Ivar Kaasik avab naistest ajendatud maalinäituse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ivar Kaasik. Presidendi portree. Õlilõuendil.
Ivar Kaasik. Presidendi portree. Õlilõuendil. Autor/allikas: Ivar Kaasik

28. juunil kell 17 avab Ivar Kaasik Vabaduse galeriis Tallinnas oma maalinäituse "Powder of Women".

Ivar Kaasik näitab oma töödes feminismi äärealadele peidetud süsteeme, mille staatus sotsiaalses struktuuris on kahtlane või olematu. Siin käsitletud teemad on niivõrd tavapärased, et on muutunud meile märkamatuks: lapsepõlv, puberteet ja purunenud perekond, kodu, allasurutud ihad. Seksuaalsus oma rohketes vormides ja erutavad tundmatud paigad. Ta läheneb tõsistele sotsiaalsetele probleemidele ilma keerutamata, ent siiski tundlikult. Kunstnikku paeluvad foto- ja filmimeediumi võimalused, tihti lisab ta annuse huumorit või irooniat, avardades seeläbi juba niigi laia tõlgenduste spektrit, seisab näituse saatetekstis.

See näitus on ajendatud aruteludest naistest. Elust enne ja pärast #MeToo lainetust. Maalidel on kujutatud naisi nende igapäevases töökeskkonnas, avalikus ruumis kui ka looduses. Ei mingeid hinnanguid. Samal ajal pakuvad need teosed äratundmishetki ning inspireerivad vaatajat kõrvutama neid omaenda eluga. Esitatakse suur hulk erinevas formaadis maale, mis kujutavad tavalisi naisi kas istumas, kuhugi minemas või midagi tegemas: sekretäre, raamatupidajaid, poemüüjaid, tehasetöötajaid ja modelle.

Inimesed ja maastik. Ivar Kaasik jätkab oma näitusega uurimust sellest, kuidas kujutised ja kujutatu vahendavad omavahelisi suhteid, olgu see grupp siis armastajapaar, mööbel, konkreetsed asjad või teatud maastik. Tähenduslikud marginaalid hõlmavad Kaasiku töödes nii sümboolseid külgi kui ka reaalseid inimesi ja kohti. Kuna Kaasik keeldub leppimast lihtsate ei- või jah-vastustega, on tema töid keeruline defineerida. Kunstnikku paeluvad nii teatraalsus, kui ka faktide ja fiktsiooni vahelised udused eraldusjooned. Inimeksistentsi universaalsetest sõlmprobleemidest huvitatud Kaasik on läbini teadlik, et vastused küsimustele on alati küsimlikud ning kannavad konkreetsete ajaloolis-poliitiliste tingimuste pitserit. 

Selline romantiline ja mõnevõrra eemalseisev suhtumine on omane nn viimasele nõukogude põlvkonnale ehk inimestele, kes sündisid ja kasvasid üles Nõukogude Liidus hilise sotsialismi perioodil 1960. ja 1980. aastate vahel. Brežnevi ajal täiskasvanuks sirgunud aastakäik ei kogenud kuni perestroika saabumiseni suuremaid muutusi nõukogude elulaadis. Samas mõistsid nad, et süsteemi rituaalses reproduktsioonis oli kasulik formaalselt osaleda, sest see garanteeris vabaduse luua uusi identiteete ja eluviise, mis ületasid süsteemi poolt kehtestatud keelde. Veelgi enam, Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele tunnistajaks olemine jättis sellele põlvkonnale teadmise, et elu võib muutuda ootamatult ja koledal moel.

Lapsed, mehed ja süütud naised. On märkimisväärne, et näidates tavapärasust, säilitab Kaasik teadlikult distantsi portreteeritavate isikutega ning väljendab selle kaudu austust oma modellide ja nende maailma autonoomsuse ning terviklikkuse vastu. Kunstniku empaatia näib peituvat tema äratundmises, et ta ei tea, milline on modelli eraelu, kuid võib sellest hoolimata kujutada teda kui lähedast. Kaasiku modellide eraldatus ehk nn väljaspoolsus luuakse ja võib-olla taasluuakse läbi vaatamise ja nägemise viiside. Kunstniku huvi triviaalsuse vastu on põimunud küsimustega, mida ta esitab visuaalsete klišeede kaudu toimivast reaalsusest.  Nägemine on sotsiaalne toiming, sest me näeme harjumuste ja ootuste toel. Me näeme seda, mida näha ihkame, ning mida me teiste sõnul nägema peaksime.

Kaasiku maalid esitavad vaatajale uusi reaalsusi, kus tegeliku ja kunstliku kooseksisteerimine ähmastab piirid fakti ja fiktsiooni vahel. Heites kahtlusevarju vaataja reaalsustajule, muudab kunstnik küsitavaks ka moraalsed tingimused. Ta kujutab inimesi ja asju viisil ning kohtades, mis pole küll tingimata reaalsed, kuid on ambivalentsed ning tekitavad ka vaatajas sarnaseid tundmusi. Pikad õpingu- ja eluperioodid välismaal on pannud Kaasikut vaatlema oma ümbrust läbi võõra silmade ning märkama detaile ja nende tähenduslikkust seal, kust me neid ei otsi. Ta ei soostu võtma sissesüüvinud põhimõtteid ja stereotüüpe puhta kullana.

Näitus on avatud 17. juulini 2019.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: