Arvustus. Palju halvemaks üks õudusfilm enam minna ei saa
"Püha Agatha" ("St. Agatha")
Režissöör: Darren Lynn Bousman
Osades: Sabrina Kern, Carolyn Hennesy, Courtney Halverson, Seth Michaels jpt.
1/10
Pealtnäha - või siis vähemalt sünopsist lugedes, sest juba treiler reedab kõik halvad küljed - tundub "Püha Agatha" huvitav idee. 1950. aastatel asub kusagil Ameerikas keset paksu metsa üksik klooster, kus aidatakse rasedaid naisi, kes on erinevatel põhjustel jäänud oma lapsega üksi. Seda muidugi tinglikult, sest tegelikult paljastub pärast algset sooja vastuvõttu täielik natsilaager, mis laskub oma jõhkrusega "Teenijanna loo" ("A Handmaid's Tale") tasemel. Naisi hoitakse hirmuvalitsuse all ja kristlik vagurus on seal kloostris asendunud pigem saatanliku halastamatusega.
Kõik eelmainitu võiks olla huvitav, aga režissöör Darren Lynn Bousman, kes on tuntud kui "Sae" saaga pigem õnnestunud teise, kolmanda ja neljanda jao lavastaja, kaotas täielikult pea ega saanud aru, mis filmi ta teha tahab. Esimestest minutitest alates on "Püha Agatha" puhul midagi - või pigem isegi kõik! - valesti. Narratiiv jookseb kui hobuse unenägu, montaaž on kehvem kui filmikooli esimese kursuse tudengil ja vaataja jäetakse täiesti tühjade pihkudega.
Lugu ei arene ja tammub sama tühjalt mööda igava välimusega maamaja nagu kõik filmi tegelased. Pole tõuse ega mõõnu, kõik jookseb ühtlases igavas vaos, kus suudetakse labaselt lihtne lugu muuta vaataja jaoks siiski täiesti arusaamatuks. Seletamata jäetakse isegi see, mille kuradi pärast ristitakse naised võika tseremoonia abil Agathadeks. Äkki pidi see hirmus olema? Ma ei tea, pigem mõjus lihtsalt lollakalt.
Raske on mõista, kuidas saab ühe filmiga kõik nii halvasti minna. Tõsi, erakordselt halva stsenaariumiga õudusfilme on kõik kohad täis - näiteks hiljuti ilmunud Timothy Woodward juuniori tüütu ja tühine "The Final Wish" -, aga "Püha Agatha" puhul ei ole probleem isegi loos. Ka lavastaja on oma eelmiste linatöödega kinnitanud, et oskab siiski filme teha, seega ehk oli see hoopis mingi mõistmatu improeksperiment? Kamp inimesi tuli kokku, pooled neist panid selga nunnariided, teine pool toppis padja kleidi alla ja lahti läks mäng "kurjad nunnad vs abitud rasedad". Praegu lugedes hakkate selle peale naerma, aga poolteist tundi sedalaadi lollust vaadata on füüsiliselt valus.
Lisaküsimus on ka turunduses - "Püha Agathat" esitletakse kui just üht neist rahvaõudukatest, mis peaks kinno meelitama kõik kergete ehmatuste ja stereotüüpsete tegelaste austajad, aga reaalsus on midagi halvas mõttes muud. Oleks see lihtsalt ühe tuntud lavastaja veider katsetus, võiks isegi andeks anda - möödunud aastal jõudis PÖFFile näiteks samalaadne "Aheldatud kogu eluks" ("Chained for Life"), kus režissöör Aaron Schimberg lasi kerge õõvaloo kontekstis näidelda suurel hulgal puudega inimestel. Tervikliku filmina oli see täiesti mõttetu ja isegi häiriv, aga südamliku katsetusena võin paljud asjad andeks anda.
"Püha Agatha" puhul laiem pilt aga puudub, seega jätke see intensiivselt halb õudusfilm vaatamata isegi siis, kui teile meeldivad halvad õudukad. See on ka selle kriteeriumi jaoks liiga halb. Kui on aga isu meeldivalt naiivsete uute õudusfilmide järgi, siis julgen soovitada "Põrguparki" ("Hell Fest") ja "Elavat surnut" ("The Possession of Hannah Grace"), mis suudavad oma skemaatilise loo ja tuttavliku õuduselemendi kavalalt välja mängida.