Arvustus. Mana piire ületav eksperimentaalmuusika ({{commentsTotal}})

Mana
Mana Autor/allikas: promo

Uus album

Mana

"Seven Steps Behind" (Hyperdub)

7/10

Heliloojast produtsendil Daniele Manal on varem ilmunud aliase Vaghe Stelle nime all ports tantsulise kõlaga singleid ja veidra elektroonika album IDMi ja krautrock'i sugemetega. Artisti perekonnanimelise projekti esimene pikk plaat on veel eksperimentaalsem ja valgub stiililt nii laiali, et seda on raske konkreetse žanri alla liigitada. "Seven Steps Behind" on erilise kõlaga plaat. Keerulise struktuuriga lood on abstraktse iseloomuga ega kulge lineaarselt. Helidisain on sürreaalne ja täiesti etteaimamatu. Võib teoretiseerida, et albumi omalaadsele kõlale aitab kaasa fakt, et Mana on iseõppinud muusik. Plaadi on välja andnud kultusliku staatusega andergraundleibel Hyperdub.

Juba avalooga "Risk Taking" saab kuulajale selgeks, mis teda ees ootab. Mana on saavutanud tasakaalu kaosest ja korrapärast. Muusika on tihti rahutu, melanhoolne, tõsine, aga samal ajal seiklushimuliselt mänguline. Seda tõestab näiteks "Myopia For The Future" rõõmsa kõlaga arpedžeeritud akordidega, kus vastukaalu lisavad kraapivad helid ja rajud kitarririfid. Kuigi "Talking/ Choking"  tundub katkise raadiopalana, on tegu albumi kuulajasõbralikema teosega. Moonutatud ja efektirohke lüürika sõnu ei pruugi tabada, aga vokaal kummitab ja lummab imeliselt.

Mana kasutab sünteetilise helipildiga orkestraalseid instrumente nagu harf, orel, marimba, viiul ja flööt. Lisaks leidub tema "orkestris" palju pehmeid new age-kõlaga süntesaatoreid. Seda demonstreerib hästi dubstep-õudusunenägu "Leverage For Survival" ja kellamänguga sissejuhatav lugu "A Note To The Limits". Sageli tundub muusika enamjaolt improviseeritud, aga "Swordsmanship" näitab, et kõik saundid on selleks liiga täpselt paigas. Sellest võiks järeldada, et artist on iga heli puhul tegutsenud läbimõeldult. "Symphony Of Regulation", "Instinction" ja "Soaking In Water" on aga tõelised avangardmuusika virvarrid, kuhu üritatud sulatada pea kõiki stiile. "No Body" ja "Solo" on võrreldes muu materjaliga üpris tagasihoidlikud. See on arvatavasti ka põhjus, miks plaadifirma viimatimainitu esisingliks valis. Albumi lõpetab filmiliku tunnetusega nimilugu, kus kuuldub elektrioreli võimsa kõlajõuga variatsioone.

Kuigi heliteos on valdavalt biidivaba, ei saa kuidagi öelda, et tegemist oleks rahuliku kuulamisega - see on äärmiselt nõudlik helikunst, mis vajab kuulaja täit tähelepanu. Eksperimentaalse muusikaga varem vähe kokku puutunud kuulajaid võib plaat isegi ehmatada. Kui seda mängida suuremas seltskonnas taustaks, võib kindel olla, et ühel hetkel palub keegi albumi ümber lülitada millegi "normaalsema" vastu. Ei ole kerge välja mõelda artiste, kellega Manat võrrelda. Kõlapildilt lähedal on tema mõttekaaslane Arca, Planet Mu artist Ziúr või Eesti enda Ratkiller. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: