Arvustus. Õigeusu valm majanduspaguluses ({{commentsTotal}})

Roland Tõnisson.
Roland Tõnisson. Autor/allikas: Objektiiv

Uus raamat

Roland Tõnisson

"Teisel liinil ehk Soomusrongiga Helsingis"

Romanus

159 lk.

 

Teagi nüüd, kas oleks käes aeg hakata eesti kirjanduse sisemuse allharuna eristama miskit, mida võiks nimetada majanduspagulaskirjanduseks. Kalevipoegade mälestused, eelkõige, sest niikuinii tekkiva või juba tekkinud jama vilhelmiinede kangelaslikest võitlustest Brüsseli jalamil tahaks nagu jätta sinna, kus selle koht.

Need on ju huvitavad lood. Peavad olema. Mis ajendab rahvast, kes enesehaletsejalikult poolevardalipupühadena tähistab pealesunnitud massekskursioone, omal tahtel siit ära minema. Küsimust nii et küllaga.

Roland Tõnisson kirjeldab siin oma seiklusi Helsingi trammijuhina. Hea küll, et justkui literatuur ja peategelane justkui väljamõeldud Rommi, aru on saada, et tegu halvastivarjatud ausa elulooga.

Aijah. Roland on ju isa Romanus. Kuidas sobib vaimuliku isiku kallale minna. Ennast veel ristiinimeseks lugeda arvates.

Ah mis, täpsemalt on ta ju isake Romanus, õigeusklik diakon, papp ja välipreester, nii et hõissa, sobib ikka küll, kui aastatuhandeid on õigeusklikud üksteise kohta rõõmsameelselt igasugust ja segasugust suust ja näpust välja ajanud. Papid oma karjadest, karjad oma pappidest, eriti hästi väljakukkunud seljatagune lugu tuleb kindlasti peategelasele võimalikult kähku ära pajatada.

Soovitavalt, ehk isegi tungivalt, võiks sinane olla veel tõsi ka. Loomulikult lustakas ja sisaldada miskit iva. Ei usu, pole nagu sobilik ka religioonile, milline misjonit ei tunne, et see iva peaks olema õpetlik. Küll aga mõtlik. Miks. Kuidas. Kas tõesti. Miks mitte. Ainet targutusteks, lase õigeusklikud kokku, viie minuti pärast teavad selle muna-kana küsimuse vastust – iiiiiiiiigav – aga, vaat, miks õunakäru just ümber läks ja kust see väljend tuleb, seda annab arutada.

Elanud kord kaks munka. Üks olnud ülimalt vaga. Eesrindlane palvetamises, paastumises, millist ei jätnud märkimata neile munkadele, kes kippusid plaanitäitmises maha jääma. Eriti sellele teisele, kes just eriti vagasid eluviise ei harrastanud, üks käsi oli pudelikaela, teine kaunitütarlapse suvalise ihupiirkonna ümber ja palvustele jäädi hiljaks ilmast ilma. Too muutus alati nukraks, aga eluviise ei muutnud.

Siis suri see ebavaga ära, kuidagi väga proosalisel viisil ka veel. Vaga vend tõhustas pingutusi õigete põhimõtete järgimisel, aga, mis parata, tulid tallegi inglid järele, et käru ees ja ülespoole minek.

Astub siis vaga vend pilvede peale ja kes on esimene, keda tema näeb? Seesama pokane vend, üks käsi jälle, teine jälle, habe tüdrukule kõrva topitud ja läbi selle magusad sõnad minemas.

Vagal vennal karp lahti, et kuda nii ja padavai instantsidesse, kui toibutud. Päris bossini minna ei julenud, küsis siis esimese vastutulnud pühaku käest – ütleme, et püha Jüri oli – et mis värk, igasuguseid sisse lastakse, kui te vaid teaks. Saanud vastuseks:
"Ta ei mõistnud kunagi kedagi hukka."

Vaat väheke sedalaadi lugudega isake Roman pajatabki majanduspagulusest. Mitte mõistes kedagi hukka, mitte kiites kedagi üles. Kahetsedes, kui sinast siiski juhtub. Lood on värvikad, tegelased neis veel värvikamad. Üksi Helsingi parmude, selge see, et varaseimad ja hiliseimad trammikülalised, hüüdnimed on midagi väärt, Toksijast Axl Rose'ini. Need on kõik naljakad jutud, mõni väikese kurvapoolse lisandiga. Kõik mõtlikuks minekut võimaldavad. Näiteks miks olla soome mees eesti mehest parem – talt saab lahutusel rohkem vara kätte, seletab kalevitütar ühes episoodis.

Või siis see kuulus lugu näägutajamutist, punkarist ja piletist. Pilt maailmast missugune – kes siis veel maailma altpoolt näevad kui trammide, busside, taksode juhid. Maailma, mis võib olla masendav, aga ka täiesti ootamatust otsast helge ja armas. Kus lakutud virutavad kõhklematult 20 senti ja rääbakad otsivad eksinutele kojusõiduraha. Mõnusalt ja lõbusalt kirja pandud, selline süllelaskmise raamat -  oeh, mis sõnu mõni jälle leiutab – mida ühe jutiga saab läbi lugeda, aga ei taha. Sest tundub õige vahepeal vahtida ei tea kuhu ja mõtiskleda ei tea mida. Anekdoote Caesarea Procopiuse laadis.

Kasvõi seda, mis isake Roman rääkis. Lugu juhtus, kui oli jälle satutud elumere lainetesse, välja tuldud, vesprile mindud, mida tema pidaski. Pärast väike tee ja, nagu enne mainitud, paar õigeusklikku koos. Tjah, võibolla sellepärast see jutt siin nii usuliseks kisubki.

Olnud klooster, kus munkade kollektiiv kõik ebavagasid eluviise harrastanud. Tulnud 1918 ja need leegitseva südamega. Ajanud mungad keldrisse, kiskunud ikoonid igalt poolt maha ja andnud teada: kui te nüüd tulete üle ikoonide tampides kloostrist välja, olete vabad, kui ei, on meil külm pea ja puhtad kuulid.

Tuikunud siis mungad keldrist välja – eks tarvikud smuugeldatud kaasa – ja töllitanud mõnda aega oma ikoone poris. Siis öelnud iguumen: vennad! Elanud oleme nagu sead. Surgem siis, nagu ristiinimesed. Võtnud porist ikooni ja kõmpinud sellega ise seina äärde. Teised teinud järgi. Mis on valm meelekindlusest ja tõsi ka veel.

Lühidalt, leidke see raamat üles, te ei pea kahetsema ühtegi mõtisklemist. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: