Ago Samoson: Akadeemiline vaba(n)dus ({{commentsTotal}})

Tartu ülikool on hädas tudengite järjest väiksema ja viletsama keeleoskusega.
Tartu ülikool on hädas tudengite järjest väiksema ja viletsama keeleoskusega. Autor/allikas: Tartu ülikool

Ago Samoson kirjutab reedeses Sirbis, et kuna õhus on nii rakendusuuringute keskuse kui ka täiendava maksuraha plaanid, siis oleks kohane langetada akadeemilist tähelendu ketserlikult maale lähemale.

Ühiskondlikku arvamust Eesti teaduse kohta on kujundanud väga erineva tausta ja tasemega üllitised, mis on pärit nii akadeemikuks valitute kui ka muidu agarate teadustegelaste sulest. Üldiselt ei sega autorite enda kui tahes tagasihoidlikud saavutused esitamast meie teadust ülivõrretes, kuna enesekiituse saab selgeks maast madalast, see on grandipalvete ja diplomitööde vältimatu osa. Vähem, kui üldse, on märgata sõnavõtte üksikutelt nohikutelt, kes on loonud toote või teenuse, mille eest tõepoolest ka väljastpoolt maksuraha jaotussüsteeme tuleb midagi tagasi. See rariteetne kategooria väärtustab oma aega ja elaani kõrgelt, aga on ehk oma ülimarginaalses vähemuses ettevaatlik arvamustega, mis võivad kompromiteerida nomenklatuurseid standardeid. Kuna õhus on nii rakendusuuringute keskuse kui ka täiendava maksuraha plaanid, siis oleks ehk kohane langetada akadeemilist lendu ketserlikult maale lähemale, muidu läheb jälle "nagu alati".

Eesti piiratud ressursside, tagasihoidliku majanduse ja investorite umbusu tingimustes on paratamatult ülikoolid kõige olulisemad innovatsioonikeskused. Nende konkreetsest väljundist sõltub ühiskonna tulevik palju rohkem kui pelgalt õppetööst ja teoreetilisest "küll meie vilistlased siis teevad" lootusest. Suures plaanis on ainult iga kahekümnes doktorikraadiga lõpetanu jäänud tootvale erialasele tööle.

Meie ülikoolidel on põhimõtteliselt kõik eeldused tekitada ühiskonnale suurt lisaväärtust. Tänu Euroopa Liidu toetusele on aparatuur ja muu infrastruktuur ajakohane, isegi parem kui enamikus maailma esisaja ülikoolides. Töötajate keskmine palk TÜs üle 1600, TTÜs üle 1800 euro ületab märgatavalt riigi keskmise. Selles olukorras on teadlastel justkui kõik võimalused panna oma oskused mängu ja arendada kõrge kvaliteediga teenuseid-tooteid ja täita lepinguid. Paraku on nende osakaal TÜ ja TTÜ eelarves mitte üle 7 protsendi, sealhulgas välismaalt ainult 1 protsent. Sellistel arvudel, üsna ühte auku nii Eesti majanduse mootoril kui ka peaga linna universitas'el, ei ole midagi ühist retoorikaga, mis lubab teadusse investeerimistelt tuhandesi kasumiprotsente.

Muidugi ei ole ülikoolide eelarvedetailid ainsad näitajad minekul suure lisandväärtusega tootmise suunas, aga paraku ei paku midagi murdelist juurde ka arvukad idu- ja edufirmad. Lähemal vaatamisel paistavad lubaduste ja klantspiltide tagant välja mitmed sagedased iluvead: kriitiline sõltuvus EAS vm toetajate /investorite rahavoost, vähene/puuduv sisuline seotus Eesti teaduse saavutustega, olemasoleva kordamine või siis lisaväärtuse puudumine. Seega kulutame palju inim- ja muud ressurssi, aga vastu saame klaashelmeid.

Kuidas seletada nii äraspidist olukorda? Püstitame mõned rõhutatult mustvalged hüpoteesid.

Liiginnukas avaldamine. CV, konverentsiaplausi ja tsiteeritavuse nimel käiakse kõik välja. Üldiselt jälgivad paljud ülikoolid kiivalt vähegi rakendusliku võimalusega uuringute avalikustamist. Selliste tööde puhul ei saa publikatsioone tulla enne patenteerimistsükli lõppu, võib-olla viie aasta pärast, võib-olla veelgi hiljem. Tsiteeritavust võib olla üldse mitte, sest selle koore on riisunud vahepeal kas või tublid Eesti tippteadlased, ainult et litsentsi eest läheb raha järgmised 20 aastat mujale.

EL ja muud rahvusvahelised projektid. Ka siin valitseb intellektuaalväärtuste lekkeoht. Tuletame meelde, et nn Sorosi grantide puhul tauniti isegi 500dollarilisi toetusi rakendusliku iseloomuga taotlustele. ELi projektides on reeglina üheks osaliseks/realiseerijaks mingi suur ettevõte või siis on keegi arvukatest partneritest sellega tihedalt seotud. Pelgalt teada saamine et "asi on võimalik" vabastab korporatsiooni juhtkonna riskihirmust ning ammendamatud ressursid uuele suunale arenduslaboris, selle vastu ei aita mingi konsortsiumileping. Ometi on meil kuulutatud programmis "Horisont 2020" osalemine lausa akadeemilise kvaliteedi etaloniks.

Järeldoktorantuuri korraldus. Praeguste reeglite järgi saavad järeldoktorid toetust ainult välismaal töötamiseks. Tegemist on noorte andekate inimestega, kes on äsja saanud valmis oma tõsisema uurimistöö, saanud head teadmised ja oskused, mis tuleks kohe realiseerida. Aga nad on nüüd sunnitud minema kogu selle potentsiaaliga kuhugi, kus hea mõtte tööstusliku realiseerimise võimalused on palju dünaamilisemad. Sealjuures on värske teaduste doktor (siis eksiilis) ka perekonna loomise/kinnistamise eas.

Kutselise teadlase karjääriredeli puudumine. Kogu meie akadeemiline mudel on arenenud ebaloomulikul teel, osalt on see NSV Liidu pärand, osalt kopeeritud võimsa majandusega riikidelt, vähe sellest, püüame juurutada veel nende netieelseid ajast ja arust kombeid. Eelmiste sajandite puuduliku teabelevi tingimustes oli kõiketeadva tenuuriprofessori/akadeemiku roll tõesti kohane. Praegu on ta pigem sotsiaalse/akadeemilise ebavõrdsuse promootor, kellest endast saab pensioniea saabudes formaalselt üleliigne ehk emeriit. Akadeemilise ökosüsteemi kõrgeimaks eluvormiks peaks olema kutseline teadlane, kes ei käsitle uurimis- ja arendustööd teisejärgulisena, õpetamise abivahendina ega veereta vastutust n-dat korda järgmisele põlvkonnale, vaid viib valemid ise turule. Uus seadus paraku nivelleerib teadureid, võttes ära viimasegi karjäärimotivatsiooni. Selle asemel fetišeeritakse ja rahastatakse põlenud maa meetodil juhuslike teemadega professorite tenuure, millest mujal tahetakse hoopis lahti saada.

Rahvusvahelistumine. Meie kallimate infrastruktuuride, rahvusliku magnetlabori (KBFI) ja Geenivaramu publikatsioonide hulgast tuleb tikutulega otsida neid, mis ei oleks tehtud välismaiste projektide ja eesmärkide nimel. Anname ära oma geneetilise informatsiooni (mis peaks olema iga doonori personaalse autoriõigusega kaitstud), makstes juba praegu peale ja hiljem ravimite eest veelgi rohkem. Mingeid märkimisväärseid tellimusi pole tagasi toonud suured toetused CERNile. ELi infrastruktuurid otsivad ise kasutajaid, nende juures aja saamiseks poleks vaesevõitu riigil vaja teha kalleid kingitusi.

Akadeemiline vabadus. Panna Eestis väikeste grantidega tööle palju vabu teadlasi on sama hea kui pus(k)ida Browni liikumisega raketti taevasse. Elon Musk valis sihipärase meetodi ja oli suurusjärgu võrra edukam kui akadeemilisema käsitusega NASA, Craig Venter oli kiirem ja odavam kui USA riiklik terviseinstituut (National Institutes of Health, NIH). Akadeemilise vabaduse taga on väljavabandamine vastutusest. Kartuses kaotada kindlaks kujunenud positsioone ei riskita muuta uurimisteemat, mõõdetavast vastutusest on parem eemal hoida. Ometi on ühiskonna vajadused teravad. Nimetagem siin kas või (pikka) elukestvat tervist, hajaenergeetikat, säästvat transporti, metsa ja põllumaa ökoloogilist võimestamist või siis ratsionaalset maksujaotuse süsteemi. Renoveerimist vajab kogu Ida-Virumaa, sealt kasvab välja loodusliku kestma jäämise oskus, mis võib osutuda vajalikuks kõigile varem, kui me arvame. Nende teemade käigus jääb alati ruumi ka akadeemilisele fantaasiale.

Kohustuslik ajateenistus. Noore, kõige õppimisvõimelisemas kasvueas aju käsutamine kasarmusse on isiku suhtes inimsusevastane, rahvuse mõttes genotsiid. Au olla sellega maailmas kuue kõige sõjakama hulgas võiks jääda minevikku. Julgeoleku ja ajateenistuse eesmärke saab lahendada ka tsiviliseeritult.

Innovatsioonilaeva oodates. Ülaltoodust tekib mulje, et teadus on meid teinud süstemaatiliselt vaesemaks ja omandanud valge laeva rolli. Oleme teaduspõhist majandusimet oodanud peaaegu kolm aastakümmet ja jäämegi ootama, kui ei tehta radikaalseid muudatusi teadusraha kasutamises ja akadeemilistes hoiakutes. Küsimus pole akadeemilise teaduse majanduslikus või ühiskondlikus kasus, vaid kasuteguris. Loomulikult võib kunagi kuskil midagi "avastuda", aga terve laeva randumist aitab see jälle samapalju kui Browni liikumine.

Viimase aja ehk kõige lubavam uudis on uue poliitilise eraldise jaotamine ministeeriumide vahel, et toetada konkreetseid, kuigi seni veel määratlemata riiklikke vajadusi. Muidugi, eri parteide haldusalas olevad ametkonnad ei ole koostööaltid, aga ikkagi on veel kõik võimalused olemas. Rahvusprogrammide sisu võiks välja kujuneda mitte tööstuse huvirühmade, vaid üleriigilise debati tulemusena ja olla lahkesti ka koalitsiooni üle punaste joonte tõmbav teemadering peenhäälestuse asemel.

Ülikoolide ja õpetlaste töö tulemuslikkus paraneks rahvusprogrammide tenuuride pea pealt jalgele pööramisega. Selle asemel et panna noored teadlased kõigest jõust rabelema kas Eesti või ELi maksumaksja poolt ülalpeetava (tenuuriprofessuuri) staatuse nimel, tuleks nende eesmärgiks seada ise ülalpidajaks saamine. Võimaldame järeldoktoritele tähtajalise 10–15aastase ekspresstenuuri, mille käigus ta valmistab ette kas oma varajase aktiivse "emeriteerumise" ettevõtlusse, mille lisaväärtus toetaks edaspidist uurimistööd, või jätkamise sobivas rahvusprogrammis.

Ago Samoson on Tallinna tehnikaülikooli juhtivteadur.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: