Karin Allik: hämmastusest iivelduseni ehk teatrikirju Viinist ({{commentsTotal}})

Wiener Festwochen
Wiener Festwochen Autor/allikas: Wiener Festwochen

Kümnenditepikkuse traditsiooniga Wiener Festwochen toob igal aastal kevad-suvisesse Viini kokku tuhanded teatrivaatajad ja kümned autorid, nende hulgas sageli maailma nimekaimad lavastajad, koreograafid, etenduskunstnikud. Veidi vähem kui nädala jooksul sain niisiis kogeda kuut erinäolist lavatööd, mis küll kogu programmist vaid murdosa moodustasid. Sellest hoolimata varieerus elamuste palett hämmastusest iivelduseni.

De Keersmaekeri liikumise talumatu kergus

Ühe olulisima kaasaegse koreograafi kohtumine ühe tähtsaima helilooja ja parimate muusikutega – nõnda turustab festival belgia koreograafi Anne Teresa De Keersmaekeri tantsulavastust "Die sechs Brandenburgischen Konzerte". Valides teose helikeeleks Johann Sebastian Bachi kuus Brandenburgi kontserti, loob De Keersmaeker lavale isesuguse laboratooriumi. Nimelt uurib kuulus koreograaf korraga trobikonda dimensioone, abiks muuhulgas viiulivirtuoos Amandine Beyer.

Esmalt neist ilmseim: liikumise ja muusika sümbioos. Tantsijad ja muusikud võtavad lavastuses võrdsed positsioonid, sest ilma üksteisele taustaks muutumata rajatakse nii püsivaid kui ka põgusaid sidemeid liikumise ja heli vahele. Kattuvad rütmid, kuid erinevad toonid. Olgugi et põgusate seostena heiastub koreograafias näiteks õukondlikkust ja pillimängu imitatsiooni, rõhub De Keersmaeker tegelikult suuresti argisele liikumisele. Leitmotiiviks saab puhas üle lava kõndimine, mida rikastavad tempomuutused ja raskuse rõhutatud ülekanne, siis kaanon ja tagatipuks koera kaasamine. Elu äkktiheduse ilu leiab siin lavalise vormi, vastuolu igapäeva liikumise ja piduliku muusika vahel muutub uskumatult võluvaks.

Samal ajal ilmnevad esituslikud kattuvused ka siis, kui soleeriva pilli kõla jääb liikumiskeelde tõlkima ainult üks tantsija. Need komplekssed tantsusoolod säilitavad ometigi De Keersmaekeri argise õhulisuse, luues pinnase teiseks uurimisdimensiooniks: kerguse ja jõu tasakaal. Pingutust nõudev, kuid väliselt non-chalant koreograafia viib tantsijad viimse piirini, eriti põhjusel, et isegi üksiku kehaga ootab täitmist kogu ooperiteatri lava (festivalil nimelt Theater an der Wieni suur lava) – siit ka kolmas uurimisväli. Lisaks pikkadele sammudele ootab see ruum ülimat kohalolu, pannes proovile esitajate keskendumise ja pingestatuse. Kuni viimse hetkeni välja, kus ühiselt järsku pimedusse joostakse, püsib ruum aga lausa energiast kirgastatuna.

Tüdimus kurnavast kordusest

Klassikalise muusika kasutamine kaasaegse etenduskunsti osana osutus Wiener Festwocheni programmis korduvaks võtteks: päev peale Brandenburgi kontserte kõlas teatris nimelt Franz Schuberti keelpillikvintett C-duuris. Kuna Brasiilia koreograafi Marcelo Evelini vägivallaga tegelev lavastus "Matadouru Live" vajas muusikat, milles samuti surmalähedane meeleolu kajastuks, valitigi välja Schuberti elu viimane teos. De Keersmaekeri kombel Evelini töös kahe elemendi vahel tugevat sümbioosi ei tekkinud – etendajad ja muusikud tegutsesid pigem autonoomselt.

"Matadouru Live'i" puhul tasuks ehk juttu teha etendajatest ja kostüümidest, või õigemini teiste puudumisest. Püüdes teha tantsijatest neutraalsed etendaja-kehad, oli Marcelo Evelin valinud nende paljast ihu katma vaid kirevad maskid ja kere külge teibitud noad. Samas oleks lavastaja justkui unustanud, et igal kehal on isikupära: mis tahes volt, korts või arm võib vaatajat võõrutada tajumast alasti esinejat neutraalse väljendusvahendina. Nõnda tekkis mul vastupidi koreograafi soovile aegamisi ettekujutus igast tantsijast kui isiksusest (sealhulgas Evelinist endast, kes samuti laval kaasa tegi), olgugi et nägusid võis publik näha vaid viimasel minutil.

Nende kehade liikumine rajanes esmalt taas kord kõndimisel, siis jooksmisel, kuid sedapuhku ringis ja 57 minutit järjest. Lõpmatusele ja väljapääsmatusele rõhuv kujund väljendas Evelini sõnul tupikut, kuhu inimkond tüürib. Ehkki etendajatele mõjus pea tunni pikkune sörk kahtlemata kurnavalt, paistis laval kulutatav energia enne saali jõudmist kuhugi kaotsi minevat või õhku haihtuvat. Järkjärgulist liikumist kulminatsiooni suunas kujund otsekui ei pakkunud, 57 minuti järel oli algstaadiumile lisandunud vaid publikus siginev tülpimus. Nõnda ei tulnudki üllatusena, et aplausi lõppedes umbes veerand vaatajatest juba saalist välja voolanud olid.

Tõlkes kaotatud kaotusest

Kui kolmandalgi õhtul laval klassikaline muusika etenduskunsti kontekstis kõlas, tundus korraks, nagu oleks tegu olnud kriteeriumiga festivali programmi koostamisel. Sedakorda sai muusikapalast aga vaid kõrvalepõige muude kõlade ja müratekitajate keskel, kuna lavastuse "Borborygmus" autoritrio sidus teosesse elemente metronoomidest ultrahelini. Häälitsema pandi tekstilehedki, mis peale kasutamist kokku kägardati ja veidrate vidinatega vibreerima saadi. Lisaks tasasele põrinale, mida paberid põrandal tekitasid, sündis stseenist vägev vaatepilt: öeldud sõnad laval oma elu elamas.

Kolme liibanonlase (Mazen Kerbaj, Lina Majdalanie, Rabih Mroué) "Borborygmus" keskenduski suuresti tekstile. Fookuses kaotus ja sellega toimetulek, koosnes teos eraldiseisvatest episoodidest, mis tihtilugu etendajate endi elule toetusid. Ilma tunnetesse laskumata kanti näiteks lakoonilise loetelu kombel ette kaotatud sõprade-sugulaste nimesid ja surmapõhjuseid. Oli see lõppematu nimestik tõene või mitte, kuid arusaama konstantse kaotusega harjumisest toonitas ta küll.

Tekstikatkendite varieerudes hakkas aga kaotus avalduma vastuvõtuski. Infost pungil ridade lugemine tiitriekraanilt muutus järjest keerukamaks, eriti kui valdavaks said pikad proosalikud monoloogid. Mõttejärg pidevalt käest lipsamas, otsustasin ühel hetkel tekstimassiivile alla vanduda ja lülituda teisele lainele, kuulata vaid araabia keele võõrapärast kõla ja nautida teda kui häälutusluulet. Nii läkski suur osa kaotustest tõlkes kaduma, kuid kahju üleni korvamata ei jäänud.

Ohustatud liigid teatris

Ka Tiago Rodriguesi "Sopro" kajastab midagi kaduvat, täpsemalt üht väljasurevat liiki teatris ehk etteütleja ametit. Portugaallase metateatraalne lavastus paneb nimelt korraga püünele lausa mitu sellist ohustatud isendit – ühe neist ette ütlema, teised etteütlejat mängima. Läbi eneseirooniliste prillide sünnib portree nii unustusse vajuvast näitleja abilisest kui ka näitlejast endast.

Esimesest kujuneb Rodriguesi teose mootor: nähtamatust saab nähtav, kui etteütleja lõpuks pimedast lavaorvast prožektorivalgusse jõuab. Sellegipoolest liigub ta ruumis vargsi ja pead publiku poole tõstmata, üritades jääda märkamatuks kui kärbes seinal. Ameti kohta, mille jaoks on justkui kompliment mitte saada tagasisidet või pälvida kriitikute heakskiitu, tõuseb ta nõndagi erakordselt esile. Lavastaja sõnul paelus teda muuhulgas etteütleja ülesande filosoofiline tasand: tegeleda tekstiga, enne kui see tähenduse omandab.

Rodriguesi teatraalidest vormuvad ennastunustavad kunstinarkomaanid, kes ka lavalt (või etteütleja puldist) lahkununa rollist välja ei saa. Nad vaatavad elu kui stsenaariumit, võtavad vestlusi kui dramaturgiat. Esmapilgul poeetiline, kuid reaalsuses traagiline võib olla see tee, kuhu viib jäägitu teatrile pühendumine. Elu tulgu ikka enne kunsti, hoiatab "Sopro" enesekriitiliselt.

Käik elu ja kunsti piirile

Vahel lähevad elu ja kunst aga ootamatult ja lootusetult segi, nagu tõestas Romeo Castellucci performanss "Le Metope del Partenone". Teos võlus esmalt lihtsuses ja ehmatas siis oma mõjuvuses, sest kuus korda järjest lavastati ühe inimese viimased minutid, maaliti vaatepilt surma karmusest. Episoodide struktuur püsis iga kord sama – kõledasse Gösserhalle angaari sisenesid näitleja ja arstikitlites lavatöölised, kes vajaliku dekoori eesootavaks surmaks valmis seadsid. Kunstveri, kunstokse, kunstsoolikad – kõik õõvastavad elemendid täies räiguses publiku keskele laiali laotatud.

Abilised läinud, võis alata viimne võitlus elu eest. Olgu põhjuseks happerünnak, infarkt või tööõnnetus, saabus surm igatahes ekspressiivselt, kriiskavad karjed ja valjud sireenid angaaris kajamas. Seejuures sõitiski kuus korda kohale kiirabiauto tõeliste meedikutega, kes surijat päästma asusid, kuid alati tulutult. Projitseerides iga stseeni järel seinale ühe mõistatuse, tõmbas lavastaja ühendusjoone antiikmütoloogiassegi. Sfinksi moel küsimusi esitav teos konsolideeris surma ja mõistust, sundis publikut endasse kaema.

Külastus Castellucci hüperrealistlikku lavamaailma pakkus mulle aga hoopis enneolematult kehalise teatrikogemuse. Nähes esimest näitlejat ägisedes kunstveres lamamas, punane nire vaatajate suunas voolamas, ei osanud ma veel ette kujutada, et mõne hetke pärast enda tervise pärast muretsema pean. Esmalt kerge iiveldustunne, seejärel juba pearinglus ja kogu ihu kattev külm higi. Tundsin korraga kaduvat nii kuulmist, nägemist kui ka tasakaalu, kuna võigas vaatepilt viis mind kokkukukkumise ääreni. Suutsin vaid ähmase pilgu lakke suunata ja sisendada endale, et kui tahes tõeline see ei näiks, on tegu teatriga. Ehkki minestust õnnestus lõpuks vältida, olin elu ja kunsti vahelist halli ala tajunud korraga eriti teravalt.

Antiik kohtub Iraagiga

Kui Castellucci katsetab sihilikku hüperrealismi, otsib Milo Rau kahe naabersfääri, elu ja kunsti vahel üllatavaid sidemeid. Rau lavastus "Orestes in Mosul" näitab Aischylose antiiktragöödia kattuvust tänapäevaga, kui kreeka autori "Oresteiat" Iraagi nüüdse saatusega võrdleb. Pealtnäha igikestev vägivald ja kättemaks, ent samas lepituse peidetud lootus ühendavadki teoseid, mida ajajoonel lahutavad kaks ja pool aastatuhandet.

Rau käsitluses muutub Mosuli lugu äärmiselt hingestatuks. Lavastusse on haaratud nii iraaklased kui ka eurooplased, nii teatrilava kui ka filmiekraan, kus kajastuv sageli mõnd "Välisilma" dokki võib meenutada. Kaadrid varemeis linnast mõjuvad kindlasti trööstitult, kuid sügavama tooni annavad kohalikud, nende lood ja isiksused, milles veel omajagu tervistavat espriid on säilinud. Kui rusude vahel musitseerivate moosekantide repertuaari endiselt Louis Armstrongi "What A Wonderful World" kuulub, ei saa lootuskiir veel lõplikult murtud olla. Sellegipoolest on lavastus harva nii roosiline. Rau hoiab fookuse terrori nõiaringil ja omamoodi banaalsel kurjusel, seda ilma läänelikku üleolekut demonstreerimata või kannatajatele kaastunnet nurumata.

Veel hingelähedasemaks saab Rau teos trupi koosseisu vaadates: nimirollis teeb kaasa Risto Kübar. Lavastuses, kus rolli ja näitleja piir sageli hajusaks jääb, avaldub taas Kübara tundeerk vaim. Tema Oresteses kangastub spekter haprast raevust paratamatu julmuseni, segu vastu- ja kindlameelsusest. Kübara murelik pilk suurelt ekraanilt publikule vastu vaatamas, saabub punkt mu festivalinädalale – kaardistades uut ja tundmatut, olin ringiga tagasi jõudnud tuttavani.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: