Arvustus. Mis on lahti The Dandy Warholsiga?
Uus plaat
The Dandy Warhols
"Why You So Crazy?" (Dine Alone)
6/10
2000. aastal ilmunud "Thirteen Tales From Urban Bohemia" on mul endiselt üks lemmikalbumeid läbi aegade. Kuigi mõni muusikagurmaanist hipster krimpsutab selle peale ilmselt nina, sest "siis läks The Dandy Warhols ju meinstriimiks", on see album meistriteos otsast lõpuni. Aga nagu infotehnoloogiaajastul kõik ohivad, aeg lendab, ja vastkõneldud albumist on pea 20 aastat möödas, mis endalegi tundub päris hirmus.
Vahepeal on maailmas juhtunud uskumatuid asju, näiteks The Dandy Warhols on jätnud tugevamate narkootikumidega eksperimenteerimise maha. Vokalist-kitarrist Courtney Taylor-Taylor, kes kümneid aastaid tagasi oli mitmeski tähenduses bändi ninamees, ütles 2016. aastal pärast eelmise albumi "Disortlandi" väljaandmist ühes intervjuus, et peod kokaiinimägede ja muude tugevamate mõnuainetega teda enam ei eruta. Pidutseda talle meeldib endiselt, aga pigem juua sõpradega head veini, süüa mõnusat sööki, kuulata muusikat ja teha veidi peale. Sest ega 50aastasena jaksagi enam eelnevat elu elada. Põneva karjäärivaliku on teinud ka põhiliselt klahve, ent vajadusel palju muugagi basskitarrist taustavokaalideni panustav Zia McCabe, kes lisaks prooviruumi uste ja lavalaudade kulutamisele teeb nüüd päeval kinnisvaramaakleri tööd.
Kokkuvõtlikult: Dandy Warholsi rahvas on maha rahunenud ja rajuma eksperimenteerimise oma kehade ja vaimude kallal lõpetanud. Küll aga tuleb vajakajäämine kuidagi kompenseerida ja nii on veel enam muusikaga katsetama hakatud. Võib isegi öelda, et eksperimendid jõuavad teinekord nii kaugele, et nendest saavad aru vaid bändiliikmed ise.
Kuna pean TDW-d üheks oma lemmikpundiks, pettusin 2016. aastal päris räigelt "Distortlandi väljatulekus. Aga eks pettuda olegi jube lihtne, kui enda sees oled ootused nii kõrgeks ajanud. See on võrreldav olukordadega, mil mõni tuttav, kel arvasid hea maitse olevat, tuleb kinost ja väljendab orgastilist mõnu ja lähed selle soovituse peale kinno ja oled pärast nähtut kindel, et see tuttav pole päris inimesega kunagi seksinud. Aga aitab minevikust.
"Why You So Crazy" anti välja jaanuaris ja tegelikult on mul hea meel, et ma viimastel kuudel peadpööritava hooga lennanud ajagraafiku tõttu sellest kohe kirjutada ei saanud. Esimesed kuulamised kohe albumi väljatulekupäeval lõppesid pettumusega ja siis oleksin nende ridade vahel ilmselt halanud, võib-olla isegi natuke nutnud ja tint oleks laiali valgunud ja sul oleks kehvem lugeda.
Paar nädalat hiljem oli seis hoopis teine. No kas just hoopis, aga igal juhul on vahepeal üsna kehvast albumist saanud täitsa kuulatav. Tsirkuse-leierkastlikule miniintrole "Fred N Finger" järgneb mõnus kosmoserock "Terraform", millega on mõnus minna näiteks maanteeseiklusele, ent auto asemel oleks kodudiivan ja tee asemel sein. Aga töötab reisina ka nii. McCabe'i esitatud "Highlife" on aga täie p...ga diskokantri, mille saatel on ilmselt lõbus sõita selle ameerika filmidest tuntud pullisimulaatoriga, mida tänapäeva kauboifilmides armunud millegipärast kohtamistel kogu aeg kasutavad.
Minu kindel favoriit on albumi neljas lugu "Be Allright", mis gruuvib nagu vana hea TDW ja minu meelest täiesti teenimatult pole sellest saanud eraldi tugevat singlit. Jalg tatsub, käsi plaksub. Siis järgneb mitu lugu, kus nagu pealkirjaski, tahaks küsida, mis on Dandy Warholsiga juhtunud. "Thee Elegant Bum", "Sins Are Forever", "Next Thing I Know" ja "To The Church" jätavad õhku paar võimalust: kas eelmainitud võõrutusnähud kestavad seni; kas nad tahavadki kuulajat lollitada, et näha, kui kõrgel on nende tuliseimate fännide taluvuspiir; kas nad on proovikates oma teemas nii sees, et see muusika peabki olema arusaadav ainult neile endile. Kindlasti on neid huvitav kuulata, ent selleks tuleb end hingeliselt suuta manada samale tasemele, et muusikaliselt oleks huvitav kuulata ka elevanti portselanipoes.
Albumi eelviimane lugu, kummituslikult hauatagane "Forever" jällegi pehmendab senikuulatut ja näitab nagu paar eelgi märgitud lugu, et neliku sisimas peitub ka vana ülihea Warhols. Kuna kriitikutelt üle ilma on viimased albumid saanud üsna valusa kriitika, jääb fännidel loota, et järgmine üllitis tuleb meistriteos. Või siis neil ongi nii savi, et jäävad omaloodud muusikanirvaanasse eksistentsi lõpuni trippima. Teeneid melomaanidele on ju niigi kõvasti tehtud. Mängiks nüüd endale!
Toimetaja: Valner Valme