Inimese igapäevaelu, päevapoliitika ja globaalsed teemad on vaid vähesed, millega filmitegijad meid kõnetavad. Festivali programm algas täna visuaalse antropoloogiaga.

"Mõni on uurinud rituaali, mõni on uurinud Aafrika koduperenaiste ja kaugtööliste eluolu, aga edasi on teemad väga erinevad. Näiteks, üks pisike programm, millele panime nimeks "Lood, mis võisid juhtuda", mis räägivad folkloorsemast maailmast," rääkis Maailmafilmi festivali direktor Pille Runnel "Aktuaalsele kaamerale".

"Jällegi, seal on täiesti tavalised inimesed, aga kõik asjad, mis maailmas juhtuvad, ei ole alati käega katsutavad. Ükskõik, kas need on Portugali mägedes uitavad hundid või on see süvamere sukelduja, kes on kaotanud liikumisvõime ja me ei tea, kas süüdi on merineitsi või need on füüsikalised mured liiga sügavale sukeldumisest," lisas ta.

Kogenud festivalikorraldaja Runnel ütles, et dokumentaalfilm on aastate jooksul olnud pidevas muutumises. Nüüdisaegne dokumentaalfilm kompab žanripiire. "On ka neid filme, mida vaadates on juurde kirjutatud, et see on fiktsioon, aga tegelikult on dokk, või ka vastupidi. Doki või animatsiooni segamine – võtad teised kunstilised vahendid, aga lõpptulemus on ikka dokk," märkis ta.

Eesti filme on tänavu festivalil kaks – Marko Raadi "Köögis" ning Liivo Niglase "Mör vös: ühispalvus".