"Artikkel kõneleb Lydia Koidula proosaloomingust, aga ta kõneleb sellest vaatepunktist, kuidas ta mugandas Saksa eeskujud, sest tema proosa ja luule väga oluliselt põhinesid Saksa rahvakirjanduse eeskujudel, ja kuidas selle mugandamise kaudu ta tegelikult arendas rahvusliku liikumise agendat," selgitas Monticelli.

"On näha, et tal oli täitsa vaja mõtestada neid küsimusi, mis tol ajal Eesti ja eestlaste jaoks olulised olid. Kõigepealt just rahvusliku ärkamise liikumise eestvedajate jaoks olulised olid. Ta tegi seda, kasutades materjali, mis tal käepärast olid. Need materjalid olidki põhimõtteliselt Saksa kirjandusest ja kultuurist, jätkas ta.

"Me peame arvesse võtma seda, et mitte ainult Koidula, vaid kogu rahvusliku ärkamise esimese faasi eestvedajate haridus oli saksakeelne ja nad väga sageli orienteerusid saksa keeles või vähemalt kirjakeeles saksa keeles märksa paremini kui eesti keeles. Koidula hakkab kirjutama, siis ta peabki välja arendama omaenda eesti keelt, et ta muutuks kirjanduslikuks keeleks," märkis Monticelli.

"Nii et nende jaoks see Saksa horisont oli see, kus nad tundsid ennast kodus. Aga samas tekkis mingil hetkel vajadus ennast sellest eristada, ennast mõnes mõttes ka vastandada sellele, ja siis ongi hästi huvitav vaadata, kuidas võetakse need Saksa eeskujud, aga tehakse need ümber, selleks, et mõnes mõttes mängida neid baltisakslaste vastu," tõdes ta.