Arvustus. Kuritöö ninnunännu maailmas ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: ERR

Darcey Bell

"Väike teene"

Inglise keelest Jüri Kolk

Tammerraamat

272 lk.

Muidu on see niiöelda "normaalne krimka". Et naisterahva kirjutatud, siis kiuksudega, mis ühele seksistlikule seale naljalt pähegi ei saa tulla, kuigi, kui tal vähegi mõistus peas, tuleb nõustuda, jaa, miks ei, tütarlapsel võib vägagi õigus olla. Ehk siis kummalised kadumised, kummalised osutumised hoopis kelleski teiseks või vähemalt teistsuguseks. Kannatab lugeda ka kui head naistekat, kumb teadupoolest ühe mehe ammune armastatud žanr on. Nii et polekski nagu muud, kui pane viis pluss ära, käsi kõigil sammud või näpud reaalsete või virtuaalsete kaubandusvõrkude suunas seada, õhtal.

Nagu väheks jääb ja tegelikult on huvitavamat ka sees.

Üks tegelannadest, näiteks, peab blogi emmedele, kus siis jagab igasugu kogemusi. Ja kutsub teisigi emmesid neid jagama, sõnaga, norib elu eest klikke. Need postitused, mida raamatus muu jutu vahele välja tuuakse, on täiesti appi. Nii rajult lääged, et tuleb meelde sihuke vend nagu David Bullard.

Britt, elab Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kirjutas kunagi hulle kolumne sealses The Sunday Timesis, kus kõik said. Võim, raha ja ülejäänud bukett. Kuni läks liiale, uidates teemal, et kui valged poleks roninud, elanuks vabad põliselanikud vabas kiviajas, ükspäev aga vajunuks kohale hord rauast laevu, süljates välja horde hiinlasi, kes hakanuks maailmanurka oma käe järgi kujundama ega saanuks mingi Aafrika Rahvuskongressi mõttest üldse aru.

Saigi siis taat tala ja tema kolumnid on vist kah netist end ise imeväel maha võtnud, ega siis demokraatiates saa tsensuuri olla, kussa. Aga oi, need olid lõbusasti kirjutatud. Võibolla kuskil netinurgataguses siiski leiab.

Nojah, kui ta veel kirjutas, siis pillas kunagi, et blogi on ajakirjanduse õhukitarr. Mispärast need blogijupid pälvivad erilist huvi just oma emmeninnunännu pärast. Kisuvad seeläbi naljakaks ka, niivõrd, et ruttu saab selgeks, see on autoril meelega ja lõbu pärast tehtud, et krimka ja muu põnevuse vahele lugeja kergitatud saaks.

Kust jõuab edasi selleni, et kuivõrd tänapäeval laps on muutunud niisuguseks harulduseks, et tema pidamine ei ole kasvatamine, vaid kummardamine. Kui ikka seitse korda päevas vankumatut armastust ei kinnitata, on halvasti. Kisub isegi väheke imestama, samas, igal maal omad kombed ja ikka parem, kui loosung: lastis lapsevanker on tänavavõitleja relv, nagu siinkandis. 



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: