Arvustus: Meat Beat Manifesto keeldub pille kotti panemast ({{commentsTotal}})

Meat Beat Manifesto
Meat Beat Manifesto Autor/allikas: Meat Beat Manifesto

Uus album

Meat Beat Manifesto

"Opaque Couché" (Flexidisc)

6/10

Meat Beat Manifesto (edaspidi MBM) on Ühendkuningriikide 1987. aastal moodustatud elektroonilise muusika kollektiiv. 32 aasta vältel on grupi koosseis pidevalt muutunud. Ainsaks püsiliikmeks on asutaja Jack Dangers, tema kõrval on kõige kauem vastu pidanud Jonny Stephens. Periooditi on MBM mõjunud laval ja stuudios liikmete poolest bändina või sarnase mõtteviisiga muusikute kollektiivina, aga uus album tundub olevat Jack Dangersi soolotöö.

Muusikaliselt on MBM katsetanud pea kõigi elektroonilise muusika stiilidega. Nende varane looming aitas kaasa triphopi, big beat'i ja drum'n'bass'i arengule. Ühtlasi oli MBM esimene artist, kelle muusikat hakati kirjeldama "industriaalse hiphopina". Laiemalt said nad tuntuks tänu 1999. aasta filmi "Matrix" heliribale, kus oli esindatud lugu "Prime Audio Soup". MBM pole sama kuulsaks saanud nagu samal ajal alustanud The KLF, The Orb või Aphex Twin, aga siiski püsib neil lojaalne austajaskond.

Uus album on nime saanud väidetavalt maailma koledaima värvi Pantone 448 C ehk "Opaque Couché" järgi. Seda kasutatakse suitsupakkidel, et tekitada suitsetamise suhtes vastikust. See aga ei tähenda, et MBM muusika tõukaks eemale. Hoopis vastupidi - tegemist on korraliku elektroonikaalbumiga, mille 16 lugu sõidutavad läbi meisterlike helimanipulatstioonide ja haaravate rütmide.

Plaat algab süntesaatori-drone'ile üles ehitatud introga "Untroduction". Jack Dangers kogub vana stuudiokola ning sellest tulevalt on helipilt rikkalik ja mõnusalt soe. MBM on alati tõhusat breikbiiti au sees pidanud. See on territoorium, kus artist end mugavaimalt tunneb. Neid gruuvikaid löökriistade ahelaid kuuleb sel albumil palju. Palade "Pin Drop" ja "No Design" tihedad trummimustrid tungivad lausa jungle'i pärusmaale. "(Ear-Lips)" on eksperimentaalne dubstep, milles katsetatakse vokaalimprovisatsioone biitboksimise sarnaselt, kus jäljendatakse suuga pilli- ja muid helisid. Imeilus ambient-techno "Agelast" meenutab tunnetuselt Aphex Twini lugu "Xtal". Seda kuulates tekib mõte, miks ei ole küll MBM võrdväärset tähelepanu saanud?

Tõenäoliselt on Richard D. James lihtsalt müstilisema auraga ja karismaatilisem. "Hailing Frequencies Open", "C/2015 V2" ja "Wandering Soul # 11" kalduvad biidivaba tume-elektroonika kajamängude poole. Glitch'ilik "Bolinas" annab mereäärsete loodushäälte salvestustega edasi balearic-stiilis vahemerelikke vaibe. "Call Sign'i" ja "Moving Pulse'i" võiks kirjeldada funky electro'na, silme ette ilmub pilt, kuidas Herbie Hancock on Kraftwerkiga terve pärastlõuna liftis kinni olnud ja ajaviiteks süntidega jämminud. Rohke sämplimine on MBM tunnusmärk olnud algusest peale ja kihiline triphop-rada "Forced To Lie" demonstreerib seda edukalt. Sämplid oleks lõigutud nagu tuhandeks tükiks ja seejärel pusle moodi uuesti kokku pandud. "Break Test" ja "Critical Soul Vibrations" on minimaalse kulgemisega rütmile keskenduvad träkid, kuhu valitud loomuliku kõlaga trummid ning madalalt mürisev bass. "Present For Sally" kõlab kui moodne Berliini techno, mis näitab, et MBM käib ajaga kaasas ega kaeva inspiratsiooni ainult minevikust.

Meat Beat Manifesto on äge, aga uus album püüab ponnistada liiga palju ja tulemus valgub seetõttu laiali. Lugude vahel puudub sidusus ning me kõrvus mängiks nagu eri artistide kogumik. Sellest hoolimata toob "Opaque Couché" kindlasti uusi austajaid ja paneb vanad fännid tunnustavalt kaasa noogutama. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: