Arvustus. Cinematic Orchestra tasu kannatlikule inimesele ({{commentsTotal}})

The Cinematic Orchestra
The Cinematic Orchestra Autor/allikas: Ninja Tune

Uus plaat

The Cinematic Orchestra

"To Believe" (Ninja Tune)

8/10

 

Cinematic Orchestra eelmisest stuudioalbumist "Ma Fleur" on möödas tervelt tosin aastat. Vahele mahub küll erinevaid koostööprojekte, remikse ja kontserte ning kontsertplaate, kuid "To Believe" oli aastaid töös ja ilmumine lükkus pidevalt edasi muude tööde, lõputu viimistlemise ja ühise aja leidmise raskuste tõttu.

Sarnaselt eelmistele plaatidele on "To Believe" puhul kasutatud solistina erinevaid artiste, neist ehk tuntuim on inglise räppar Roots Manuva plaadi ühes kandvamas loos "A Caged Bird/Imitations Of Life", kuid kaasa löövad ka soulilaulja Tawiah, ameeriklane Moses Sumney jt.

Sisulise külje pealt on "To Believe" plaat seitsme kulgeva looga, mis end aeglaselt lahti kerivad, ning kus palju trumme lainetavad koos elektroonika, klahv- ja keelpillidega. Võrreldes eelmistega plaatidega tundub "To Believe" pisut vaoshoitum ja mahedam, see on kannatliku inimese meeleolumuusika, kus lood on pikad ja lained on mõeldud selleks, et lasta end kanta, mitte neist vehkides läbi ujuda. Laulusõnades kordub usu või usalduse teema, kuid Cinematic Orchestra puhul pole sõnalist poolt mõtet üle tähtsustada. Kellele meeldis mullu ilmunud GoGo Penguini album "A Humdrum Star", see võiks ka "To Believe´i" kuulata, midagi sarnast selles briti nu-nu-jazz'is on.

Eestiski esinenud Cinematic Orchestra on juba nimest tulevalt tugevas seoses filmimuusikaga, kuid võrdlus ei pruugi alati mängida nende kasuks, sest sisaldab kergelt vabandavat kõrvalmaiku. The Cinematic Orchestra üks tuntumaid projekte on Dziga Vertovi 1929. aasta dokfilmi "Inimene filmikaameraga" heliriba ("A Man With A Movie Camera") kirjutamine, nende "To Build A Home" on jõudnud lugematutesse sarjadesse ja filmidesse ning projekt "In Motion #1" oli mõeldud avagardistlike filmide saateks. Cinematic Orchestra liider Jason Swinscoe on öelnud, et nad niivõrd ei kirjuta filmimuusikat, vaid pigem loovad muusikaga võimaluse ise ette kujutada pilti.

Nädalavahetusel juhtus nii, et mõtlesin läbi kuulata mõne plaadi ja masohhismi nimel ära vaadata mullu kinodesse jõudnud ja sealt kärmelt kadunud eesti filmi "Elu hammasratastel", mis teatavasti on väga "muusikaline film". Poolteist valusat tundi pärast filmi algust, kui kell oli kaugelt üle kesköö, hakkas silm kinni vajuma ja selgus, et tund oli veel jäänud, sest see šedööver kestab pea kaks ja pool tundi. Edasisest soodomast ja gomorrast ma enam ei mäleta, milline osa muusikast ja filmist tuli telekast ja mida ma nägin juba unes. Filmimuusika on nii hägune termin, et sellele ei maksa Cinematic Orchestra puhul liialt keskenduda, soovitan seda kuulata lihtsalt kui muusikat. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: