"See visioon tuli juba mõned aastad tagasi Alex Pootsilt, kes on töötanud minu vanematega 2001. aastast, kui "Lamentate" [Pärdi 2003. aastal loodud teos klaverile ja orkestrile – toim] oli Tate Moderni muuseumis Londonis. Pärast seda liikus The Shedi praegune juhataja Alex Poots edasi Manchesteri ja avas seal Manchesteri rahvusvahelise festivali. Seal see idee tekkis, et viia kokku Richteri kunsti ja minu isa muusikat," märkis Arvo Pärdi keskuse nõukogu esimees Michael Pärt.

Michael Pärt ütles, et tema isal ja Richteril on väga hea klapp. "Nad on kohtunud päris mitu korda ja ma olen näinud, kuidas nende vahel on olnud miskine vaikne kommunikatsioon, et üks mõtleb noote ja teile mõtleb maale. Neil on kuidagi ühine keel."

Kuid seal on ka kolmas komponent – Steve Reich. "See on ka see, mis toob siia New Yorki ka kohalikku elementi, kuna see on esimene uus kontserdi- ja expo-ala New Yorgis viimase 50 aasta jooksul. Nii et see on väga oluline just kohalikele inimestele."

Ta tunnistas, et The Shed on mõnes mõttes müstika, sest nad ei ole oma tegevusest välja palju rääkinud. "Siin ei olnud mingit sotsiaalmeedia kampaaniat või mingisugust suurt promo. Inimesed näevad, mida nad näevad ja kuulevad, mida nad kuulevad. Aga tegelikult nad kõik tahavad sinna minna hirmsasti ja vaadata, mis seal tegelikult sees toimub."

Kui püüda Reichi, Richteri ja Pärdi projekt kokku võtta, siis see on pigem kontsert, kuigi mitte päris. "See ei ole võib-olla selline, kus on see konkreetne klassikaline lava. Aga siiski, seal on algus, lõpp ja selle vahel on muusika. Muusika sees on võib-olla mõned pausid, aga see kontsept on täpselt sama."