Pablo Picasso teos tuli koos Pirosmani näitusega, selgitas Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme. "Me teda eraldi ei jahtinud. Aga selge on see, et Pablo Picasso tööd ja looming ning mitte ainult tema, vaid kogu selle möödunud sajandivahetuse, st 19.–20. sajandi vahetuse looming on kohutavalt moodsaks läiunud."

Helme ütles, et ükski töö sellel näitusel pole väärt vähem kui miljon eurot. "Aga ma ei saa neid hindu praegu öelda, sest meil on väga karmid kindlustuslepingud."

"Kuna see on ainus tõmmis, siis ta on veel haruldasem. Me räägime ikkagi puhtalt originaalteosest," märkis ta. "See lugu, kuidas ta Pirosmanit joonistas, see on ka küllaltki haruldane."

Pirosmani ja Piscasso tegelikult kunagi oma elus üksteisega ei kohtunud. "Oli üks mees, Ilja Sdanewitsch ja tema hakkas ostma Pirosmani töid. Ta tegi oma korteris esimese näituse Pirosmani töödest 1916. Pirosmani oli pigem romantiline legend ja läks ära Gruusiast, kui Gruusia läks Nõukogude Venemaa alla. Ta läks oma tööde, mälestuste ja asjadega Pariisi ning hakkas seal suhtlema Picasso ringkonnaga," rääkis Helme.

"1972. aastal andiski ta välja oma mälestused Pirosmanist ja palus, et Picasso joonistaks sinna tiitlile ühe pildi ja andis selleks ühe väga kehva foto. Vana ajalehe tüki, kus oli mingi koomiline pilt või šarž tehtud. Picasso oma kuulsuse tipul ei oleks ju seda teinud, kui ta ei oleks adunud, kellega on tegu. Ta kindlasti võlus Picassot ja ma arvan, et kui nad oleks oma elus kokku saanud, siis neil oleks olnud omavahel äärmiselt hea suhe," lisas ta.

Helme rääkis, et Gruusa valitsus plaanib selle aasta suvest kehtestada Pirosmani tööde riigist välja viimisele ranged piirangud. "Vähe on olnud kordi, kus kunstiteosed tulevad relvastatud valvega. Neid ei ole olnud palju. Aga see tuli nii Tbilisi lennujaama, kus oli Gruusia relvastatud valve ja meilt ka, meie politseijõud."

Igapäevaselt saab seda Picasso teost näha väikeses Gruusia mägikülas Mirzaanis, mis asub Tbilisist 135 km kaugusel, peaaegu Aserbaidžaani piiri ääres Niko Pirosmani kodumuuseumis. Sinna sattus see eraannetaja kaudu.

"Ta leidis oma motiivid äärmiselt kirevast põnevast Tbilisi keskkonnast ja ka külakeskkonnast. See kõik väga mõjub. Mul on väga kahju, et see näitus on nii väike. See oleks võinud olla kolm korda suurem. Ta oleks võinud Kumu suures saalis olla ja ta mõjuks veel võimsamalt. Me näeme midagi sellist, mida Eestis tõenäoliselt väga tükk aega enam ei näe," tõdes Helme.