem kui sajandi jooksul on olnud aga see, kuidas sünnitajaisse suhtutakse ja mis toimub nende ümber, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Sünnituse protsess on sünnituse protsess. See on ürgajast nii, ega seal midagi ei muutu. Muutub kogu aeg ainult see, mida naisega ette võetakse, kuidas temasse suhtutakse. Kas ta on lihtsalt üks looduse osa nagu ta vanasti oli või nagu nõukogude ajal, kus tegemist oli patsiendiga, et tema on haige ja temaga tuleb tegeleda kui haigega. Tänapäeval oleme jõudnud jälle sinna, et püüame võtta naist kui looduse osa ja nii nagu loodus on sünnitust ette näinud," kirjeldas Valga haigla endine ämmaemand Hilja Kukk.

Regilaulud jäävad praegu paljudel lastel kuulmata ja uhkeid titemütse oskab ehk mõni vanaema veel teha, aga mähkimine on olnud ajast aega - iseasi, kuidas seda tehti.

"20. sajandi esimesel poolel kasutati mähkimiseks vööd. Mähkimist alustati lapse jalataldadest ja keriti kookoniks nabani välja. Ja siis oli selline uskumus, et nii kasvavad lapse jalad sirged. Nõukogude ajal kasutati mähkimiseks marlimähkmeid, samas aga polnud marlit väga palju ka saada. Seda ju osteti tõendi alusel. Ja lugesime kogutud pärimustest, et kindlasti oli vaja õmmelda 20 marlimähet," rääkis Valga muuseumi varahoidja, väljapaneku autor Marju Rebane.

Olid ajad, mil oma küla velskrit või ämmaemandat usaldati rohkem kui kauge linna arsti. Ja aega oli kuidagi rohkem - nii laste kui ka raske töö jaoks.