Vene tipp-pedagoog Mira Martšenko: õpetaja amet pole amet, see on eluviis ({{commentsTotal}})

Mira Martšenko
Mira Martšenko Autor/allikas: Ekaterina Menshikova

Ia Remmel intervjueerib Muusika aprillinumbris Mira Martšenkot, kes on Eestis korduvalt käinud andmas loenguid ja meistriklasse ning käinud esinemas oma õpilastega.

10. aprillil jõudis lõpule meie järjekordne kõrgetasemeline rahvusvaheline noortekonkurss Noor Muusik. Tihedas rahvusvahelises konkurentsis tulid mitmed kõrged kohad ka Eesti noortele annetele. Viiuli kategoorias sai I koha Uku Toots (H. Elleri nim Tartu muusikakool, õp Eveli Roosaar) ja III koha Martin-Heimar Melsas (Vanalinna Hariduskolleegiumi muusikakool, õp Tereza Schmerling-Heinsaar), tšello kategoorias II koha Maali Toots (H. Elleri nim Tartu muusikakool, õp Reet Mets), III koha Alexander Traksmann (TMKK, õp Mart Laas) ning noorima osavõtja diplomi Aleksandra Maria Tralla (TMKK, õp Mart Laas). Klaveri kategoorias sai diplomi Trevor Tarto (Saku muusikakool, õp Sirje Subbe-Tamm).

Klaveri kategooria žürii esimees oli Venemaa kuulsaima ja parima, Moskva keskmuusikakooli silmapaistev pedagoog ja klaveriosakonna juhataja Mira Martšenko.

Mira Martšenko on ka varem paar korda Eestit külastanud. Mõlemal korral oma õpilastega, teinud meistriklasse ja loenguid ning tema õpilased on andnud kontserte. Tal on ka oma YouTube'i kanal, mis on erakordselt huvitav ja kust leiab palju väärtuslikku. Tema klassi kasvandikud on ka kaks Venemaal ja kaugemalgi laialt tuntud staari: 16-aastane Varvara Kutuzova ja eriti 11-aastane Aleksandra Dovgan, mõlemad hiljuti asutatud väga esindusliku rahvusvahelise Grand Piano Competition'i ja mitme teise prestiižse konkursi laureaadid, Dovgan ka viimase Grand Piano Competition'i üldvõitja.

Intervjuu on tehtud Mira Martšenko viimase Tallinna visiidi ajal novembris tihedate meistriklasside, loengute ja kontsertide vaheajal.

 

Kuidas teist sai õpetaja? Lõpetasite Moskva konservatooriumi, olite suurepärane pianist – tavaliselt tahavad vähesed pärast konservatooriumi lõpetamist õpetajaks hakata.

Ka mina ei tahtnud. Praegugi vahel imestusega küsin endalt, kuidas see küll nii läks. Olin kindlalt võtnud eesmärgiks interpreediks saada ja tegin selleks kõik, mis võimalik. Mu professor konservatooriumis ütles mulle sageli, et sinust võiks tulla väga hea õpetaja. Tegelesin vahel tema nooremate õpilastega. Kui neil midagi välja ei tulnud, näitasin, kus probleem on, ütlesin, mida teha, ja hakkas välja tulema. Mulle öeldi: sa oled nagu arst-diagnostik. Aga sellegipoolest ei mõelnud ma siis õpetajatööst.
Pärast konservatooriumi jätkasin esinemist. Olid rasked ajad, pidi mängima, kus sai, soolokontserte sai harva. Siis aga riigikord muutus. Nõukogude Liit lagunes, kaotati Sojuzkontsert, mis siiani kontserttegevust oli korraldanud. Pidi kõike otsast alustama.

Sel ajal ma juba õpetasin. Otsustasin sellest kohast kinni hoida ja selle kõrvalt mängida. Nii ma teen siiamaani. Tulen oma õpilastega, annan meistrikursusi ja mängin ka ise. Kahjuks ma seekord ei jõua kontserti anda, olen siin lühikest aega ja graafik on tihe. Aga aprillis, kui tulen teie konkursi "Noor Muusik" žüriisse, on mul plaanis ka soolokontsert. Esinemised hoiavad vormis. Kuidas ma selliste õpilastega saan mitte vormis olla? Neil poleks siis minuga huvitav! Sellest ei piisa, kui seletad. Neid peab veenma ja neile tuleb mängida, väga hästi mängida. Kui ma seda ei suuda, siis ma pole neile vajalik.

Rääkisite oma keerulisest teest õpetajaameti juurde. Kas praegusel ajal on noortel rohkem võimalusi?

Praegu on võimalusi tohutult! Isegi kui pole konkursivõite, on võimalusi palju rohkem juba seetõttu, et maailm on muutunud palju avatumaks. Võite minna kuhu soovite, mängida ette, saata oma videosid.

Meie omal ajal ei teadnud midagi sellest, mis väljaspool toimub, tundsime ainult meie oma elu. Ja minu arvates ei olnud haridus, mille ma konservatooriumist sain, piisav.

Kuidas nii?

Pärast keskmuusikakoolis õppimist konservatoorium eriti palju uut ei lisanudki. Moskva keskmuusikakool on väga hea kool. Muusikaajalugu andsid meile konservatooriumi kõige helgemad pead, nemad õpetasid meid ka konservatooriumis. Ma ei leidnud sealt uusi horisonte, mida olin otsima tulnud. Pärast konservatooriumi tegelesin endaga ise edasi. Ja siis avanesid võimalused osta noote, mida nõukogude ajal ei saanud. Mul on nüüdseks kogunenud erakordselt hea noodimaterjal, millega saab lapsi täiesti teistmoodi õpetada. Tahan kunagi neist kogumikud välja anda. Praegu küll selleks aega ei ole, aga tahan, et see materjal jääks pedagoogidele.

Kui kuulan teie õpilaste kontserte YouTube'ist, panen tähele, kui sobivalt on kõigile lood valitud.

Õpilasele sobivat lugu leida on väga raske. Selleks on vaja väga palju muusikat läbi mängida.

Ja kui õpilased küsivad, millise õpetaja juurde minna, ütlen alati: otsige isiksust. Oluline pole kus konservatooriumis te õpite, vaid millise õpetaja juures. Oletame, et õpetaja on meister, erakordne professionaal. Mida ta oskab täna, seda oskab ta ka homme. Minu jaoks on see surnud isiksus. Õpetaja amet pole elukutse, see on eluviis. Ei ole nii, et tulete hommikul tööle ja siis lähete koju ja tegelete muude asjadega.

Kui teie juurde tuleb õpilane, kas näete kohe, milline ta on, mis võimed tal on?

Jah, kohe. Ma ei oska seda seletada, aga tean, kuidas temaga tööle hakata. Algul jälgin õpilast, siis otsustan, kuidas alustada. Algus on väga tähtis.

Aleksandra Dovgan tuli mu juurde 5-aastaselt, Varvara Kutuzova nelja ja poole aastaselt. Kõik mu klassis ei ole kindlasti nagu Dovgan – selliseid võimeid annab jumal ühele tuhande hulgast. Tema on haruldane ilming ja sellepärast mõistan ma väga hästi, mis mul käes on ja pühendan talle palju aega, sest see on vastutus. Mitte isegi vastutus ema, isa või kooli juhatuse ees, vaid vastutus suuremate jõudude ees. Kõik me ju teame, et on palju pianiste, aga on üks Grigori Sokolov. Mitte et Aleksandra oleks Grigori Sokolov, aga tema mastaap on teistsugune.

Nendega, kes tulevad minu juurde hiljem, on raske. Tuleb maha võtta kogu šlakk, mis on peale kogunenud, et jõuaks veel teha seda, mis selles vanuses on hädavajalik. Mul on praegu õpilasi igas vanuses: väikesi, keskmisi, suuri. Nad kõik on arengus. Uusi väikesi algajaid ma endale praegu eriti ei taha võtta. Kui võtan lapse, tuleb ta ka lõpuni viia. See on pikk tee ja suur vastutus. Võtan ainult mõne eriti huvitava lapse, kellele näen, et saan kasulik olla. Sellepärast öeldakse mulle ka sageli: no muidugi, teie ju igaüht ei õpeta. See pole tõsi. Õpetasin palju aastaid igasuguseid õpilasi.

Kas ka keskmiste võimetega õpilasi?

Mul on ka praegu klassis keskmisi. Nad mängivad väga hästi ja oskavad väga paljut, ma olen nende üle uhke. Aga nende vanemad ei mõista, miks ma ei vii neid sinna, kuhu viin mõne teise. Siin pole midagi solvuda, sest loodus paneb oma piirid. Ja vanemad peavad uhkust tundma lapse oskuste üle ja mitte rääkima: no muidugi, temast sa paremaks ei saa, tal on vanemad muusikud ja tema meeldib õpetajale rohkem.

Mul ei ole klassis eraldi osakonda imelaste ja tavaliste õpilaste jaoks. Ma suhtun kõigisse nagu imelastesse. Aga ma ei saa alati võtta keskmiste võimetega last, sest on piirid, mida temaga saab teha. Mul on praegu palju andekaid ja pean oma aega kokku hoidma.

Kas ei ole nii, et tööga saab kõike teha? Ikka ju räägitakse, et keskmine, kes töötab, võib rohkem saavutada kui andekas ja laisk.

Nii lihtne see ka ei ole. Ma olen meie keskmuusikakoolis alati rääkinud, et õpilasi peaks olema vähem ja koormust tuleks pedagoogidele teistmoodi arvestada. Keskmuusikakool pole mingi hulgi tootev vabrik, meie õpilased on nagu käsitöökompvekid, haruldused. Nii kujutas seda kooli ette Goldenweiser, kui ta sellele koolile aluse pani. Kogu maalt toodi kokku andekad lapsed, anti suurepärastesse kätesse, saadeti konkurssidele, neist tulid väljapaistvad inimesed. See oli spetsiaalne riiklik tähelepanu ja toetus. Aga nüüd on keskmuusikakool kuni viienda klassini tavaline kool. Spetsialiseerumine tuleb hiljem.

Milline oli Aleksandra Dovgan, kui ta teie juurde tuli?

Vapustav! Algul ta unustas kõike. Panin ta kontserdil alati esimeseks, et ta vähem närveeriks ja hakkaks ennast valitsema. Aga kui ta mängib, on võimatu teda mitte kuulata, ta tõmbab tähelepanu jäägitult endale. Tal on suurepärane kuulmine, vapustav looduslik rütmitunne ja loomupärane liikuvus. Kõigist mu õpilastest tajub tema kõige paremini kõla intoneerimist. Ta teeb kõike kiiresti, õpib kiiresti, saab kiiresti aru.

Sel aastal oli ta Spivakovi fondiga Veneetsias. Spivakov ütles enne seda järsku: meie sinuga, Saša, mängime seal ansamblit ka. See lõi mind hetkeks rivist välja. Olin muidugi õnnelik, aga Saša polnud veel kunagi kellegagi ansamblis mänginud. Ma ei saanud sel ajal Moskvas olla, kui nad proovi tegid. Ja siis kirjutas Spivakov pärast proovi: olge rahulik, kõik läheb suurepäraselt, mingeid probleeme ei ole.

Oma 11-aastases vanuses ei saa ta ise kõike realiseerida, selleks olen mina vajalik. Väga palju aitavad tema vanemad, kes käituvad targalt ja on temaga gastrollidel kaasas.

Mul on üldse vedanud oma praeguste õpilastega: Aleksandra Stõtškina, Valentin Malinin, Timofei Vladimirov, nüüd uus õpilane Sofia Menšikova, keda varem oli kahjuks väga halvasti õpetatud. Oleks ta mu juurde sattunud kümme aastat tagasi, oleks ta juba väga hea. Praegu ta näeb palju vaeva, aga liigub edasi seitsmemiiliste sammudega.

Mida arvate klaverikunsti praegusest olukorrast ja Aasia muusikute buumist?

Ega me päris täpselt ju ei tea, mis Aasias toimub, aga neid peab tundma õppima, sest nad juba löövad meid üle. Neid on palju ja nad võidavad konkursse. Juhtub ka igasuguseid ebameeldivaid lugusid. Eelmisel Krainevi konkursil sai peapreemia Põhja-Korea poiss, kelle ühe teose esitus oli sõna otseses varastatud minu YouTube'i kanalilt, kus seda mängis Aleksandra. Tal polnud Aleksandra tunnetust ja hinge, aga nad kopeerisid kogu esituse, lisasid tempot ja tulemus tuli.

Aga järjest kasvab tendents, et konkursse polegi tingimata vaja. Paljud tõsised mänedžerid ja impressaariod toovad välja isiksusi, kellel pole konkursivõite seljataga. Mind see rõõmustab. Sest konkursid on tegelikult tegevus ei millestki. Mõnel seal veab, aga väga palju on seda, et võidetakse konkursse, aga mingit karjääri ei tule. Inimesed on erinevad ja kõik ei sobi konkursile mängima. Ja keda te siis lõpuks kontserdile kuulama lähete? Muusikut ja muusikat, aga mitte seda, et ta vastaks konkursi nõuetele!

Sel aastal toimub Moskvas järjekordne Tšaikovski konkurss. Mida te sellest konkursist arvate?

Seal osaletakse aina nooremalt. Võiksin sinna saata ka oma poisid: Valentin Malinini ja Timofei Vladimirovi, neil on kogu repertuaar olemas, nad oleksid täiesti konkurentsivõimelised.

Eelmisel korral sai 17-aastane Daniel Haritonov III koha.

Ja ta oskas kõike, suutis kõike! Aga olulisem on see, mida ta praegu teeb. Tal on suurepärane agentuur, ta tunneb end Londonis hästi. Ta saab nüüd vabalt tegelda muusikaga, sest pole enam survet võita järjest uusi konkursse.

See ongi peamine. Võita konkurssi pole probleem. Probleem on see, mida te pärast hakkate tegema. Milline on teie loominguline pagas, kui palju on repertuaari. Kas teil on iseseisvust, kas olete valmis, kui impressaario nõuab nädala pärast kontserti täiesti uue kavaga.

Sellepärast ma õpetan oma õpilastele juba varakult iseseisvust. Ma ei sõida nendega konkurssidele kaasa, ei sekku salvestustesse, mida nad teevad. Kui konkursile ei võeta, kuna saatsid kehva salvestuse – mis parata, saada teinekord parem.

Niisiis konkursil osalejad aina noorenevad. Kuid viimasel Tšaikovski konkursil oli ka vastupidine variant – prantslane Lucas Debargue, kes alustas hilja.

See, et ta alustas hilja, on ajakirjanike müüt. Neil oli kasulik sellist sensatsiooni kirjutada. Klaverimängus imesid ei ole. Debargue on lapsest peale muusikaga tegelnud, see on teada. Aga ta tegeles veel mitme muu asjaga – matemaatikaga, õppis ülikoolis kirjandust. Ja selle, mida välismaal nimetatakse professiooni valikuks, tegi ta hiljem. Ta on erakordselt andekas, väga siiras ja sellepärast ta meeldiski vene publikule. Aga ta põhimõtteliselt ei ole konkursitüüp ja konkursi formaat sellisel kujul, nagu praegu, on talle kahjulik. Pärast konkurssi mängis ta palju paremini, mõne kuu pärast andis Moskvas suurepärase soolokontserdi. Enam polnud žüriid, polnud vaja midagi tõestada ja ta mängis südamest seda, mida tahtis.

Mul oli selline tüdruk keskmuusikakoolis. Tuli 15-aastaselt mõne Czerny etüüdiga, tegi fantastilisi edusamme. Astus Moskva konservatooriumisse, kõik professorid tahtsid teda endale. Mõne kuu pärast teatab: astusin Moskva ülikooli matemaatika-füüsika teaduskonda. Muusikat ma maha ei jäta, aga sain aru, et füüsika ja matemaatika on mulle lähedasemad. Ja selliseid on teisigi. Ka Debargue on selline. Väga haritud, tegeleb paljude asjadega, on huvitav isiksus. Ta pole välja õpetatud tühi koht. Ja siin tuleb au anda Valeri Gergijevile, kes kuulis teda konkursil, hindas talenti ja andis võimaluse.

Ilmunud Muusikas nr. 4/2019.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: