Arvustus. Dekameron – viimne pelgupaik ({{commentsTotal}})

Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaal oli justkui mahajäetud villa: maas olid punaseks vaibaks lahti rullitud ehituspaberi paanid, sametkardinate asemel rippusid aga tolmu ja värvipritsmete eest kaitsvad kiled.
Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaal oli justkui mahajäetud villa: maas olid punaseks vaibaks lahti rullitud ehituspaberi paanid, sametkardinate asemel rippusid aga tolmu ja värvipritsmete eest kaitsvad kiled. Autor/allikas: Martin Kirsiste kuvatõmmis

Kiirest ja veidi ootamatust lõpust hoolimata õnnestus autoril publiku tunnikeseks surmahaigusest rusutud maailma transportimine hästi.

Martin Kirsiste eksperimentaalne multimeedialavastus "dekameron" (esiettekanne) 24. III Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis. Laval Astra Irene Susi, Martin Kirsiste, Grete Rahi (Eesti kunstiakadeemia) ja Anita Kodanik (Eesti kunstiakadeemia).

Lavastaja on püha graali saanud tõenäoliselt kätte siis, kui ta suudab viia publiku saali astumise hetkest oma loodud maailma lumma, millest ärgatakse alles aplausiga. Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaali astusingi seekord justkui mahajäetud villasse: maas olid punaseks vaibaks lahti rullitud ehituspaberi paanid, sametkardinate asemel rippusid aga tolmu ja värvipritsmete eest kaitsvad kiled. Saal oli hämar, valgustatud vaid kolme väikese lambiga. See süvendas tõetruudust, et viibitakse just mahajäetud majas, kust viimane kui inimene on mingil põhjusel kiiresti pagenud. Leidnud endale pilla-palla paisatud toolide seas istekoha, olin juba unustanud kõik, mis teispool ust, ning mind oli edasiste sündmuste ootuses haaranud õõvastus.

Laval askeldasid musta ja valgesse riietatud näitlejad. Nende riided meenutasid rohkem pidurõivaid kui katastroofist rusutud räbalaid. Korrastati lava. Ilmselt selleks, et saaks terve ülejäänud aja juttude vestmisele pühendada. Siiski seostus sisu sõnaline edasiandmine suuresti vaid lavastuse alguses mängiva krapiga, kust kostus raadiodiktori pahaendeline kuulutus maad rusuva surmaviiruse kohta. Suuremate kõnerollide puudumise tõttu jäi lavastuse sisu kahtlemata segaseks ja see ei aidanud ka tegelaskujudega kontakti loomisele kuidagi kaasa. Kes teab, ehk ei olnudki see just kõige halvem variant. Igatahes jäi nii rohkem ruumi publiku kujutlusvõimele, mis lisab omakorda hagu autori taotletud õudsuse lõkkesse.

Seda tuld toitis väga hästi ka näitlejate lavaline liikumine. Nii melujanusest tantsimisest kui ka katkutohtri ringkäigust õhkas publiku suunas rahutust, mis tuli lavastustervikule igati kasuks. Iga liigutus oli läbi mõeldud ning mängima pandi dekoratsioonid, aga ka kostüümid. Näiteks lõigati Astra Irene Susi tegelaskuju pidulik valge kleit kääridega seljast justkui sümboliseerimaks olukorra paratamatu trööstituse lõplikku teadvustamist ja omaksvõtmist. Tegevus toodi vahekäigu kasutamise tõttu ka vaatajale lähemale, misläbi sai publik luua tegelaskujudega hoopis lähedasema suhte, kui see muidu oleks võimalik olnud.

Lavakujundusele lisasid peale eespool nimetatud dekoratsioonide sisu ka kesksele kohale paigutatud suured poodiumid, mis leidsid kasutust söömalaua ja tantsulavana ning pärast kiiret ümbertõstmist ka barrikaadi ja projektsiooniekraanina. See muutumises dekoratsioonielement töötas lavastuses väga hästi, kuna hoidis lavapinna publiku jaoks uue ja värskena ning andis näitlejatele mitmekülgse võimaluse selle ümber mängimiseks. Veel rohkem oli fookusesse tõstetud arvutilaud koos projektori ja sellega kaasas käiva tehnikaga. See element nii hästi ei töötanud, kuigi oli publikule veel lähemal. Loomulikult on selle taga pragmaatilised põhjused ja projektor võeti paaril korral ka mängu sisse, kuid sellele vaatamata mõjus see siiski võõrkehana, mis tõmbas muult tegevuselt tähelepanu endale. Arvan, et sellega seotud stseenidele oleks leidnud lavastuslikult paremaid ja näitlejat rohkem avavaid lahendusi.

Projektsiooni kasutamiseks on kunstnikul alati valida mitu moodust: kas katta kogu lava pildiga, nii et näitlejad saavad selle kumas kümmelda, või siis jätta kujutis lokaliseerituks, et seda oleks kergem hõlmata. Selles lavastuses on kasutatud just viimast varianti: pilt on jäetud inimmõõtu ning see projitseeritakse ümbertõstetud poodiumidele. Olgu põhjused tehnilised või kunstilised, kuid lahendus toimis sel korral suurepäraselt ja võimaldas projektsiooni hõlmata ka füüsilise näitemängu ajal. Väga hästi õnnestusid stseenid, kus Martin Kirsiste mängitud tegelaskuju peegeldas projektsiooni pealt nähtu pärismaailma. Peale selle meeldis mulle kolmemõõtmelisus, mis on saavutatud targasti kasutatud pilditasapindadega, kui ekraanil tegelaskuju oma käed justkui projektsioonist välja sirutab.

Muusika, mis tuli suuremas mahus fonogrammilt, sulandus näitemängu ideaalselt. Selle korrapärane tiksumine andis lavastusele sobiva meetrumi ja aitas tegevust edasi viia. Teises stseenis panid aga kahest laval asuvast kõlarist kostvad alla suunatud mikrotonaalsed dissonantsid publiku vere tarretama. Samuti oli tantsustseenide muusika maitsekalt atmosfääriga sobitatud ega tundunud hetkekski võõrkehana. Muusikalised üleminekud olid siiski järsud ja kippusid stseene üksteise suhtes liialt liigendama. Veidi sulanduvust oleks viinud kaugele. Lõpptulemust oleks toetanud ka osa lavategevuse võimendamine otseselt heliliste vahendite ja aktsentidega, kuid selline läbikomponeeritus jäi seekord kahjuks olemata. Helile vastukaaluks oli oivaliselt tööle pandud ka vaikus, mis valitses pärast kaua väldanud helitausta mitu minutit – jooksis vaid projektsioon ja ei midagi muud. See tõi lavastusse värskust ja võimendas hiilgavalt kasvamist kulminatsioonini.

Lõpuks olid kustutatud needki vähesed tuled, mis etenduse alguses veel saali valgustasid, ja saali täitis oma sinaka kumaga veel vaid publiku selja taga särav avariiväljapääsu tähis. Paraku ei piisanud vähesest valgusest, et hoomata kõike, mis lühikese lõppmängu ajal laval sündis. Tähelepanu keskpunkti tikkus pigem paremini välja valgustatud publik ise. Võib-olla oli see kaootilisus taotluslik, kuna päris tipphetkel hakkasid esimest korda sähvima kõik saali laes rippuvad prožektorid ja lõid nii eelnenuga võrratu kontrasti. Siis oligi lõppakord kõlanud ja tegelased taamal juba uksest läbi, kuldse helgi poole lahkunud.

Kiirest ja veidi ootamatust lõpust hoolimata võin öelda, et autoril õnnestus transportida publik tunnikeseks surmahaigusest rusutud maailma, kus iga vale samm võib tähendada lõppu. Kõik kunstilised vahendid täitsid oma ülesannet eesmärgi nimel, luues koos koherentse terviku.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: