Teie juured ulatuvad otsapidi nii Prantsusmaale, Taani, Poolasse kui ka Mauritiusele. Kuidas siis on töötada äkki Venemaal?

Erakordselt viljakas ja nauditav. Esmakordselt dirigeerisin Novaja Operas märtsis 2008, kui tegin uuslavastust Wagneri "Lohengrinist". Lavastaja oli taanlane Kasper Holten. Nautisin seda kogemust väga, oli väga värskendav töötada riigis, kus olin ka varem dirigeerinud, aga ainult oma kammeransambliga enam-vähem 20 aastat tagasi. Pärast seda kutsuti mind sinna regulaarselt dirigeerima. Aastal 2011 pakuti mulle kunstilise juhi kohta, kui suurepärane eesti dirigent tervise pärast sellest loobus.

Venemaal on välja kujunenud, et teinekord ooperijuht võib istuda oma positsioonil 40–50 aastat. Kui teie tulite Venemaale, kui kauaks te mõtlesite sinna jääda.

Olen märganud, et mida suuremas riigis töötad, seda konservatiivsem ja suletum on mingis mõttes sealne suhtumine. Mina saan tuua neile uut perspektiivi nii repertuaari kui ka esinemisstiili mõttes. On oluline meeles pidada eeliseid sellises teatris, mida Lääne-Euroopas peetakse uskumatult vanamoodsaks. Meil on suur orkester, suur koor, suur ansambel. Mingis mõttes on Novaja Opera see, mis keskmise suurusega Lääne ooper olnuks sada aastat tagasi. Väga vähe külalisesinejaid, suur ansambel, muusikaline juht väga sageli kohal. Sellel on väga palju eeliseid. Esiteks paindlikkus, võimalus kujundada noori soliste. Võimalus arendada noori muusikuid orkestris. Võimalus avastada uut repertuaari nii, et on palju prooviaega. Need on väga olulised elemendid. Seal on ka omamoodi peretunne. See on mingis mõttes Lääne-Euroopa teatrites täiesti kadunud.

Kui palju tegelikult on siis erinev nt töö Covent Gardenis või Novaja Operas?

Jah, tippteatrid nagu Covent Garden, Bastille või mis iganes, neil on uskumatu masinavärk. Organisatsiooniline masin, mida mõnes mõttes ei saa Novaja Operaga võrreldagi. See on aga osaliselt vene stiil. Seal puudub kõige liiga pikalt ette planeerimise element, ja kui seda ka tehakse, tuleb plaanidesse sageli muudatusi. See on kuidagi seotud vene loomusega. Olen sealsete inimeste puhul märganud, et neis tekivad lausa kahtlused liiga pika etteplaneerimise suhtes. Selles mõttes näen rohkem sarnasust itaallastega, kes on üliosavad improviseerijad, aga mitte eriti head planeerijad.

Novaja Opera nimi annab meile signaali, et see on kaasaegne ooper. Aga repertuaar on hoopis pigem konservatiivne, traditsiooniline?

Jah, muidugi nimetus Novaja Opera viitab selle noorusele trupina, mitte aga repertuaarile või teistele elementidele. Novaja Opera on Venemaa noorim ooperitrupp. Lisaksin ka, et kolm aastat tagasi Londonis tutvustati mind naisterahvale, kelle nimi Marita Phillips, kes on ema poolt sugulane nii Puškini kui ka tsaar Nikolaiga. Ta oli kirjutanud ooperi libreto oma esivanemate konfliktist ja palus mul leida helilooja, et see ooper sünniks. Me tegime seda. Kaks aastat tagasi oli laval Novaja Opera kontsertvariant, siis kutsuti meid Londonisse seda esitama suvisel ooperifestivalil ja lavastuse esmaettekanne on Moskvas juunis. Kui see pole uus, siis mina ei tea, mis on.