Tänavamuusikute elu: loata mängida ei tohi, viiul ei huvita kedagi ({{commentsTotal}})

Foto: Martin Dremljuga/ERR

Tallinna Linnavalitsus sätestas 2014. aastal vanalinnas korra, mille järgi tänavamuusikud ja tänavaesinejad peavad tegevuseks taotlema linnavalitsuse luba. Tänavamuusikult nõutakse muusikainstrumendi valdamist, mille kohta tegi näidisesinemise põhjal veel mõni aeg tagasi otsuse vastav komisjon.

Kuidas ja kellele ette mängima pidid, kuidas näeb praegu välja tänavamuusikute elu ja milliseid kurioosume Tallinna tänavail nähtud on, sellele häälestas end "Helikaja" Klassikaraadios.

Tallinna tänavatel ja tunnelites musitseerivate inimeste taust on uskumatult kirev. Kaubamaja tunnelist võib leida nii Peterburi konservatooriumi haridusega viiuldaja Kirilli kui ka tänavamuusik Vananoka, kes õppis flööti mängima tänaval.

"Häda ajas härja kaevu. Ma sain kunagi 90ndatel Schengeni viisa, raha üldse ei olnud, ja tahtmine oli tohutult rännata. Pool aastat rändasin Euroopas ringi, kuidagi pidi elama, siis hakkasin tänaval mängima ja vaatasin, et saab väga hästi hakkama," rääkis ta.

Tänavamuusikutel on ka kirjutamata reeglid. Näiteks ei tohi ühe koha peal mängida üle kahe tunni. "See on viisakas kokkulepe tänavamuusikute vahel ja 99,9 protsenti seda ka järgitakse," märkis Vananoka, kes unistab naasmisest Kreekasse, kus ta kümme aastat elas.

"Unistus on see, et saaks juhiload ära teha ja saaks Kreekasse tagasi. Võtaksin kassid ka ja paari tuhandega saab mägedes maja osta. Võtan paar eeslit ja kitse ja pole elul häda midagi. Kreeka on ikka unistuste maa, seal oli elu väga kerge," naerab ta.

Inimeste huvipuuduse ja kuulajate püsimatuse märgivad ära nii Vananoka kui viiuldaja Kirill, kel on ette näidata lausa kõrgem muusikaharidus. "Viiul ei huvita tänapäeval enam kedagi, kui seda just jalgadega ei mängi," räägib ta, "ja olukord läheb selles osas iga aastaga üha hullemaks."

Kirilli repertuaaris on nii Brahmsi, Vivaldi kui Paganini teosed ning samuti improvisatsioonilisi palu. Tema viiul kõlab Kaubamaja tunnelis ootamatult hästi ning mõnigi mööduja poetab talle mündi ka intervjuu ajal.

Ukrainast pärit imelise lauluhäälega Irina alustas tänavamuusikuna esmalt eksperimendi korras, kuid avastas peagi, et selle käigus tekib inimestega energiavahetus. "Mina kingin neile oma laulud ja nemad mulle hea tuju," leidis ta. Irinale meeldib kõige enam laulda omi laule, aga tema sooviks on õppida ka eesti lugusid. Paraku pole tal praegu kedagi, kes talle keelt õpetaks ning valesti laulda ta ei taha.

Tänavamuusikute elust kirjutas Tartu Ülikooli etnoloogiaosakonna bakalaureusetöö Katrin Kullo, kes proovis välitööde käigus ka ise sellise elu järele. Kas tänavamuusikut peetakse pigem kerjuseks või kunstnikuks, oleneb tema sõnul nii konkreetsetest muusikutest kui ka kõnealuse linna atmosfäärist. "Kes on mõne jaoks kerjus, on teise jaoks kõige muusikum muusik üldse," märkis Kullo.

Esimesed tänavamuusikuid puudutavad seadused pärinevad juba Kaheteistkümne Tahvli seadusest aastast 462 eKr ning võib öelda, et alates aegade algusest on tänavamuusikute tegevust jäädvustatud peamiselt seoses sooviga seda mingil moel piirata.

"Praktiliselt kõik üleskirjutused on regulatsioonidest - kuidas on tänavamuusikute peale kaevatud ja kuidas see on inimesi häirinud," rääkis Kullo. Positiivse näitena toob ta välja aga Göteborgi, kus linna on noorte tänavamuusikahuvi pööranud enda kasuks: "Nad korraldasid konkursi, kus osalesid õpilasbändid, ja konkursi võitjad said mingi perioodi jooksul linnalt palka ja esinesid linna väljakutel. See meeldis nii linnarahvale kui ka turistidele. Noored said töökoha ja linn sai oma kuvandit parandada."

Miks Tallinna muinsuskaitse piirkonnas musitseerida soovivad inimesed luba peavad taotlema, selle kohta jagas selgitusi Kesklinna vanem Vladimir Svet, kes rääkis, et regulatsioonid pärinevad 2000ndate aastate algusest.

"Ühelt poolt oli selge, et vanalinnas peab tänavamuusikute kultuur olema, samas oli selge, et sellist kakofooniat ja kontrollimatut esinemist igal tänaval lubada ei saa," rääkis Svet.

Tema sõnul tuleb aru saada, et meie vanalinn ei ole turistidele mõeldud Disneyland, vaid see on ka elukeskkond, kus elab päris palju inimesi. Vahepeal oli tänavamuusikutele loa väljastamise protseduur päris rangelt reglementeeritud, aga praegu on olukord läinud mõistlikumaks ja lihtsamaks. Mõnda aega tegutses linnavalitsuse juures komisjon, kes hindas, kuivõrd tänavamuusik ühte või teise paika sobib.

"Sinna kuulusid linnaosa vanem, praegune kultuuriameti juht Aini Härm, kes on inimene, kelle elu on väga-väga palju seotud kultuuri ja muusikaga, ning kes erinevalt minust on tõesti meie kultuurivaldkonna tipptegija. Sinna kuulus ka toonane kultuuriosakonna juhataja Kristjan Saar, meie ettevõtlusosakonna juhataja Marika Pärn ja veel üks kultuuriosakonna ametnik," loetles Svet.

Komisjonil oli päris palju tööd ning lisaks tänavamuusikutele vaadati üle tänaval tegutseda soovivate etenduskunstnike tegevus. "Mina olen ausalt öeldes eelmisel aastal näinud isegi – ma julgen öelda, et installatsiooni, kus inimene teeskles teki all dinosaurust. Ma saan aru, et see kõlab imelikult, aga nii see oli ja tema kõrval oli väike taldrik, kuhu inimesed viskasid münte. Ma arvan, et see asi on piiratud ainult inimeste leidlikkusega ja lõppkokkuvõttes määrab vaba turg seda, mis asjad jäävad piltlikult öeldes ellu ja mis asjad ei ole inimeste jaoks huvitavad," ütles Svet. Linnapilt ei tohiks tema sõnul sõltuda ühe ametniku maitsest.

Tänavamuusiku elu ja menu on ettearvamatud. Washington Posti eksperimendi korras proovis säärast elu ka ameerika tippviiuldaja Joshua Bell, kes mängis hommikuse tipptunni ajal Washingtoni metroo sissekäigu juures 43 minuti jooksul klassikalise muusika kuldvara alates Bachi partiitadest kuni Schuberti "Ave Mariani". Sama kavaga kontsert oli mõni päev varem läinud väljamüüdud saalile ning pileti eest oldi nõus välja käima kuni 100 dollarit. Tänaval ja tasuta ei huvitanud Joshua Belli mäng aga praktiliselt mitte kedagi. Temast möödus 1097 inimest, kellest vaid 7 jäid teda mõneks ajaks kuulama ning 27 andsid talle raha. Viiuldaja, kes teenib iga oma kontserdiga tuhandeid dollareid, luges pärast kolmveerandtunnist metrooesinemist kokku 32 dollarit ja 17 senti. Olgu öeldud, et sellest 20 dollarit andis ainus inimene, kes viiuldaja ära tundis.

Toona jäi õhku küsimus, mis ei ole aktuaalsust kaotanud tänini – kas ilu jääb ellu ka ebamugaval ajal ja banaalses paigas?

Kuidas kõlab Tallinna tänavamuusikute hääl, saab kuulda Klassikaraadio saates Helikaja, vajutades pildile.

Toimetaja: Miina Pärn, Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: