Jaan Tooming. Kuusulased
Salapärane lugu lavastajalt ja kirjanikult.
Imelik maamaja. Rajaja Maul elas veel. Kellelgi polnud aimu, kui vana Maul on. Ta oli vahel mujal kuude kaupa, siis ilmus taas nagu muistegi. Maul oli pikk hiid, soku habeme ja muldmustade silmega. Tema silmad kumasid kui täiskuuvalgus pilve tagant. Maul oli targem kui ükski maailma kompuuter. Ta ei kirjutanud kunagi, ei lugenud kunagi ja keegi ei aimanud, kust ta oma tarkuse oli hankinud. Muud "mungad" uurisid käsikirju ja raamatuid, sõrmitsesid hääletuid arvutinupppe, Maul aga veetis aega laulmisega, istudes maamaja aias päikese käes. Maja ümbritsesid jugapuud, kaugemal mulksus raba. Paiga nimi oli Mustsaare. Selle maamaja majalised ei mangunud Jumalat, ei mulisenud Jumalast, nad olid jumalad. Aimasid, et Maul pole meie maailmast, tema tarkus oli muretsetud mujalt, aga kust, seda ei teadnud keegi.
Iga "munk" elas oma üksikkambris, õhtuti aga koguneti murule, jalutati lillede keskel, kuulati tuulemüha kuuskedes ning sookurgede karjeid. Maul oli kunagi öelnud, et patt on, kui sa pole täna targem kui eile. Ja selle poole kõik püüdlesid – targemaks muutuda. Nad teadsid, et maailm on määratud hukule, et nemad on viimased, kes püüavad päästa oma hinge. Inimesed väljaspool olid kaotanud hinge. Vennad teadsid, et pole enam paika, kus oleks arukust ja loovat vaimu. Ega nemadki mõelnud välja midagi uut, nad püüdsid ainult säilitada seda, mis väärt ja tegelda sellega, millel tundus olevat tähendust. Vend Mandul süüvis kaugside küsimustesse, vend Veldum minevikku ja tulevikku rändamisse, vend Surim aga püüdis koguda kokku kõike teadaolevat. Maul muretses vendade eest ning jutustas tulevasest maailmast: "Midagi ei jää nii nagu on. Kõik muutub. Ka loodusseadused. Me ei ole inimesed, me oleme jumalad. Ja jumalate roog on naer. Jah, naer. Me naerame maailmale näkku, maailmale, mis on uppunud oma tühisusse. Õigemini, me ei tunne enam ta vastu huvi. Kõik hävib. Ka teie, mu vennad-jumalad, ja mina kaon igaveseks. Ärge hoidke millestki kinni, ainult rõõmustage, et olete vabad, sõltumatud kõigest, mis tapab Elu.
Veljed seisatusid päikeses kumavate moonide ees. "Imetlege, imetlege veel, kuni aega jätkub," üürgas Maul ning tõstis käe. Kõik tummusid. Vaid kägu tegi oma viimast kukku, odraiva kurgus. Ja jälle kadus Maul. Justnagu hajus, ei, kadus äkki, ühe silmapilguga. Vennad ohkasid ning hakkasid vaikselt ümisema Mauli lemmiklaulu: "Su vaikimine on kõnekam kui kõu, su pilk on terav kui nõel, aga mul on veel teekond ees…" Ja Kuu tõstis silmad nende pääle ning ümises kaasa.
Toimetaja: Valner Valme