Arvustus. Jamila Woodsi minevikust läbi imbunud neosoul ({{commentsTotal}})

Jamila Woods
Jamila Woods Autor/allikas: Jamila Woodsi koduleht

Uus album

Jamila Woods

"LEGACY! LEGACY!" (Jagjaguwar)

8/10

Chicago laulja, luuletaja ja aktivisti Jamila Woodsi uus album jätkab sealt, kus 2016. aastal ilmunud paljukiidetud debüüt "HEAVN" pooleli jäi. Tema muusika keskendub Ameerika afroameeriklaste ajaloole, identiteedile, kultuuripärandile ja feminismile. Jamila jaoks on kodulinn Chicago eriti tähtis ning seetõttu on ta valinud uut plaati kokku panema produtsentidest kaaslinlased Oddcouple, Peter Cottontale ja Slot-A.

Teosel leidub 13 lugu, mille pealkirjad on nime saanud afroameeriklastest mõjukate figuuride järgi (välja arvatud mehhiko kunstnik Frida Kahlo). Enamik neist, nagu Miles Davis, Sun Ra, Eartha Kitt, Muddy Waters, Jean-Michael Basquiat, on ka Euroopa kultuuriruumis hästi tuntud. "LEGACY! LEGACY!" ongi pisut ka tribuut neile isikuile, kes Jamila Woodsi inspireerisid. Album on laetud vihaste poliitiliste sõnumitega USAd lõhestavatest rassiprobleemidest, muusika on aga nii nautimisväärne, et iga kuulaja ei pea end vaevama lüürika süvaanalüüsiga. Stiililiselt liigub album RnB, souli, jazzi, funk'i ja hiphopi radadel.

Esimesena teeb Jamila plaadil kummarduse rajule funkpioneerile Betty Davisele. Lugu algab ilusa klaveriintroga ja meile tutvustatakse artisti pehmet lauluhäält. See kõlab enesekindlalt, sügavalt ja hingeliselt, meenutades veidi neosouli legendi Erykah Badu stiili. Jamila laseb häälel kõlada loomulikult. Autotune-efekte siit plaadilt ei leia. Juba esimeste lugude kuulamisega saab selgeks, et heliteost läbiv toon on pigem raske ja melanhoolne, aga läbi kõige selle tõsiduse on näha lootustandavat päiksekiirt. Kuigi taustamuusika kõlab tihedalt kokku pakituna, on meloodiad ise minimaalsed ning instrumente kasutatud vaid näpuotsaga.

Näiteks "Zoras" on kuulda vaid trummi, bassi ja mõningaid klahvpilliklimberdusi. "Giovanni" põhineb poetess Nikki Giovanni poeemil "Ego Tripping". Teose keskel esitatakse elektrikitarriga üks vinge kidrasoolo. Hiphop-stiilis hakitud mahedaid trumme kuulates võib tajuda mõjutusi 90ndatest, kui valitsesid pundid nagu A Tribe Called Quest, De La Soul, Digable Planets ja Jurassic 5. "Sonia" ja "Basquiat" on räpirohked lood, kus külalisartistid aitavad välja väledate ja raevukate riimidega. Karme sõnu kasutab laulja ainult siis, kui vaja ning mõneski palas lähevad tunded nii tuliseks, et ega ilma paari F-pommita ikka läbi ei saa.

"Miles" on muidugi pühendatud jazzi säravaimale legendile Miles Davisele. Taustal on kuulda "Bitches Brew" kõlaga räpakat Rhodesi elektriklaverit, mis aitab albumi niigi jazzikale helipildile ainult kaasa. Jamila jutustab meile "Muddys" loo, kuidas bluusmuusik Muddy Waters võttis kätte elektrikitarri, sest baarides ja lokaalides lällasid külastajad liiga valjult ja segasid esinejaid – "motherfuckers won't shut up!". "Sun Ra" viib kuulajad muidugi kosmosesse. Teadupoolest pidas eksperimentaalne jazzihelilooja ennast ise ka tulnukaks. Albumilt ei puudu ka tantsulisema tunnetusega rajad. "Octavia" on electro-funk-lugu, milles võib kuulda mõjutusi varasest Detroiti techno'st. Plaadi lõpetab avaloo "Betty" house-võtmes mõnus remiks. Kuna Jamila on house'i sünnilinnast Chicagost, siis on see loogiline ja õige valik.

Eelmise plaadiga "HEAVN" võrreldes on uus album palju terviklikum ja lihvitum. Produktsioon on tasemel. "LEGACY! LEGACY!" on peaaegu täiuslik neosoul. Mulle tundub, et siin on tegemist ühe aasta parima albumi nominendiga. Jamila laulab, et "ma ei ole mingi sinu tavaline tüdruk". Nõustun sellega täiel määral. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: