Arvustus. Halva väärtus ehk Kuidas Pascual pooltühjas klaasis ujuma õppis ({{commentsTotal}})

Tuul
Tuul Autor/allikas: Rene Suurkaev /ERR

Peedu Saar

"Pascual"

Pilgrim, 2018

"Tõus ja mõõn olid vaheldunud. Vesi oli must nagu pigi ja sädeles kui tähistaevas, sest üle jõe kõrgusid Canary Wharfi kõrghooned ja nende peegeldus virvendas öisel veel." (lk 45)

Esmalt tasuks küsida, kes (või mis) on Pascual? Pascual on enda loo kangelane, ebaproduktiivne logeleja, maailmarändur, kalarookija, varas ja õnnetähe all sündinud igine pessimist. Pascual on ka kannatamise sümbol, vastikuse rõhutus. Personifikatsioon sellisest olukorrast, kus justkui mitte midagi ei ole halvasti, aga ometi on kõik halvasti. Pascual ise ütleb: "Ma ei ole petis või kaabakas, väike nihverdaja ega omakasupüüdlik lurjus. Ma ei arva, et oleksin sünni või kasvatuse järgi halb või halvem kui teised." (lk 78) Ilmselt polegi ta halvem kui keskmine inimene, aga ta ei oska oma eksistentsiaalset raskust kanda niimoodi, et ümbritsevat maailma sellesse ei seoks.

"Pascual" kui teos on hillerdav oopus, liikuv ja lainetav. See on rikas sisemiste vastuolude ja mitmesuguste fundamentaalsete opositsioonide rõhutamise poolest. Pascual kirjeldab ümbritsevat olustikku mosaiigina ning seepärast näib ka raamat killustatud, justkui oleks see melanhoolsuse, vimma ja ihaluse kollaaž. "Pascual" on sügavalt refleksiivne teos. See tunneb iseenda vastu vastikust – nagu juba raamatu alguseski nenditakse. Refleksiivsus on kommentaar kirjutatule ja selle teose puhul analüüsib protagonist igatahes iseend. Pascual mõtiskleb nii oma psühholoogiliste seisundite kui ka maailmatunnetuse üle. Uurimise all on häbi, hirm ja ängistus. Ta ei kannata isegi enam seda, mis peaks teda õnnelikuks tegema: "Aga ma ei talu enam oma uhket elamist, see on mulle vastikuks muutunud. Ometi tulen siia igal õhtul tagasi nagu rott urgu, nagu kuningas kõledasse paleesse." (lk 13) Peategelast iseloomustabki alatine teadlikkus oma psüühika purunemise seikadest ja isiksuse lõhenemisest ning kogu teos paistab seega ajendatud psühhoanalüüsist. Pascual arutleb: "Maailm, see mosaiik, oli segamini pööratud ja ma püüdsin leida nurgatükki, mille külge seda tükk tüki haaval kokku sobitama hakata, aga ma ei leidnud midagi ja vist ainult keerutasin neid tükke, selle maailma tükikesi, ringi ja ringi ja ringi…" (lk 66–67)

Pascual on urbaniseerunud hulkuja. Eesti kirjanduses on linnakeskkonnas olesklejate traditsioon täiesti olemas, näiteks on Epp Annus rõhutanud Mati Undi "Sügisballi" kõndimise- ja vaatekeskset linnanägemust.1 "Pascual" on üks ajaveetmis- ja jalutamisromaani tõrviku edasikandjaid. Selle teose kohta võib väita sama, mida on näiteks Ivo Heinloo öelnud, kui kirjeldas Peeter Sauteri "Indigot" jalutamisromaanina: kusagile kohalejõudmine on neis ainult ajutine; mitte sündmus omaette, vaid pigem miski, mis väärib üksnes lakoonilist nentimist. Need on elliptilised teekonnakirjeldused, milles tähtsate seikade juurest liigutakse äkiliselt üha järgmiste oluliste juhtumiste juurde, ja seetõttu on tekst fragmenteeritud.2 Sündmustik kulgeb nii ajaliselt kui ka ruumiliselt hüplikult: Pascuali mõtted põikavad olevikust minevikku ja tagasi ning ta kirjeldab enda viibimist eri riikides, eri paikades, hoolimata aja lineaarsusest. Nii nagu Sauteri madaldunud kangelast, võib ka Pascuali pidada flanööriks, kes elab linnas ja kasutab seda ära, jälgib linnaelu ning kirjeldab seda kohati maniakaalse täpsusega.

Teos on tipitud viidetega teravmeelsele hidalgole. Nagu don Quijote, on ka Pascual paroodia. Ta on moodsa maailmaränduri, välismaal edu saavutanud eestlase kõverpilt. Samas on need kaks protagonisti polaarsed vastandid. Kui don Quijote loo üks keskmeist on hea ja kurja vägikaikavedu, milles võidutsevad austus, vaprus, rüütellikkus ning eriti headus, siis Pascuali maailmas on kaalukauss teisele poole kallutatud. Idealismi ja realismi võimuvõitluses jääb Pascuali silmis kaotajaks idealistlik olemus, mis don Quijotet isegi raskustes õnnelikuna hoiab.

"Pascualis" toimub teosesisene enesedekonstruktsioon: olemuslikud põhimõisted keeratakse tagurpidi, mis aga avab paljud mõtlemise ja maailmatajumise võimalikkused. See toob nähtavale seni varjatu ja näitab halvemaks peetu tõelist väärtust. "Pascuali" primaarne opositsioon on arhailine vastandus hea vs. halb, seejuures on erinevalt traditsioonilisest maailmanägemisviisist tähelepanu fookuses pigem halb. See annab teose maailmatõlgitsusele toe ja loob romaanile keskme.

Nii on teose üks varjatud eesmärke millegi hea – nähtuse, omaduse, isegi entiteedi – levinud eelistuse kahtluse alla seadmine. Pascual õpib teose jooksul üha rohkem hindama halba. Ta küsib: "Kas ei ole mind alati kiskunud räpase ja kurja poole, sest neid tundmata ei oska ma head hinnata? Kas pole ma halba tehes või valesti käitudes alati teadnud, et nii ei tohi või nii pole õige, aga on see mind kunagi takistanud?" (lk 50) Tema ellu toob korraks õnnesähvaka Hana, tüdruk, kellesse ta armub, aga see tunne ei ole määratud kestma ning asendub peagi viha ja kurbusega. Pascual leiab peagi mingisuguse tasakaalu, asudes tööle surnuaias, kuid sellises miljöös ei tavatse õnn tihti tärgata. Peategelase elus vahelduvadki tõusud ja mõõnad. Enamasti on ta aga mõnes halvas või vastikus olukorras ja on seejuures isegi rahulikum kui õnnelik olles. Inimloomus, mis tavaliselt ihkab õnne, on puruks rebitud ja pea peale keeratud.

"Pascuali" läbib dostojevskilik arusaam, et inimene ei sünni õnne jaoks ja et õnn tuleb välja teenida kannatamise hinnaga. Pascual näeb kannatamises peituvat klaari võlu. Klaasid tema maailmas on alati pooltühjad ning see toob resignatsiooni ja rahu. Kannatuste vastu võitlemine, vastuvoolu ujumine on rammestav ja asjatu. Valuvalda laskumine muudab Pascuali elu see-eest aina lihtsamaks. Seesugune surmatantsulik kannatamisvalmidus teeb piina kergejalgsemaks ega lase kannatamisel talumatult raskeks kasvada. Kannatamine on miski, mida peab õppima. See ei tule inimestel loomulikult välja, sest iga rakk pistab rinda piinaga. "Inimene ei oska ju kannatada, nagu loom, ma mõtlen, pimedalt, kogu hingest. Ikka hiilib kuskilt ligi trööst, maskeeritud enesehaletsuse või magusa valu rüüsse." (lk 51) Kannatamine on aga kaunis oskus, mida õppida. See on tants läbi elu kuni surmani.

Ilukirjandus tavatseb piire kombata. Piiriületus – olgu see piir moraalne, legaalne, religioosne või midagi muud – ei ole loomult ühiskonnas aktsepteeritav ja seetõttu püsib ka suur hulk kirjandusest nende piiride sees. Piiriületajaid nimetatakse enamasti transgressiivseks ja neidki on eesti kirjanduses hulgaliselt. "Pascual" on aga huvitav seepärast, et ei ületa piire ega püsi ka nende sees, vaid jääb kusagile vahepealsesse pingesse hõljuma. Kohati on teos isegi kummalises piiritus olekus, sest eitab üldse piiride olemasolu, samal ajal neile siiski toetudes: "Piirid on ainult kaartidel, päris elus pole midagi ja alati saab astuda veel sammukese, eriti kui kord juba piirile lähedale on satutud" (lk 38–39). See on üks teose sisemistest vastuoludest.

Läbi "Pascuali" lehekülgede jookseb veesoonte võrgustik. Teost iseloomustab pidev liikumine, millele osutab nii protagonisti rändurlikkus, emotsionaalne killustumine kui ka korduv veesümboolika. Jõed nii Pascuali kodukohas kui ka Londonis voolavad temast pidevalt mööda ja saadavad tegevustikku. Kui Pascual töötas kalarookijana, luges ta kalasüdameid kokku, et arvutada, kui palju raha talle töö eest antakse, kui kaugele ta selle palgaga liikuda saaks. Pascual ise on justkui liikuva vee personifikatsioon. Ta ei leia kusagil pidepunkti, vaid on alati ärgas järgmisesse kohta jõudma. Ükskõik kust ta end ka leiab ja ükskõik kuidas tal ka veab, Pascual jääb paratamatult truuks kannatamise ülistamisele: "Olin palju rohkem tahtnud ja palju rohkem ka saanud! Aga siis oli see minult jälle ära võetud – selles oli midagi… ma ei tea, see oli peaaegu ilus." (lk 68) 

Arvustus ilmus Värskes Rõhus nr 59. 

1 Epp Annus. "Jalajäljed ja pilgud: Mati Undi Mustamäe" – Looming, 1/2017, lk 112–123.

2 Ivo Heinloo. "Flanöör nõukogude provintsipealinnas. Üks vaatenurk Peeter Sauteri romaanile "Indigo"" – Methis, vol. 3, nr 4, lk 89–98. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: