Tahan rääkida ühest suvisest teatritükist ja ehk pole paha aeg seda teha, sest veel mäletan, ja hästi töötavat lavastust saab sel suvel jälle vaadata. Ja siis tasub Tartus Sõbra tänava pühade Aleksandrite kiriku tagaaed üles otsida küll. Ma ei jaksand naerupahvakuid ja vaheaplause kokku lugeda. Ette rutates - üllatas, kui palju ühest naiivsest poeetilisest muinasjutujorust, mis on täis kordusi, välja pigistada õnnestus. Või õigemini, kui palju Puškini okstele oksi juurde pookida ja neilt vilju noppida.

Kui Eestis teha püünel vene lugu, on alati väiksed riskid. Olgu tegu klassika või moodsa kraamiga. Tahes-tahtmata suhestutakse vene loos mitte vaid vene kultuuriga, aga kogu vene värgiga. Ja kui tehakse vana lugu, kus on paslik kanda kokosnikuid, laulda tšastuškasid ja bõliinasid ning juua teed samovarist, seda enam. Kas suudame venelasi mängida maitsekalt (ja teada on, et ega otse suudagi, nihe on paratamatu), nalja teha heatahtlikult, mitte langeda olupoliitilisse nööki, mitte jagada poliitlisi lõuahaake, mitte kanda minevikukibestumist rusikana taskus.

Tsaar Saltaani tükk seda suudab. Jäädakse maitsekaks, samas ei pidurda see pöörast ülemeelikust ja vaba improvisatsiooni. Mõtlesin juba ette, et taolise materjali puhul on hea, kui õnnestub kampa võtta venelasi. Või vähemalt sulanduda vene keskkonda. Ja seda on napilt, aga vene vaimu toetust on tunda küll. Aleksandrite kiriku aias ollakse igati paslikult ja isegi see, kui tsaar Saltaani ema Baabarihha ehk surm ise peksab eemale matuseauto juhi ja kihutab aplombiga kirikuaiast minema, mõjub maitsekalt ja lõbusalt. Solvunud ja võimuta, tähelepanuta jäänud surm lahkub lavalt. Pole siin riivatud usutundeid ega Puškinit. Kastanid tuuakse tervelt tulest välja.

Edu pant on kindlasti ka Kalju Kanguri ladus ja suupärane kõlksuv värss, mis ei jää alla Betti Alveri Puškinile "Jevgeni Oneginis", mis on küll sootuks teine ooper.

Kolmele staarile - Marika Barabanštšikovale, Terje Penniele ja Karin Tammarule (ei oska neid kuidagi järjestada, et kelle tembud on peenemad, kõik pääsevad mõjule), antakse igaühele aeg soleerida, improviseerida, lugusid jutustada, aga kui koos lõõts lahti tõmmatakse, on see parasjagu parlanksis nagu kolme musketäri etteaste. Tükk on pikk, soolode vahel saab pisut puhkust, aga siis tulistatakse taas väsimatult ühist tulevärki.

Kolmele primadonnale sekundeerib neljaliikmeline ringijalutav bänd, mis ülima meelerahuga teeb läbi kõik grpotesked etteasted ja sekkub mängu nii palju, et bändimehedki said oma pisikesed näitetembud mõnuga tehtud.

Loo karkass ongi Puškini krestomaatiline muisnasjutuline poeem ja mõisutlugu, aga see on vaid selgroog, millelt tehakse hüppeid mitmes suunas, ometi teematruuks jäädes.

Vene laulukesi lauldakse nihke- ja hinnaguvabalt, puhtalt ilu pärast ja kuigi ei olda venelased, kannab asi üllatuslikult välja. leitakse venelane või vene vaim endast üles. Ja see on tore.

Kui peaksin koolipoisi kombel eritlema, mis oli loo moraal või tähendus, jääksin hätta. Ma ei tea. Kas ehk see, et õnnestunud meelelahutus ei pea iga hinna eest tähendust ja moraali külge kleepima. Või siis ikkagi, et kui elad kaasa, oled emotsionaalselt avatud, saad nagunii oma oluliste teemade üle korraks järele mõeldud. Olgu need siis armastus või saatus või surm. Ka siis, kui tükk on nalja oma.

Lavastaja Kaili Viidase ja dramaturg Ott Kiluski plussideks tuleb lugeda ka Puškini korduste ja kõrvalekallete parajat tempereerimist. Muinasjutuline kordus teadagi hoiab karkassi koos, aga ei tohi muutuda tüütuks, peab loo käigus saama värskeid värve ja uuenema. Nii ongi ja see toimib. Sestap on lugu küllap jälgitav mitmel tasandil või mitmes vanuses vaatajaile, milliseid publikus küllaga leiduski. Minu vaatlusel vahtisid kõik silmad ja mõnel väiksemal isegi suu pärani.

Olin etendusel, mida märgasid mõned päris tugevad vihmasabinad. Kas see hajutas tähelepanu või mängu? Ei. Pigem liitis publikut ja truppi, sest üksteist oldi juba omaks võetud.

Lavastuses peitub matiundilikku. Unt armastas groteski ja trikkide eksponeerimist justkui triki enda pärast, aga tempudele sekundeerisid alati allusiooni- ja assotsioonirikkad tekstid ja alltekstid. Ainult Unt oli oma rafineerituses ja erudeerituses tihti nii kaugel, et publikul jäi pool kinni püüdamata ja Unt lavastas vahel juba oma lõbuks nagu mõni kuningas erateatris. Sedapidi on "Tsaar Saltaan" publikusõbralikum. Publikust ei olda üle, aga ei kiputa ka publikule pugema. Pigem sunnitakse publik pisut kaasa pingutama (pikk õuetükk) ja publik teeb seda rõõmuga kaasa, sest pisikesi mõttelisi kompvekke on lavastajal auhinnaks pakkuda siin ja seal.

Kui avaral vabaõhulaval jäävad tulekud-minekud vahel lohisema, siis kirikuaias seda muret pole. Käigud annavad õhuauke üsna parasjagu.

Minu ainus pettumus oli, et näiteljatel polnud kortsuliseks tegevat grimmi, mis on näha uhkelt fotolt teatri kodulehel, aga Terje Pennie ütles, et seda grimmi oli tehtud pildistamiseks pool päeva. Mis on, on aga kolm vene vanamutti, kes on bravuurikad ja eatud ja võiksid olla ka kolm kelmi koolitüdrukut.

Mulle meeldib, kuidas me ikka ja jälle proovime venelast endast üles leida ja avastamegi teda uute ja uute nurkade alt. Tore oleks, kui lavastust proovitaks tuleval suvel mängida ka Ida-Virumaal. Riskantne see ehk oleks, aga proovida ju võiks. Ma ei tea, kas Puškini "Tsaar Saltaan" eesti laste kooliprogrammis on, aga ehk vene koolis sest räägitakse ja loetakse koos ettegi. Ja öelge ise, kellele meist ei meeldiks vaadata, kui koduvenelased mängiksid Tammsaaret või Vildet. Ikka meeldiks. Sellist asja tuleks lausa mahitada.

Kui artikkel valmis, sattusin Terje Penniega netis lobisema. Kurtsin talle ka, et ei saanud aru, mis lavastuse mõte oli. Terje seletas mulle ära. Mõtlesin pisut ja pidin nõustuma, et nii see täpselt oligi ja täitsa lihtne ning selge sisu. Puudutav kah veel. Tähtis nii noorele kui vanale. No kuidas ma aru ei saanud. Aga kuna ma ise ei suutnud seda välja mõelda, siis praegu end võõraste sulgedega ei ehi. Vaadake ise lavastust, küllap saate paremini pihta kui mina. Ja kui ei saa, küsige lavastajalt või Terje käest.

Kuigi, tõsi, Terje oli nõus, et see ei pruukinud üldse olla Puškini point. A Puškinil võiski neid pointe olla palju. Skooris igal pool. Kui viitsis.

Etendused 11., 12., 13., 14., 19., 20., 21. juulil.