Arvustus. The Specials – rassisimist ja vägivallast, lootusega
Uus plaat
The Specials
"Encore" (Universal)
8/10
Mingitele ühiskonnagruppidele märkamatult oleme Lääne ühiskonnas jõudnud 21. sajandisse. See peaks üldiselt tähendama tervet mõtlemist, kus inimest hinnatakse tema üldise inimliku pale, saavutuste ja tarkuse, mitte soo, rassi, usu või poliitiliste veendumuste järgi. Kahjuks on osa maailmast liikumas süüdistuste ja solvangute poole, mida tunneme eriti viimasel ajal tugevalt ka siin pisikeses Eestis. Eestist, mis aastaid oli kõige edumeelsem ja arenenud post-soveti riik, on saamas lõhestunud rahvaga idaeuroopaliku mõtlemisviisiga käkk, kus mõlemad pooled debati asemel provotseerivad, üldistavad, solvavad ja kasutavad muid alatuid ja isegi lamedaid võtteid. Kes rohkem, kes vähem. Hakkab järjest enam tunduma, et eestlase olemus polegi tolereeriv, vaid marsib edasi vaid pimedas veendumuses vastaspoolt arvestamata.
Küll aga soovitan niinimetet tatipritsijatel järgmised 40 minutit rahuneda, korralikult sülge kokku hoida ning teha sel ajal üks teraapiline The Specialsi tervenduskuur. Tahaks loota, et mõnigi kuulaja mõtleb pärast hüperiroonilise iseloomuga "Encore'i" kuulamist mõne asja enda jaoks ringi. Vähemalt võiks.
Eks suures plaanis ole muidugi The Specialski kallutatud. Tegu on vaadetelt liberaalse pundiga, aga et nende satiiriline lähenemine räägib tõsiseist asjust ootamatus vormis, lüürika on kohati üsna piiripealne ja taotluslikult ülepingutatud, pilkab see kindlasti veidi ka kohati esineva hüsteerilise (jah, kasutasin sama sõna mis EKRE, tembeldage mind nüüd värdjaks ja lootke, et maailm sellest paremaks muutub) liberalismi üle.
Ska-punki viljelevast The Specialsist on "Encore'il" üsna vähe alles. Tagasitulekualbum kannab eelkõige reggae- ja funk-võnkeid. Natuke progerockilik on plaat ka, sest albumi mängides astus ühtäkki tuppa üks mu hea muusikust sõber, kes poole kõrvaga korraks kuulatades küsis, kas keegi teeb Pink Floydi järgi. Igal juhul on ska-veteranid instumentaalses mõttes osavad. Lihtsad käigud, mis tõmbavad mõnusalt kaasa. Aga mitte nii, et tahaks kontserdil tatsuda, vaid pigem võrkkiiges tšillida ja päikest või tähti vaadata – mõlemad sobivad.
Eelkõige on "Encore" oluline sõnumilt. Avang tehakse rassismiteemal, kusjuures pull on selles, et "Black Skin Blue Eyed Boys" ja "B.L.M" on mõlemad mängitud täpselt sama käiguga. Kokkuvõttes on sõnum see, et kuigi musti enam orjadena ei peeta ja välja arvatud ehk Klu Klux Clanil klubikeelde pole, eksisteerib rassism me ümber siiani. Ise pole sellises ühiskonnas elanud ja õnneks pole ka selliseid tuttavaid, kes põhimõtteliselt musti teise pilguga vaatavad, ent probleem on aktuaalne seal, kus musti valgete keskel rohklem elab, ja neid kohti on palju.
"Vote For Me" (vaadake alt lavavideot) ja "The Lunatics" räägivad võimust, mis enamusele pähe hakkab ja teinekord sõjaliste konfliktidega päädib, "Breaking Point" jällegi maailmas valitsevast ebavõrdusest – rikkad saavad rikkamaks, vaesed vaesemaks. Viimati mainitud looga valdavad mind muidugi segased tunded, kuna pisut küüniline on see, kui rikkad muusikud raskest elust ja ebavõrdusest laulavad. Sama tunne oli, kui umbes sada korda kuulsam The Killers andis aasta algul välja singli "Land Of The Free" – kena lugu, aga kuidagi kentsakas see kontseptsioon. Aga võib-olla on asi minus.
Aga tuleks tagasi "Encore'i" juurde täpselt seal, kus mulle kõige rohkem meeldib. Albumi kuues lugu "Blam Blam Fever" on mu lemmik – kõige raugem reggae, aga sõnad räägivad, kuidas tulirelvad on taas popid ja kui "kihvt" on nendega tappa, näiteks kuskil koolis tulistama minna. Loodan väga, et iga relvamaniakk seda lugu kuuleb.
Veel puudutatakse albumil feminismi ("10 Commandments"), labaseid pätte, kes võtavad õiguse elule ("Embarrassed By You") ja autoritaarset töökultuuri ("The Life And Times"). Albumil on ka boonusketas The Specialsi varasemate laivide hittidega, ent sellest ma lõpetuseks ei kõnele. Räägiks hoopis esimese ehk uue ploki viimasest loost, mille koondsõnum on, et kuigi maailm on täiskiirusega hukatuse poole kihutamas, on meil tegelikult veel lootust. Aga ainult siis, kui me kahe kõrva vahel asuvas organis järsu nihke teeme.
Lepikski vähemalt sinuga, hea lugeja, lõpetuseks kokku, et kui järgmine kord mustanahalist näed, siis ei tee neegrinalja, kui mõnd naist näed, kes poisilikult riietub, ei tembelda sa teda rõvedaks lesbariks ja kui su töötaja mõne vea teeb, siis sa ei lõuga tema peale kõigi ees, et selle kõva heliga peenist pikendada, vaid ütled sõbralikult ja püüad pigem aru saada, miks ta selle vea tegi. Alustame nendest asjadest ja maailm ongi juba veidi lootusrikkam. Uskuge!
Toimetaja: Valner Valme