"Eesti muusika 100 aastat" EV 100 raamatusarjas ({{commentsTotal}})

"Eesti muusika 100 aastat"

Ilmunud ajakirjas Muusika nr 5 2019.

Mart Jaanson "Eesti muusika 100 aastat"

Toimetaja Ia Remmel, keeletoimetaja Sirje Nilbe, kujundaja Kalle Müller.

Kirjastus Post Factum, 2018.

 

Mäletan selgelt seda emotsiooni, mis mul tekkis esmatutvumisel sarjas "Eesti 100" avaldatavate teoste (kokku 44) nimekirjaga. Kuna vaid põgusa silmamise tõttu polnud ma leidnud sellest raamatut Eesti muusikast, olin tõsiselt imestunud: kas tõesti ilmub see sari muusikata! Ühtlasi jõudsin veel mõelda, et ilmselt ei leidunud autorit, kes julgenuks kirjutamist enda peale võtta, kuna suur eeltöö arvukate üksikküsimuste uurimisest kuni Eesti muusikaloo akadeemilise üldkäsitluseni, mida taolise ülevaateteose kokkupanemine eeldab, on meil ju veel tegemata. Kui tähelepanelikumal lugemisel siiski leidsin nimekirjast ka raamatu "Eesti muusika 100 aastat", oli rõõm suur. Ja seda suurem, et kavandatava väljaande autoriks oli märgitud Mart Jaanson, mees, keda vähemalt muusikaringkondades tuntakse tema laialdaste teadmiste – ühes isikus nii helilooja, muusikateadlane kui teoloog –, suure süvenemis- ja üldistusvõime ning hea sõnaseadmisoskuse poolest. Seega oli alust raamatut põnevusega ootama jääda.

Nüüd, kus too väljaanne, alapealkirjaga "Rahvuslik ja rahvusvaheline meie muusikakultuuris", kõrvuti paljude teiste nimetatud sarja raamatutega juba mõnda aega kauplustes saadaval, on põhjust sellel lähemalt peatuda ja vaadata, kuidas autor on üksjagu keerulise ülesandega toime tulnud ja mida uut ta meile selles pakub. Üksnes raamatu sisukorraga tutvudes näeme, et siin ei piirduta vaid nn kunstmuusika vaatlemisega, nagu meil seni sarnastes väljaannetes olnud, vaid tuuakse sisse ka siinmail viljeletud nn levimuusika oma žanrilises (täpsemalt öelduna vist stiililises) kirevuses. Tõepoolest, levimuusika võtmine muusikaloo üldkäsitlusse on meil esmakordne, kui mitte arvestada aastal 2007 ilmunud ja gümnaasiumiõpikuks mõeldud Aime Kaarlepi koostatud "Eesti muusikalugu", kus sees ka peatükk levimuusikast (kus on käsitletud siiski valdavalt professionaalsete heliloojate vastavat loomingut), samas kui Lääne maailmas on see vähemalt XXI sajandil juba üsna tavaline nähtus. Edasi näeme, et küllalt suurt tähelepanu on pälvinud ka eeskätt liturgiaga seonduv kirikumuusika, kus autor eraldi puudutab koguni kolme siinse arvukama uskkonna – luterliku, õigeusu ja vabakiriku muusikat. Põgusa tutvumise põhjal on selge seegi, et Jaanson on keskendunud ennekõike muusikaloomingule, ja kronoloogilise asemel – mis ajalooliste ülevaadete tegemisel ehk enimlevinud käsitlusviis – eelistanud žanripõhist. Raamatu sissejuhatuses märgib autor, et niisuguse käsitlusviisi osas oli talle eeskujuks muusikateadlase Karl Leichteri 1938. aastal ilmunud koguteos "Kakskümmend aastat eesti muusikat: 1918–1938".  Tõepoolest, viimasega sarnaselt on järjestatud peatükid ka Jaansoni raamatus: alustatakse vaimuliku muusika käsitlusega, millele järgnevad koorimuusika, sümfooniline muusika, lavamuusika, kammermuusika ning lõpuks (erinevalt Leichteri väljaandest) levimuusika ja omaette peatükina veel ka muusikateadus. Ehkki esikohale on seatud helilooming, leiab raamatus piisavat kajastamist ka esituskunst, mitmesugused muusikaelu sõlmpunktid, muusikaharidus jms.

Žanride seadmist käsitluse teljeks võib lugeda üldiselt õnnestunuks. Kujutan ette, et oluliste n-ö baasuuringute puudumise tõttu olnuks mingi teise nurga alt lähenemine Eesti kogu saja-aastasele rikkalikule muusikakultuurile mõneti ehk veel keerulisem. Selge on seegi, et oma vaatenurki valides pidi autor arvestama raamatule ette antud mahuga (tundub, et sarja väljaannetele määratud maht on umbes 200 lk). Jaansoni raamatus on koos ülimalt pika isikunimede loendiga (16 lk!), mis omamoodi peegeldab käsitluse avarust ja inforikkust,  kokku 197 lehekülge.  

Ka on olnud (erinevatel asjaoludel) igati mõistlik võtta oma käsitluse eeskujuks ja aluseks Leichteri koostatud eelnimetatud kogumik. (Lisan siinkohal meeldetuletuseks, et kõik sealsed erinevate žanride ülevaated on kirjutanud ka eri autorid.) Olgugi et too kogumik ilmus kaheksakümmend aastat tagasi, aktsepteerime selles avaldatud seisukohti suuresti veel tänapäeval. Tõsi, paljud neist on osutunud ajale vastupidavaks ka uute uurimuste toel, ehkki on piisavalt ka ajahõlma kinni jäänuid, mis alles ootavad ülevaatamist ja kontrollimist. Niisiis, kirjutades oma arenguloolisi žanriülevaateid, refereerib Jaanson esimese Eesti vabariigi muusikat puudutava osas paljuski Leichteri kogumiku seisukohti, aga püüab jõudumööda neid siiski revideerida. Silmatorkavamad viimase osas on ehk koorilaulu ja ooperit puudutavad peatükid; Leichteri kogumikus on need kirjutanud vastavalt Tuudur Vettik ja Juhan Aavik. Näiteks püüab Jaanson esimeses Vettiku turmtule alt päästa Konstantin Türnpu koorilaule, teises aga tõsta ennekõike Artur Lemba ooperite mainet. Siinkohal tahan küll lisada, et Türnpu koorilaulude retseptsioon, nii nagu seda sõnastas Vettik, tugevasti mõjustatuna toonasest, muusikas seega peamiselt rahvuslikkust taga ajavast ideoloogiast, on muutunud ikka palju enne Jaansoni avastust. Küll aga vajab ümbermõtestamist Lemba, mitte ainult ooperi-, vaid kogu tema looming, nagu kõnesolevaski raamatus tähelepanu juhitud. Et eelarvamustevabalt oma heliloomingut hinnata, peaksime suutma vabaneda igasuguse ideoloogia taagast. Sellele osundab tabavalt ka Jaanson (vt lk 70), kõneldes sõjajärgsest Eesti sümfoonilisest muusikast.  

Kõnesoleva raamatu märkimisväärseimateks külgedeks pean selle autori silmnähtavalt vaba ja sundimatut orienteerumist Eesti, eeskätt just tänapäeva puudutaval, laial ning žanrirohkel muusikamaastikul – nii süva- kui levimuusikas –, ja samas tema võimet sellest ka huvipakkuvalt kirjutada. Žanride valik, mis raamatust peegeldub, on tõesti lai – alates ooperist kuni func rock'ini välja, tekitades ometi ka mõningaid küsitavusi. Näiteks kui ainuüksi gospelmuusikale on pühendatud ligemale lehekülg (lk 33–34), on vaatluse alt täiesti välja jäetud vanuselt üks auväärsemaid žanre – puhkpilliorkestrimuusika ning viimasega tihedalt seonduv ja eriti tänapäeval populaarne brassmuusika. Ei usu, et väljajäämise põhjuseks oli meil kohati kinnistunud ja ei-tea-kust alguse saanud mõneti halvustav suhtumine puhkpilliorkestrimuusikasse, vaikimisi selle pidamine vähemväärtuslikuks. Selles ei ole kindlasti põhjust süüdistada aga Jaansonit, kes ei näita kusagil märke kivinenud ja hierarhilistest maitseotsustustest – kõrge-madal, õige-vale jne. Tõsi, nimetatud puhkpillikoosseisudele ei ole meil loodud teab mis palju kontsertmuusikat, aga sellele vaatamata on see sügavate traditsioonidega märkimisväärne valdkond meie muusikamaastikul. Eriti teravalt torkab puhkpillimuusika puudumine silma ulatusliku levimuusika peatüki taustal. Pisendamata ühtegi žanri, paneb siiski mõtlema: kas kõikvõimalikud, ja mitmed veel suhteliselt hilja esilekerkinud levimuusika žanrid/stiilid ning nende esindajad (jazzrock, progerock, hard rock, func rock, punk rock – kui nimetada vaid üksikuid), mida Jaanson oma raamatus puudutab, on siis ikka olulisemad kui meie kultuuriruumis 150-aastase traditsiooniga puhkpillimuusika? Kui, siis võibolla saja aasta pärast võime nii öelda.

Tasakaalustamatust või mõneti nihkes olekut võime täheldada raamatus mujalgi. Näiteks kui omavahel võrrelda vaimuliku muusika (lk 20–41) ja koorimuusika (lk 42–58) peatükki, siis (vähendamata sugugi kirikus tehtu tähtsust) kipub vägisi jääma mulje, et Eesti kõige olulisemad koorid ja koorijuhid on need, kes seotud kirikute ja kirikumuusikaga. Viimaseid (küll koore, ansambleid, kirikumuusikuid/dirigente) tuuakse raamatus nimeliselt välja ridamisi (vt lk 25–26, 34), samas kui tervest raamatust (!) ei leia me kordagi ei Kuno Arengu, Venno Laulu, Olev Oja, Arvo Ratassepa, Ants Üleoja ja veel paljude meie professionaalsete kooridega tegelnud, korduvalt üldlaulupidude dirigendipulti tõusnud, meie koorimuusikale väljaspool Eestit kuulsust toonud koorijuhtide nimesid. Tänu kutseliste kooride (RAM, Eesti Televisiooni ja Raadio segakoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor) olemasolule on loodud arvatavasti suur osa Eesti kõrgetasemelisest koorimuusikast. Heliloojate usaldus näiteks RAM-i võimetesse ei sündinud alles 2011. aastal, mil selle koori ette astus Mikk Üleoja, nagu Jaanson (lk 58) kirjutab. Pigem võis siis tegemist olla usalduse taassünniga. Aga kindlasti tekkis heliloojatel usaldus selle koori võimetesse juba nõukogude ajal. Usalduseta RAM-i ja selle dirigentide vastu poleks tõenäoliselt valminud näiteks mitmed Veljo Tormise meeskooriteosed.     

Tasakaalustamatuse valdkonnaga haakub mõneti ka raamatu viimane, muusikateaduse peatükk. Ehkki autor maalib vastava valdkonna arengust tunnustust vääriva pildi, mõjub see teema käsitluse üldisel taustal siiski mõneti võõrkehana. Terviku huvides võinuks sellest võibolla hoopis loobuda.

Mõne sõna tahan lisada veel raamatu sissejuhatuse kohta. See on omamoodi iseseisev ja seejuures igati kohaselt mõjuv peatükk, kus autor on õnnestunult esile toonud meie muusikakultuuri rikkuse vähemalt kaks olulist alustala. Esiteks rõhutanud ja kirjeldanud meie muusikahariduse eripära läbi aastasaja ning teiseks tõstnud esile meie geograafilist asukohta ida ja lääne piiril kui omaette väärtust, mis Jaansoni sõnul mõjutanud nii meie kultuurilist rikkust kui ka vaimulaadi. Too ida ja läänega seonduv piiripealsuse teema, mille Jaanson kui hüpoteesi õhku viskab ning mille mõju ja ilminguid ta oma raamatus siin-seal (nt vaagides meie kirikumuusikat, aga ka heliloojate Cyrillus Kreegi ja iseäranis Arvo Pärdi loomingut) ka välja toob, vajaks edaspidi kindlasti omaette uurimist. Eriti arvestades, et nii meie esimesel iseseisvusajal, kui veel enam läbi nõukogude aja, püüdsime oma vaimumaailma ikka pigem läänega seostada.

Lõpetuseks tõdegem. Kuigi žanripõhine lähenemine muusikakultuurile on üldiselt end õigustanud, on raamatus kohati tasakaalust väljas žanridevahelised proportsioonid. Aga leppigem siiski sellega, et kõik poleks nii ehk teisiti mahtunud tollesse formaati. Ja positiivsed küljed on selles väljaandes ilmselges ülekaalus. Mart Jaanson on kirjutanud värskelt mõjuva, väga tiheda ja äärmiselt olulise ülevaate viimase saja aasta Eesti muusikakultuuri kohta. Trükist kutsub kätte võtma ka õnnestunud ja rikkalik fotovalik, millest paljud on autori enda tehtud. Selle kõige eest on meil põhjust Jaansonit siiralt tänada ja loota, et see väljaanne leiab rohkelt huvilisi.   

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: