Arvustus. Kui Superman oleks sadistlik tõbras
Uus film kinolevis
"Brightburn"
Režissöör: David Yarovesky
Osades: Elizabeth Banks, David Denman, Jackson A. Dunn, Abraham Clinkscales, Christian Finlayson jpt.
8/10
Ütleme kohe ära – "Brightburn" on superkangelasefilm. See liigitus maalib ilmselt silme ette rõõmsa näoga tegelased Marveli filmiuniversumist, kelle südamed on puhtad kui prillikivid ning kes töötavad heausklikult inimkonna rahumeelse eluolu nimel. David Yarovesky murrab oma värske filmiga aga selle popkultuuri jabura klišee, näidates, et superkangelane võib olla ka südametu värdjas, kelle ainus eesmärk on maailm üle võtta. Või siis tappa võimalikult vägivaldsel moel iga inimene, kes talle vähegi ajudele käib...
On ta siis üldse enam kangelane? Pigem vist superpahalane? "Brightburn" ei näe tegelikult nende küsimustega vaeva, samuti ei ole tegijatel mingit valehäbi võtta põhimõtteliselt üks-ühele üle Supermani taustalugu – inimesed kasvatavad üles maavälise päritoluga lapse, keda ei saa vigastada ning kes suudab liikuda meeletu kiirusega. Muidu nunnu laps hakkab teismeikka jõudes aga mõistma, et ta pole teistega päris sarnane. Oma eriliste võimete avastamise järel ei asu ta aga mitte pätte peatama ja muud head tegema, vaid muutub hoopis ebanormaalselt egoistlikuks, kurjaks ja täielikult peatamatuks kaabakaks.
Vaatamata sellele, et "Brightburni" loo juured on ulmeklassikas, pole tegemist kaugeltki klassikalise lähenemisega. Yarovesky eirab sihilikult tüüpilist superkangelasefilmi suhkruvatist pateetikat ning võtab ette pigem minimalistliku vormi. Filmi kõheda atmosfääri aluseks on Ameerika väikelinnakrimka traditsioon, kuhu on julgelt peale valatud žanrikino elemente nii psühhothrilleritest kui ka slasher'itest. Oma mõjutustesse suhtub ta tundlikult, seega suure kassahiti asemel näeme me hoopis – vähemalt teoreetiliselt – üht jõulist indie-filmi, mis mängib rohkem loo kui vaatemänguga.
Kuigi vormiliselt sobiks "Brightburn" ka laiatarbeõudukaks, siis tänu tegijate julgele käekirjale ning tugevatele moraaliküsimustele – kas perekondlik armastus saab lõpuni kaitsta sadistlikku mõrvarit? – läheb film samasse ritta pigem viimase aja autoriõudukatega. Võrdlused Jordan Peele'i ("Us", "Get Out") või Ari Askeriga ("Hereditary") on igati kohased, sest ka David Yarovesky kasutab õõva ja koledusi lihtsalt selleks, et lükata vaataja oma turvalisest tsoonist välja. Seal aga, kus saalisolija end enam koduselt ei tunne, on võimalik talle palju lähemale pääseda ning (õuduste varju peidetud) üdini inimliku looga südamesse pugeda.
Peategelane seisis silmitsi ka omalaadse vastuoluga, millega nn kommertssuperkangelased ei tegele: kas supervõime on suurim õnn või kohutav õnnetus? Võime ju arvata küll, et ringilendamine ja surematus on vahvad, aga kas oleme ikka kindlad, et seda ise kogeda tahaksime? Sarnaselt M. Night Shyamalani superkangelasesaagaga ("Unbreakable", "Split" ja "Glass") ning HÕFFil linastunud "Friikidega", mis keskendusid samale eksistentsiaalsele probleemile, muudab selline vastuolu supervõimetega tegelase inimlikumaks ja laseb teda kergemini mõista.
"Brightburn" aga teeb siin hoopis topeltmängu – vaatajale näidatakse bipolaarset teismeliset, kelle puhul ei saa lõpuni kindel olla, kas temas lokkab lihtsalt teismeea anarhism või kanaliseeritakse talle kurje maailmavallutusplaane tõesti kusagilt teiselt planeedilt. Üksikutel hetkedel jääb mulje, justkui tahaks ta olla parem ja päriselt oma lähedasi armastada ning neid vägivaldsest surmast säästa, aga see kaob kiirelt ja tagasi on täiesti küündimatu värdjas. Võib leida isegi võrdlusmomente Ted Bundyt portreteeriva linalooga "Äärmiselt nurjatu, uskumatult õel ja jõle", kus meile näidati ajaloo üht suurimat sarimõrvarit kui pehmet hurmurit. Samamoodi siin – no kuidas sa saad pisikese armsa nohiku peale pahane olla?
Juba soov rääkida natukenegi sügavamat ja erilisemat lugu eristab "Brightburni" laiemast superkangelasefilmide traditsioonist, kus ühelauselisest "headus võidab alati kurja" ideest väga kaugemale ei jõuta. Ühe perekonna kasvamise ja purunemise valus lugu aga ei tähenda, et filmis jääks puudu meelelahutustlikkusest – žanrifilmifännina ei oskaks isegi oodata, et kohalikku kinolevisse nii reljeefseid filme jõuab. Hüpervägivallaga tagasi ei hoita ning äärmustliku moraalitusega raputatakse isegi minu kalestunud hing korralikult läbi. Kui te ei kannata vaadata, kuidas tegelane aegamisi omal klaasikildu silmast välja tirib, siis jätke pigem kinno minemata. Või pange vahepeal silmad kinni!
Ilmselt on raske oodata, et kestev (ja kasvavat fännibaasi arvestades lõppematu) superkangelasefilmide laine võtaks "Brightburnist" õppust ning edaspidi jõuaksid meile iga kuu kinodesse linalood sadistlikest Supermanidest, Spidermanidest ja Thoridest. Ei, seda oleks naiivne oodata ja polekski ehk vaja, aga värskendavad käsitlused aitavad meelde tuletada, et tegelikult võib ka kõige ülekasutatuma klišee varjus olla peidus võimalus kõik pahupidi pöörata ja teha asju uutmoodi. Antud juhul näidata üht süüdimatut mõrvarlikku poisiklutti, aga rääkida samal ajal ka perekonnasuhetest ja universaalsest armastusest.