Mis pooleli? Vastab Peep Ehasalu
Rubriigis "Mis pooleli?" räägivad kirjandusinimesed, mis raamatud neil parasjagu lugemislaual ja öökapil lebavad. Järjehoidja on kirjaniku ja NUKU teatri pressiesindaja Peep Ehasalu käes.
"Mööda erinevaid kodulaudu lugemist ootavad või pooleli raamatud jagunevad neljaks: kingitud, kättejuhtunud, himuga ostetud ja tööalaselt vajalikud. Öökapil ei ole aga ühtki raamatut. Voodi on liiga unine koht lugemiseks ja ma uinun rahulikult ka ilma raamatuta.
Olen püüdnud hoida end kursis eesti keeles ilmuva soome kirjandusega. Helsingi ülikoolis õppides sai Olavi Paavolaineni luulet ja "Sünget monoloogi" soome keeles loetud, nüüd kaalun, kas peaksin Piret Saluri eestikeelsed tõlked ette võtma. Haruldaselt läbinägelik "Külalisena kolmandas Reichis" kuulub aastatetaguse elamuste sekka, aga "Minek ja loits" on mulle ammu lauanurgalt etteheitvalt vastu vaadanud.
Pooleli on Pekka Lehtoneni "Ülesandega üle lahe," kuuekümnendatel Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetuses töötanud mehe mälestused. Üldjoontes paistab olevat aus meenutus, ehkki mõni tagantjärele ilustus paistab samuti välja. Nüüdsest perspektiivist vaadetes oli tegu ikka uskumatult naiivse välismaalasega, kelle kokkupuuted nõukogude tegelikkuse, Moskvast saadetud uudiste ja "soome kuulaja jaoks kohandamist vajava" tooniga annavad aga üsna hea pildi meie elu ja raadiotöö tollasest normaalsusest.
Kaja Kann, kes tegi meil NUKU teatris koos Helle Laasiga lavastuse "Ikaaria mängud", kinkis mulle oma raamatu "Eratee". Etenduskunstnik kirjeldab seal ausalt ja argiselt oma askeetlikku taluelu. Kummaline lugu: midagi ei juhtu, justnagu päevikulaadne üleskirjutus, aga kõrvale ka ei taha panna. Juba mitu nädalat jupikaupa loen tema üksi kohvijoomisest ja rohukõrte kasvamisest, mille kõrval kerkib lausa suursündmuse staatusse mõni harv telefoni-dialoog.
Kestvam mõju on ka Karl Martin Sinijärve kingitud "Kuradirattal", mille ta koos Asko Künnapi ja Jürgen Roostega kokku pani. Peaks olema mänguks mõeldud kaardipakk, aga mu jaoks on see pigem Forrest Gumpi assortiikarp, kust õhtuti mõni kaart välja noppida ja kunagi ei tea, milline luulekomm kätte satub. Üldiselt maitsev ja tervistav.
Ja siis on dramatiseeringud, mis töö tõttu lugemislauale jõuavad. Nagu raamatust saab iga lugeja midagi isiklikku, nii võib dramatiseering olla uus vaatenurk, teine fookus, erinev viis lugu jutustada, kontsentreeritud ja korduvelamus. See, millise oskusega NUKU dramaturg Priit Põldma koos lavastajatega keerulisi lugusid kokku tihendab, paneb rõõmust oigama. Või kadedusest. Üldse on NUKU kirjandustoa, Priidu ja kirjandustoimetaja Kati Kuusemetsa, maitse lihvitud ja absoluutselt usaldusväärne. Jostein Gaarderi "Apelsinitüdruk" ja Michael Ende "Momo" on raamatu, dramatiseeringu ja esietendusena värskelt selja taga, Otfried Preußleri "Röövel Hotzenblotzi" lavaseade lugemine pooleli.
Lõpetama peab muidugi klassikaga. Ilmselt poleks Shakespeare'i "Tõrksa taltsutus" ilma sügisel saabuva esietenduseta mu lugemislaual. Komöödia, kus mees oma isepäist naise naist näljutab ja üsna karmilt "kasvatab", misjärel naine taltub ja hakkab heaks abikaasaks … et tänapäeval, nagu päriselt? Ja soomlanna Merja Pöyhönen võtab lavastada? Rein Raua tekstiseade andis siiski tunde, et jah, õige fookuse ja Rosita Raua meetrikõrguste nukkudega sobib seda lugu väga hästi täiskasvanutele rääkida.
Lugemise ootel on veel kümmekond kingitud raamatut ja mingitmoodi neid raamatuid muudkui juurde sigineb. Mõne loen läbi ja püüan siis kohe teistele pihku pista. Mõnega vahin tükk aega tõtt ja panen lõpuks jalust ära riiulisse. Mõne jätan pettunult pooleli ja läheb teise riiulisse. Las seisavad, äkki muutuvad ajas paremaks. Või muutun mina paremaks lugejaks."
Toimetaja: Valner Valme