Arvustus. Nkisi aafrikalike mõjudega üleloomulik hõimutekno
Uus album
Nkisi
"7 Directions" (UIQ)
7/10
Lee Gamble'i plaadifirmal UIQ ei ole kombeks avaldada vulgaarselt primitiivset klubitümpsu, ja kuigi muusikavaliku juured ulatuvad tantsumuusikasse, esindab leibel pigem selle eksperimentaalset ja abstraktsemat poolt. Nkisi debüütalbum kvalifitseerub sinna ideaalselt.
Nkisi ehk Melika Ngombe Kolongo on sündinud Kongo DVs, üles kasvanud Belgias, ning hetkel resideerumas Suurbritannias. Iseõppinud techno-muusiku ja DJ looming on paljuski mõjutatud tema kultuuriliselt rikkast päritolust. Nii on artist inspireeritud Aafrika kosmoloogiast ja vaimude maailmast, segades neid kokku 90ndatel üles kasvades ja kogetud gabber-saundi ideedega. Kuulaja tähelepanu köidab seitse ekskurssi, mille pealkirjad on lihtsalt väljendatud Rooma numbrites. Ei pea lugude tähendusi entsüklopeedia ja sõnastiku abil lahti mõtestama - liigagi tihti armastavad elektroonilise muusika loojad enda träkke pealkirjastada tavainimeste jaoks keeruliste ja arusaamatute terminitega. See aga ei tähenda, et Nkisi muusika oleks tavaline.
Avaloos "I" pannakse paika albumil kõlavad põhitoonid. Ambientlikult huilgav noot juhatab sisse korrapäratult põrklevate tribal-trummidega loo. Sügavad ja kihilised sündihelid kajavad taustal vaid saateks. Põhirõhk on perkussioonil - on kuulda kõlisevaid üksteise vastu löödud pulki, šeikereid ja valjusid basstrummilööke. Moonutatud, vaevuarusaadavad vokaalsämplid tekitavad tunde, et käsil on nõiadoktori rituaalne taideetendus. "II" toob uute elementidena kajaefektidega käristi ja käteplaksud. Monotoonselt mitu minutit edasirühkivas loos tuleb ühel hetkel isegi veidi ehmatavalt sisse lõputult korduma pandud klahvpilliakord. Kosmilise kõlaga heliteos teeks kui kummarduse varem sarnaste ideedega välja tulnud krautrock'i pioneeridele.
Nkisi etno-teknot mõjutanud gabber avaldub kõige selgemalt loos "III", aga "IV" kostab albumi avaloo remiksina, korrates juba sarnast motiivi.
Ülielavalt rabab "V" programmeeritud trummidega, püüdes jäljendada ehtsa trummari mängustiili. Kompositsioonilt domineerib minimaalsus, ning meloodia asemel keskendub artist rütmile. Löökriistadele vahelduseks seab "VI" esikohale defektse kajaplokiga elektriorganit meenutava süntesaatori. Albumi võtab kokku viirastuslike helidega "VII", mis aitab juba terve plaadi vältel tekkinud elektroakustiliselt ebatavalisele tunnetusele kaasa.
Tahes-tahtmata tekivad võrdlusmomendid Hieroglyphic Beingi ehk Jamal Mossi loominguga, kellele pakub inspiratsiooni sarnane filosoofia ja tööeetika. Tõsiasi küll, et Nkisi on värske artistina kompromissitult tahumatum, samas kui Mossi viimatised albumid hakkavad võtma üha lihvitumat ja kuulajasõbralikumat kõla.
Toimetaja: Valner Valme