Jürgen Rooste. Suure reede lauluke
Jürgen Rooste pani pühade puhul kirja luuletuse suurest reedest.
"Jumal õnnistagu EKREt"
hüüdis üks vanamemm Riigikogu ees
ma mõtlin – kuidas see jummel saadanaid õnnistab
a sis sain arwu et see ongi õige jummel
kes saadanaile ka andess annab
kes neid oma lainetaval ilmapõrguvõrgul kannab
jummel peabki olema hää
a inimesed on kurjad
kurvad ja kurjad
ega ma põle jummel et kõigile inimestele andess anda
et nad on sitapääd ja valetavad ja kütavad viha
kütavad vihale halge ja hagu alla
ses hallases õelas ilmas
las lõõmab see jumalaemakirik see inimeseksolemiseasi
"Jumala käsi on selle valitsuse kohal"
hüüdis vanamemm Riigikoguduse ees
ja üks veidi napakas vanamees räuskas kaasa
(ei mammi põld ull lihtsalt usklik-tusklik)
ja jummeli käsi oli meie kohal ja oli pedede kohal
ja oli niggerite kohal ja oli femmarite kohal ja tolerastide
sest noh – inimesed-inimloomakesed kõik
ühtmuudu sama ruudu erinevad nurgad ja küljed
kõik on kandiline ja kole
keda see nii kangesti kotib kuidas me elame-oleme
inimesed pole sääduste pärast säädused on ikke inimike pärast
me teeme iseenda olemise igaüks on oma saatuse
ottsepp – ta muide ongi hää inämine temalt peaks õppima
mida? elamist vist – et elu on veider tants mingi twist või lambada
a see kõik läeb mööda see läeb üle
elu läeb üle – liiga vähe on aega selleks et vihata ja tappa
vihata ja tappa seda elutulukest promeethilist-eetilist lihtsaltolemasolu
mis bängib me veidramat pääkolu
iga päev
ärgates
ja kolmandal päeval me tõuseme üles kolmandal päeval ikka
mis viga inimesel elada
mis viga hingekesel põleda
tuleb olla
hull ja julge
praemunalõhn õhus öövõileivake kõhus olemiseraev hannibali elevandivõhus
ma tulen tagasi sel päeval ja te annate mulle andeks
et ma olemas olin
sest kes olen mina et teile andeks anda
mida see jummel endast mõtleb eks
tuli on põlemiseks
elu on elamiseks
kõik muu ajab mind raevu kõik muu mis katsub korinal-kõginal öelda
et see pole õige viis kuidas olla
ainus õige viis on see
kuidas oled
ja inglid laulsivad alleluuja ja päiksevihk
lõikas heleheledalt majaseinalt lausa näkku ja küttis mu
musta süsimusta kaabu kuumaks
ja ma nägin et ma olen
ja see oli hää
see äranägemine
et me lihtsalt oleme
põleme tasakesti tuhaks olematuseks
aga enne seda me oleme
ega tohi teineteiselt
seda olemisevalu käest ärh võtta
Toimetaja: Merit Maarits