Arvustus. Stephen Malkmuse vormiharjutused
Uus plaat
Stephen Malkmus
"Groove Denied" (Matador)
7/10
90. aastate indie rock'i kaanonit tugevalt vorminud Stephen Malkmus oli üks viimaseid mehi, kellel arvanuks viiekümnendates asja olevat elektroonilise muusika põllule. Pea kolmkümmend aastat väldanud karjääri on ta eranditult sillutanud kitarrimuusikaga, mida pärast Pavementi on eeskujulikumas joones viljelenud 2000. aastate algusest ühes The Jicksiga. "Groove Denied" on toonud paradigmasse aga nihke.
Samas pole see just elektroonikaalbum, millele avaldamise eel ootused seati. Malkmus ei läbe selle kogupikkuses püsida päris samal rajal, mille avalugudega "Belziger Faceplant", "A Bit Wilder" ja ka singliga "Viktor Borgia" sisse sõidab. Kui kahes esimeses on Malkmus trummimasina, süntide ja modulatsiooni supis vaevu äratuntav, siis albumi teisest kolmandikust liigub ta lugude edenedes igal võimalusel uuesti oma tuttavlikku indie-vagu kündma. Pärast seda võtabki mudasem kitarr suuresti juhtrolli üle ja elektroonilised elemendid jäävad pigem lugusid ainult palistama.
Süntide jm-ga udjamise tulemusena sündinud album pole üldsegi amatöörlik sooritus, vaid julgemalt piire kompav vormiharjutus, millega Malkmusel õnnestub end õnneks mitte liiga tõsiselt võtta. Ehk teadlikult, võib-olla ka täiesti kogemata liigub ta elektroonilise muusika algkujude juurde, kus polnud veel täpselt selge, kuidas ja mida tegema peaks ning õppida saigi ainult lõputult katsetades. Isegi kui elektroonilise muusika jaoks siit miskit maadmurdvat ei sünni, on Malkmus enda jaoks aastakümneid paigal püsinud raame painutanud selle albumiga küll ja veel.
Toimetaja: Merit Maarits