Bachi Johannese passiooni esitus eeldab ka publiku osalust
Sel pühapäeval, 14. aprillil kell 17 toimub Kaarli kirikus palmipuudepüha kontsert, kus saab kuulata J. S. Bachi Johannese passiooni. Suurteose esituseks Andres Mustoneni dirigeerimisel astuvad publiku ette Klaaspärlimäng Sinfonietta, kooridest Collegium Musicale ja Tallinna Poistekoor, lisaks Arsise kellade ansambel ning mitmed vokaalsolistid. Bachi Johannese passioon on kahtlemata väärikaks sissejuhatuseks kohe algavale kannatusnädalale.
Johann Sebastian Bachi (1685–1750) kolm kõige mastaapsemat ja Õhtumaade muusikaloo jaoks ehk kõige olulisemat Bachi liturgilise muusika suurvormi – Johannese passioon, Matteuse passioon ja hiiglaslik Missa h-moll – on heliloojal kirjutatud tema viimaseks jäänud, loominguliselt kõige silmapaistvama ja produktiivsema Leipzigi perioodi ajal.
Aastal 1722, mil Bach elas ja töötas veel Köthenis, suri Lepizigi senine Tooma kiriku (Thomaskirche) kantor, omal ajal hästituntud helilooja Johann Kuhnau. Uue kantori otsinguil pöördusid Leipzigi linnavõimud esiteks Georg Philipp Telemanni poole. Kuid töökohustused Hamburgis ei võimaldanud Telemannil seda pakkumist siiski vastu võtta. Kantori-kandidaate oli seejärel veel teisigi, ent ka nendega ei jõudnud linnavõimud kokkuleppele. Misjärel lõpuks tehti ettepanek Bachile, kes aprillis 1723 siirduski Köthenist Leipzigisse oma uuele ametikohale.
Bachi kahest passioonist varasem, Johannese passioon on kirjutatud tema teisel aastal Leipzigis, 1724. Värske Tooma kiriku kantorina ning seeläbi ka Leipzigi nelja linnakiriku muusikadirektorina tundis Bach ilmselt vajadust end uues ametis tõestada – nagu ennist öeldud, polnud ta ju kaugeltki esimene valik sellele kohale. Kinnitavas protokollis on apellatsioonikohtunik Abraham Christoph Platz lausa kirjutanud: " ... et nüüd pole võimalik parimaid saada, tuleb võtta keskpärane."
Siinkohal tuleb lisada, et Bachi looming polnud toona veel kuigivõrd tuntud, trükis oli seni ilmunud vaid üks tema teos, 1708. aastal kirjutatud kantaat "Gott ist mein König" BWV 71 (ja sellestki mitte partituur, vaid koori- ja orkestripartiid). Ning Johannese passioon, mis oli Bachi seni loodud teoste hulgas kõige ulatuslikum, osutus tema sobivuse piisavaks tõestuseks – Bach jäi Leipzigi kantori ametipostile kuni oma surmani.
Bachi nekroloogi põhjal on teada, et ta kirjutas kokku viis passiooni, ent neist tervikuna säilinud on vaid kaks: Johannese ja Matteuse. Seetõttu on need suurteosed paratamatult võrdluses ning veel lähiminevikuski eelistati kontserdilavadel mahukat Matteuse passiooni kammerlikule Johannese passioonile.
Siiski oli Johannese passioonil ka möödanikus väärilisi hindajaid – näiteks kirjeldas Robert Schumann, kes 1851. aastal ise passiooni juhatas, seda "julgema, jõulisema ja poeetilisema" teosena. Sageli iseloomustatakse Johannese passiooni ka realistlikuma, kiiremate tempodega ning dramaatilisema helitööna. Ehkki Bach ei kirjutanud ühtegi ooperit, võib Johannese passiooni sellele kõige lähedasemaks pidada. Samas võib Johannese ja Matteuse passiooni n-ö mõõtkavade võrdluseks lisada veel niipalju, et kui Johannese passioonis on vaid kümme aariat ja arioosot, siis Matteuse passioonis on neid koguni 25.
Johannese passioon on komponeeritud väikesele solistide ansamblile, neljahäälsele koorile, keelpillidele ja basso continuo'le ning flöötide ja oboede paaridele. Kõlapilti rikastavad veel lauto, viola d'amore ja viola da gamba. Ehkki libreto autor on täpselt teadmata, on tõenäoline, et selleks oli Bach ise. Seejuures oli teksti koostamisel olnud selgelt eeskujuks Barthold Heinrich Brockesi passioonitekst "Der für die Sünded der Welt gemarterte und sterbende Jesus" ("Maailma pattude eest piinatud ja surev Jeesus"), mida varem olid juba kasutanud mitmed heliloojad, teiste seas Händel ja Telemann. Libreto tuumik pärineb Johannese evangeeliumi 18. ja 19. peatükist ning seda täiendavad mõned lõigud Matteuse evangeeliumist. Lisaks on teksti põimitud mõtisklevaid kommentaare: koraalisalme ja retsitatiive-aariad.
Bachi Johannese passioon jaguneb kaheks osaks: esimene kirjeldab sündmusi alates Jeesuse reetmisest Juuda poolt kuni hetkeni, mil Peetrus salgab Jeesuse. Teine osa kirjeldab aga Pilaatuse kohtumõistmist Jeesuse üle, sellele järgnenud ristilöömist ja surma, lõppedes Jeesuse matmisega. Traditsiooniliselt esitati passiooni suure reede pärastlõunasel teenistusel ning kahe osa vahel kuulati jutlust. Johannese passiooni esiettekanne toimus helilooja juhatamisel suurel reedel, 7. aprillil 1724. aastal Leipzigi Nikolause kirikus.
Oma elu jooksul pöördus Bach korduvalt tagasi Johannese passiooni juurde, parandades ja täiendades originaali kolmel korral: 1725, 1732 ja 1749. See tõendab asjaolu, kui oluliseks pidas Bach ise seda teost oma loomingus. Tänapäeval esitatakse enim siiski algupärast, 1724. aasta versiooni.
Algupärane versioon tuleb ettekandele selgi pühapäeval, palmipuudepühal, Andres Mustoneni dirigeerimisel Kaarli kirikus. Eriliseks teeb eeloleva Johannese passiooni ettekande aga asjaolu, et publiku seas on nüüd koorilauljaid mitmetest meie harrastuskooridest, kes koraalinumbrites kontserdikuulajate hulgast kaasa laulavad. Ärgitades sel kombel koos musitseerima ka seda osa publikust, kes viisi peavad (sõnad on ju kavaraamatus niikuinii olemas).
Samas pole tegemist kuigi erilise ja originaalse "trikiga" – näiteks J. S. Bachi eluajal oli täiesti tavaline, et liturgilise muusika ettekande ajal laulis kogudus kirikus koraalinumbreid kaasa. Miks siis mitte ka nüüd, Johannese passiooni esiettekandest täpselt 295 aastat hiljem!
Toimetaja: Valner Valme