Taha enda peita enda taha. Intervjuu Kruusa Kaljuga ({{commentsTotal}})

Kalju Kruusa.
Kalju Kruusa. Autor/allikas: ERR

Kruusa Kalju on üks omanäolisemaid eesti luuletajaid ja tõlkijaid. Kahekümne aasta jooksul on tal ilmunud kaheksa luulekogu ja hulk tõlkeid. Kruusa keeleliselt eneseteadlikud tekstid kannavad endas nii eri keelte grammatikat kui ka eri kultuure. Samal ajal on teemad argised, äratuntavad, siin ja praegu tuttavad. Kohtusime Kruusa Kaljuga ühel märtsi lõpu päeval Tartus, jõime teed ja rääkisime luulest, keelest ja loomingust.

Intervjuu ilmus juuni Loomingus. 

PIRET PÕLDVER: Kalju Kruusa, Kruusa Kalju, Andro Küün jm — sul on mitu pseudonüümi. Mis lugu nendega on? Millal midagi kasutad? Ja miks üldse?

KRUUSA KALJU: Praegu ma mõtlen, et oli seda nüüd vaja, mõtlen, et läksin nende varjunimedega liiale. Algselt võtsin endale nimeks Kalju Kruusa, sest tahtsin oma isikut varjata — varjunimi otseses mõttes. Püüdsin hoida lahus kirjandusliku suhtluse ja muu maailma. Mulle tundus, et kirjanduslik suhtlemine toimub rohkem tekstide tasandil ja teine asi on isiklik suhtlemine. Päris nii see ei läinud. Mingil hetkel hakkas mu tutvusringkond laienema kirjandusringi kaudu, kas või Erakkonna kaudu, ja osa erakkondlasi hakkas mind nimetama Kaljuks. Seda ma ei osanud oodata. Kujutasin ette, et olen autorina Kalju Kruusa, aga lihast ja luust inimesena jään oma kodanikunimega. Aga muidugi, kuidas see olekski saanud niimoodi olla — kui ma oma kodanikunime varjan, siis inimesed ei teagi, mis mu kodanikunimi on. Ma nagu ei mõelnud seda ette.

Hiljem võtsin endale ka kujundajanime ja veel mõned nimed. Lõpuks oli olukord selline, et erinevates olukordades minuga tutvunud inimesed kutsusid ja kutsuvad mind siiamaani eri nimega. Ma pean ise peas arvet pidama, kes mind kuidas kutsub. See olukord läks täiesti pööraseks. Siis ma sain aru, et pean hakkama tasahaaval koomale tõmbama. Nii et ma üritan nüüd olla kirjanduslikult Kalju Kruusa ja ainult Kalju Kruusa. Või õigemini Kruusa Kalju.

P.: Mis erinevus on Kalju Kruusal ja Kruusa Kaljul?

K.: See on läinud ka nüüd teistpidi ja mingis mõttes on see algusest peale niimoodi olnud. Juba see Kalju Kruusa — Kruusa on omastavas käändes. Maailma keeled võib kahte lehte lüüa: ühtedel käivad täiendid põhisõna ees, teistel põhisõna järel. Eesti keeles käivad nad ees. Vanasti nimetati eesti keeles inimesi talunimede järgi. Näiteks mu kõige vanem teadaolev esivanem isa poolt on Valkse Klaus, ema poolt isaliinis Lõpeveski Tõnu — talu-, koha- või paiga nimi on lisanimi, mis eelneb n-ö eesnimele. See "eesinimi" on muidugi kalkatõlge saksa Vorname'st.

Mulle tundus, et Kruusa Kalju on nagu õigem tegelikult, ma olen seda kogu aeg niimoodi mõelnud. See on küll lihtsalt keeleline küsimus, et öeldakse Lõpeveski Tõnu, mitte Tõnu Lõpeveski. Aga samas tundubki see järjestus nimetamist õigemini kajastavat. Kõigepealt on olemas keskkond ja perekond, kuhu inimene sünnib. Elatakse mingisuguse maastiku rüpes, mida lisanimi kajastab, näiteks Lõpeveski. Sealsesse veskimehe peresse sündinud poiss saab nimeks näiteks Tõnu, mis hakkab teda teistest pereliikmetest eristama. Umbes nii. Üksik kasvab välja tervikust ja niipidine on nimetaminegi. Ja kuigi minu jaoks kõlab õigemini, et perekonnanimi käib ees, võttis mul tänapäeva eesti keele oludes, kus on vastupidi, aastaid, et oma nimi ümber pöörata. Mul on paljude asjadega nii, et mõte tuleb juba hulk aega varem pähe, kui ma seda teostan. Lõpuks valikkogus keerasin selle tõesti ringi Kruusa Kaljuks, aga ma olin kõikide oma varasemategi kogude avaldamise eel sellele mõelnud. Nüüd ma lõpuks tegin ära ja ma arvan, et nii jääbki. Et ei ole vaja üksikut tervikust ettepoole upitada. Samas hakkab sõnade "kalju" ja "kruusa" puhul loomulikult järjestuse vahetusega kaasa mängima palju muudki tähenduslikku. Ja seetõttu polegi mul tegelt vaja kurvastada, vaid on pigem tore, et olen mõlemat pidi kasutanud. Iga erinevus ja muutus loob tähendust.

P.: Enamasti on su luuletused kogudesse paigutatud kuupäevade järgi — ja on ka raamatuid, mis ajaliselt kattuvad. Mis justkui tähendab, et alati jääb mõni tekst ka välja. Kuidas sa valid luuletusi raamatusse?

K.: Esimestes raamatutes oli see veel lahtine, kuigi ka päris esimese kogu "Meeleolu" tekstid on juba paigutatud kuupäevade järgi, aga kuupäevad ei järgi aastaid. Näiteks on siin 1. august 1997, sellele järgneb 2. august 1996 jne. Päevad ja kuud on järjest, aga aastad mitte. Kuna siin on taustaks loodus, oli üliloomulik panna suvekuud oma loomulikus järgnevuses edenema. Siin ei olnud mingit pikemat mõtlemist.

Järgmine raamat "Treffamisi" on ainuke, milles ma ei jälgi ajalise järgnevuse põhimõtet, ja mulle tundub, et see on kõige rabedam ja kahtlasem. Kusjuures oma eksemplari vahel on mul paber, kus kuupäevad on talletatud.

Kui ma järgmist raamatut hakkasin tegema, laotasin kõik luuletused lehtedena põrandale laiali. Ja ma ei suutnud välja mõelda mingisugust koostamispõhimõtet. Ma mõtlesin, kas teha siit üks raamat, kaks raamatut, kolm raamatut, neid tekste oli nii palju. Mõtlesin ka, et kui teen näiteks kaks raamatut, siis kuidas: kas üks raamat tuleb hea ja teine natuke kehvem? Ja siis mul turgatas ühel hetkel, et paneks nad kirjutamise järjekorda. Aga nendel lehtedel, mis mul seal laiali olid laotatud, ei olnud kuupäeva all. Siis ma hakkasin neid oma arvutist otsima, see võttis paar nädalat aega. Kui ma järjekorra kokku sain, oli see mulle üsna ilmutuslik. See tuletas mulle mu elu meelde — et ahjaa, need tekstid on samal päeval kirjutatud, need on järgnevatel päevadel, see luuletus kasvas tollest teisest välja jne.

Luuletada võib mitut moodi, aga minu luuletava põhineb mu oma elul, elatud elul. Tekstid on omavahel väga tugevalt seotud, üks tekst saab olla tekkinud ainult mingi teise teksti järel. Kui üks tekst on olnud, siis see tingib järgmise; kui seda eelmist ei oleks, siis ka järgmist ei oleks või ta oleks teistsugune. See on nii peen värk, et ma parem ei hakka üldse midagi siia vahele torkima. Ajaline järjekord ongi õige järjekord — ma panen nad õigesse järjekorda.

Aga kui ma sean luuletusi ajalisse järjekorda, võib juhtuda, et alati see ei toimi — mõni tekst, mis kuupäevaliselt peaks olema teatud kohas, ei sobi sinna mitte kuidagi. Olen siis oma põhimõttele truuks jäänud, tekstid järgnevad, aga selle jätan välja. Kui ta on ikka selline paremapoolne luuletus, siis ma saan asja niimoodi parandada, et lükkan järgmise luulekogu aja alguse natuke tahapoole, kui eelmine lõppes. Ma saan seda ajavahemikku ju ise valida. Siis ongi mingi osa ajast kattuv.

Ma olen mõelnud, et oleks võib-olla võinud "灵血茶 (ing·veri·tee)" lõpetada üks päev enne Meeli sündi, sest pärast seda algab täiesti uus elu, kõik pööratakse pea peale. Tagantjärele ma saan sellest ilmse selgusega aru — on tõesti elu enne Meeli sündi ja elu pärast Meeli sündi, need on kaks täiesti eri asja ja vääriksid raamatu piiri. Aga siis ei saanud ma sellest nii hästi aru ja nii ta jäi. See-eest oma valikkogu "Ühe inimese elu (pooleli)" piiritlesingi nii, et see on nüüd Meeli-eelne aeg. Raamat ilmus 2017. aastal, aga viimased luuletused on kirjutatud 2011. aasta kevadel.

P.: "Ühe inimese elus" on ainult sellised luuletused, mis on varem ilmunud, uusi ei ole. Miks selline kokkuvõte ühe inimese elust?

K.: Mulle hakkas tunduma, et ma olen liiga palju luuletusi avaldanud ja kõik luuletused mulle nii väga isegi ei meeldi. Aga kui oled juba korra avaldanud, siis tagasi enam võtta ei saa. Ma siis püüdsin kasutada vähemalt mahavaikimise meetodit: teen valikkogu, kus on esiplaanil mitte heade luuletuste sissevõtmine, vaid kehvade luuletuste väljajätmine. Jätsin välja luuletused, mis ei ole üheski mu varasemas kogus ilmunud, vaid ainult ajakirjanduses, Erakkonna koguteostes või mujal. Ka jätsin välja kõik seni käsikirjades olnud luuletused — sest tahtsin oma luuletuste massi vähendada. Kui ma ei saa neid tagasi võtta, saan vähemalt suruda tagaplaanile, tõstes teised jälle esile. Ja ma arvan, et kui kunagi järgmise valikkogu teen — mida ma iseenesest tahakski teha —, siis võtaksin värskematest kogudest luuletusi juurde ja eelnevatest kehvemaid omakorda veel vähemaks. Valikkogu mass jääks enam-vähem samaks, aga läheks tihedamaks ja paremaks, vähemalt mulle meeldivamaks.

Aga see ei olene ainult minu meeldivusest, vaid ma kaasasin ka lugejaid: valida aitasid Elli Feldberg, Maarja Kangro, Mart Kangur, Jüri Kolk ja Aare Pilv. Ma arvestasin igaühele, ka endale ühe hääle ja allusin rahva võimule. Näiteks kui oli mingi luuletus, mis mulle endale nii väga ei meeldinud, aga teised olid poolt, siis ma panin ikka sisse. Ja kui mõni asi tundus mulle endale õnnestunud, aga mitte keegi ei hääletanud poolt, jätsin välja.

P.: Kui suur konsensus üldiselt oli?

K.: Ma lootsin, et mingisugused luuletused tulevad rohkem esile, mõned eristuvad, aga tuli kuidagi tasapaksult — nagu nad oleksid enne kokku leppinud, et sina vali neid luuletusi, mina neid jne. Midagi joonistus välja, aga mitte nii reljeefselt, nagu ma lootsin.

P.: Oled oma raamatutesse peaaegu alati vahele pikkinud luuletõlkeid. Kuidas need sinna tekivad, mille järgi valid? Ja mille järgi valid omakorda tõlgete järjekorra?

K.: Tõlked võimaldavad teatud vabadust. Nad on laias laastus neil aastatel tehtud, aga mitte niimoodi, et kui luuletus asub kahe teksti vahel, siis on see ka nende kahe teksti vahel tõlgitud. Need tõlkeluuletused kannavad küll sarnast elutunnetust, aga võivad olla paar aastat sinna-tänna. Tõlgetega annab mingisuguseid konarusi ära siluda. Kui on ilmselge, et tõlke- ja omatekst räägivad samast asjast, siis saab nad panna kõrvuti või väikese vahega. Kui nad aga vaidlevad omavahel, saan mõelda, kas panna kohe kõrvuti vaidlema või jätta midagi vahele — võimalusi on palju. Luuletõlke paigutamisega saan rahuldada ka komponeerimise iha, mida oma tekstidega ei saa.

P.: Sinu looming on tihti väga tihedalt seotud sinu enda elu ja argipäevaga. Aga kuidas on lood fiktsiooniga? Kui palju oled väljamõeldisi maskeerinud tegelikkuseks? Kas sulle on oluline dokumenteerida, kirjutada nii, nagu oli?

K.: Mulle tundub, et umbes üheksal juhul kümnest olen üsna täpselt elust maha kirjutanud. Aga umbes igal kümnendal juhul pööran tegelikkusest eemale. Ja nii ei saa ka kunagi päris kindel olla, mis on tegelikkus, mis väljamõeldis. Mul ei ole iseenesest sellist põhimõtet, et peab kindlasti olema täpne tegelikkuse kajastus ja faktid paigas. Samas ma ei tunne mingit otsest vajadust hakata veel midagi välja mõtlema. Aga ma ka ei kaitse tegelikkust, et see peab nüüd jäädvustuma oma ehedal kujul — sellist asja ei ole.

Täiesti ilmne näide on raamatus "Pilvedgi mindgi liigutavadgi" pealkirjaga "Narita lennujaamas"[1] — tekst räägib kääridega lendamisest. Aga teatud kohani oli ta täpselt nii, nagu see oli. Samamoodi on fiktsioon tekst "Libahunt"[2] — see on poolest saadik täpselt nii, nagu oli, ja edasi tuleb minu kujutluspilt. Kuigi lugu näeb ise väga usutav ja tõene välja. "Meeleolus" panin ma luuletusse "Päikesepaistes" näiteks õuna asemele pirni.[3] Kui üldiselt kõikidest lilledest ja põõsastest ja taimedest saab teha kataloogi — et vaatame, millised taimed seal Kalju Kruusa aias kasvavad —, siis kõik on olemas, aga pirnipuid seal ei ole.

P.: Sinu tekstide puhul ei saa kuidagi üle libiseda ortograafiast. Oled teinud keelega igasuguseid üllatavaid trikke. Aga mis juhtub, kui kirjutada y-i asemele ikkagi tavaline eesti õ? Mida see sulle tähendab, et sa murrad ortograafiareegleid?

K.: Ortograafiareeglid torkavad igasugustest keelelistest eripärasustest kõige paremini silma — sama ajal nad on ka kõige pinnalisemad. Kui õ-häälikut märkida Masingu, st tavalise eesti õ-ga, ega siis tegelikult mingit tohutut muudatust ei olekski. Ja kui mind tõlgitakse, siis ma alati ütlengi tõlkijale, et kui on mõni sõna, kus on õ asemel y, siis ei pea selle sõnaga midagi imelikku tegema. See on lihtsalt Kalju Kruusa õigekiri, mis on väga vana, hakkasin seda kasutama 1991. aastal. Nüüd viimastes tekstides on mul õ asemel juba mingid uued kronksud. Kuna mul on keeleteaduslikud huvid ja mul muud keeleteaduslikku väljundit ei ole, siis ma oma luules lihtsalt rakendan neid, teen tekstide peal igasuguseid asju.

Mulle hakkas tunduma, et Masingu õ on mingis mõttes põhjendamatu, liiga keeruline — huvitav, miks ta sellise imeliku krõnksu valis? See on väga õige, et õ-häälikut tuleb märkida. Aga miks just krõnksuga o abil? Mõelda, kuidas toona trükiti raamatuid, seal pidi kõvasti nikerdama, et neid õ-sid üldse laduda ja esile manada. Oleks ju olnud väga lihtne mõelda, millised tähed on ladina tähestikust eesti keeles veel kasutamata, ja võtta mingi olemasolev täht. Juhtumisi on eesti keeles kasutamata y — siis võiks ju y olla õ asemel. Ja tegelt on õ-d tänapäevalgi näiteks veebiaadressides või eesti keeleta telefonides üsna keerukas esile manada.

Õ on selline huvitav häälik, et tal ei ole o-ga otseselt midagi pistmist. Vokaalharmoonia reeglite järgi on omavahel paaris u ja ü, o ja ö ning a ja ä. Aga see õ — tal ei ole o-ga mingit erisuhet, pigem tal võib olla midagi pistmist — kui võru või hiina keele peale mõelda — e-ga. Siis võiks justkui olla niimoodi, et õ on see tavaline e ja päris e oleks nagu ë, täpid peal. Nii ma mõtlesingi, et kui Masing ei teinud, teen ma ise. Teen oma luuletustes.

Johannes Aavik oli keeleuuendaja, kes pakkus ka igasuguseid asju välja, tema millegipärast võttis ü-tähe jaoks y. Sellest ma aru ei saa, miks peaks olema ü asemel, mis on nii tore täht, hoopis y. See tundub täiesti põhjendamatu. Võib-olla talle ü ei meeldinud, sest see on saksa täht, ja et saksa mõjudest vabaneda, võiks Soomele läheneda… Nojah, poliitika on keeleotsustes alati mingisugust rolli mänginud. Aga mina keelepoliitikaga ei tegele, mina saan üsna vabalt oma luuletustes taielda, nagu ma tahan.

P.: Sellega haakub kohe Märt Väljataga mõte, et Kruusa "värsside pind on keeleliselt krobestatum ja karvasem — küllap taotlusega, et lugeja sõnadest kiiresti üle ei libiseks, vaid loeks aeglaselt, päevakoera kombel roomates".[4] Kas sinu keelevormid teenivad ka kuidagi lugeja huve?

K.: Nende eripäraste keelevormidega ma ei ole iseenesest kavatsenud lugeja hoogu kuidagi maha võtta. Aga kui see niimoodi toimib, siis see mulle isegi meeldib. See on täitsa tore, kui need y-id ja tühiku järel olevad komad lamavate politseinikena toimivad. Alari Allik rääkis mulle ükskord, et ta luges Vikerkaarest mu luuletusi, kus komakasutus oli valepidi — kõigepealt oli tühik ja alles siis koma —, ja neid komasid tundus olevat nii tohutult palju ja iga koma sundis nagu korraks seisma jääma või võpatama. Mul ei ole midagi selle vastu, kui see tõesti niimoodi toimib. See on isegi tore.

P.: Räägi sellest komast lähemalt. Mis juhtub ,kui tühik on koma ees ,mitte järel?

K.: Mulle lihtsalt hakkas tunduma, et koma on punktist erinev. Punkt on nagu peatus, see käibki selle lause kohta — lause jääbki punkti juures seisma, see ongi selle lause lõpp. Aga koma on natuke teine asi. Kui mingi lause, mingi loetelu parajasti kestab ja punkti ei saa panna, aga siis tuleb mingi teine osalause või lauseliige, see on midagi uut ja võib-olla läheb kuhugi mujale, siis peaks koma ka pigem järgmise osa küljes olema — kõigepealt tühik, siis tuleb koma ja viib lause kuhugi mujale.

Aga üldiselt lause aeglustamine on mulle värsimõõduga seoses oluline küll. Mul on mingi tõrge silbilis-rõhulise meetrumi vastu, sest see just nagu annab lausele või luuletusele sellise hoo sisse, mis jääb omasoodu kiiresti käima, tõmbab hääle kaasa, aga mõte ei jõua järele. Loetakse luuletust sügavamalt mõtlemata, mis seal tegelikult öeldakse, lihtsalt nagu automatismist.

Lugejast veel rääkides, siis lugejaga ma tegelikult arvestan küll. Liiga äärmuslikke lahendusi ma talle üldse välja ei pakugi. Mul on tegelikult endal luuletusi, kus eesti keel on näiteks hoopis teises tähestikus. Kui olen eesti keelt kirjutanud hiina, korea või hoopis väljamõeldud märkidega, siis ma ei saa neid lugejale anda. Mõned bändid on sellised, et teevad kuulajast lugupidavat muusikat, mida on võimalik kuulata, aga vahel teevad sellise plaadi ka, kus panevad täiega hullu, teevad täpselt seda, mida ise tahavad, hoolimata sellest, kas üldse midagi on aru saada. Võib-olla ma teen kunagi sellise luulekogu, kus panen ka täiega.

P.: Kas sinu tekstides on palju mängu ja peidetud tähendusi, mida lugejad ei leiagi kunagi üles?

K.: Selliseid asju on päris palju. Aga neid ei ole sinna pandud lugeja lollitamiseks või peitusemänguks. Ma arvan, et luuletuse mõistmise seisukohast ei ole igast viimasest kui kiiksust arusaamine üldse oluline. Seal võib olla tsitaate, keelenalju, mis ei avane kohe esimesel lugemisel, võib-olla kümne aasta pärast kogemata mingi asi avaneb. Aga kui ei avane, siis pole ka midagi. Ma ise ka võib-olla unustan ära.

Mu ema kurdab päris tihti, et kui sa kirjutaksid korralikus eesti keeles, siis sul oleks ikka lugejaid ka, ja mis täht see siin on. Ma imestan, sest mulle on see ilmselgelt õ. Isegi kui lugeja ei pruugi pihta saada, miks ma õ-d niimoodi märgin, siis ma siirast südamest eeldan, et ta saab vähemalt aru, et see on õ ja oskab seda kokku lugeda. Aga kui ema niimoodi ütleb, siis ma mõtlen küll, kas ma olen jälle liiale läinud.

Kust see omakorda tuleb, et ma õ-hääliku jaoks nüüd tähti ă, ě, ǐ, ŏ, ŭ kasutan? See on mu järjekordne võimalik õigekiri. Igasugune õigekiri on ju sattumuslik kokkulepe, mingi võimu kehtestatud või heaks kiidetud. Paljudest võimalikest pääseb korraga käibele ainult üks üsna juhuslik. Luules aga saab läbi mängida ja välja elada teisigi võimalusi. Sugulaskeeltes ja paljudes keeltes, kust eesti keelde on sõnu laenatud, on õ asemel mingi teine vokaal. Ma lihtsalt kasutan seda algupärast vokaali ja tähistan kaarekesega, et hääldus on õ. Näiteks "hĕimusĭsar" hääldub "hõimusõsar", aga kirjapildis meenutab soome "heimosisart". Asja teeb keerukamaks, et mŏlemad sănaosised on balti laenud, kus kummagi eesti õ-hääliku vasteks on e — nii et asi ei ole ühene ja kuhugi on vaja piiri tĕmmata. (Muide, see vŏte meenutab näiteks rumeenia varasemat ŏigekirja, kus tsirkumfleksiga â, ê, î, ô ja û märkisid kăik õ-häälikut, ühtlasi algsele ladina keele vokaalile tagasi viidates.)

Siiski ei ole see kunagi niipidi, et on kange tahtmine mõnda keelelist õigekirja rakendada ja selle nimel hakkan luuletusi pliiatsist välja imema. Igasuguseid keelepõhimõtteid on peas alati rohkem, kui neid üldse kunagi kasutada saaks ja jõuaks. Kui mingi luuletus tuleb, siis ma saan valida nende võimaluste vahel. See toimub üsna vaistlikult, seal ei pruugi olla mingit tihedat seost konkreetse tekstiga, aga õigekiri ei tohi sellega ka vastuollu minna.

P.: See seletab ka ära, miks on sul eri luuletused vormistatud erinevate reeglite järgi.

K.: Jah. Tahaks kõiki eri võimalusi rakendada. Õigekirjale lisaks on igasuguseid muid, aga neid ei pruugi nii hästi tähele panna.

Mida aeg edasi, seda tavalisemaks on mu keelekasutus läinud. Päris alguses olin ikka hulga rajum. Mu esimesed kaks luuletust ilmusid koolialmanahhis, need on kirjutatud 1992. aasta alguses. Nendes ma ei kasutanud näiteks pöördelõppe. Mul oli too aeg huvi budismi vastu ja teadsin, et mõnedes ida keeltes pöördelõppe üldse ei kasutata. Siis ma kirjutasin eesti keeles samamoodi, näiteks üks rida, mis tavakeeles oleks "tahan enda peita enda taha" oli minul "taha enda peita enda taha". Aga keegi oli mind toimetanud ja teksti täiesti ära käkkinud. Luuletustes oli õige mitu tegusõna, kõik käändelõputa, ja oli näha, et toimetaja polnud sealt midagi aru saanud, aga oli üritanud vigu parandada, ja oli siis kõik täiesti segamini ajanud.

Pöörete väljendamata jätmist olen ka hiljem kasutanud, aga mitte nii lihtlabasel viisil, et jätaks asesõna kasutamata ja pöördelõpu verbile lisamata, vaid ma olen kasutanud selliseid ümberütlevaid võimalusi. Tekst jääb eesti keele grammatika piiridesse, aga isik ei ole grammatiliselt väljendatud. See on eesti keeles täiesti võimalik, aga vahel tuleb natuke nikerdada.

P.: Äkki tood mõned näited?

K.: Neid näiteid on päris palju. "Äädikkärbestes" on luuletuses "hämäräs"[5] selline unine seisund, kus ma laman voodis ja kuulen, et midagi undab või suriseb. Siis ma mingil hetkel jään magama ja ma ise lahustun kuidagi ümbritsevasse. Mulle tundus, et siin võib seda kasutada.

Mu vanaisa pidas päevikut kogu elu. Ta räägib oma toimetustest ja kasutab selliseid vorme, et "sai niidetud" või "sai kartuleid võetud". See oli näiteks väga levinud klassikalises hiina luules, millel oli budismi mõju. Budismis ei tunnistata püsiva mina või enese olemasolu, mina on muutlik ja püsitu, sellest tulenevalt hakatigi hiina luules asesõnu vältima. Hiina keeles on muidu olemas tohutu hulk asesõnu erineva alandlikkuse ja austuse astmetega, jaapani keeles samamoodi, aga keeles ei ole kohustust morfoloogilisi kategooriaid grammatiliselt väljendada. Kui on vaja, paned, kui ei ole vaja, ei pane. Eesti keeles on see enamasti kohustuslik, peab kasutama kas ainsuse või mitmuse, mineviku- või olevikuvormi. Neid kasutamata ei saa rääkida. Aga hiina, jaapani ja paljudes teistes keeltes saab. Ja siis oli väga loomulik jätta need isikulised asesõnad luules lisamata. See annab hiina luulele väga omapärase ja kohati päris raskesti tõlgitava väljenduslaadi. Näiteks raamatus "Pilvedgi mindgi liigutavadgi" olen alates 2005. aasta sügisest Hiinast-Jaapanist Eestis tagasi ja siin on õige mitu teksti, kus olen seda võtet teadlikult kasutanud. Näiteks "Seicme maa ja mere taga" (lk 78), "Kyhutunne" (lk 80), "Mäemytlus" (lk 81) jt. Üheski neist ei ole isikulisi asesõnu ega pöördelõppe.

Ja siin on üks luuletus "valu vyte", kus kõikide tegusõnade pöördelõpud ja muud tunnused on asendatud gh-ga, valuhäälikuga, valupöördega, mis isiku endale kaaperdab ("vyigh valutagh südant / igast asjade pärast / aga iga valu ise ainult / alati jäägh ette // mis seda valupunkti / tikkkontsaga torgigh / parem paljajalu jalutagh / teraval jäisel tulisel"[6]). Kuna siin on kõik muud tunnused asendatud gh-ga, siis see jätab sellise hiinaliku mulje. Selle abil võib ette kujutada, mismoodi hiina keeles võiks kõlada, kui ei ole üldse pöördelõppe. Siin luuletuses on muidugi kohe näha, et midagi on keeleliselt tehtud.

P.: 2009. aastal kirjutasid ühes luuletuses: "haigekassakaarti enam ei ole / ei tea mida ette vytta / mida luuletaja ette vytab / pliiatsit ja paberit ja klahve ja kuvarit / lihtsalt hakka / hakka füüsilisest isikust hakkajaks / hakka pääle / ole füüsilisest isikust päälehakkaja".[7] Kümme aastat hiljem on olud teised, saad selle aasta algusest kirjanikupalka. Mis on sellega muutunud?

K.: See oli minu jaoks väga üllatav, et see mulle määrati, ma ei osanud seda ette arvata. Varem olen novembrikuus, kui on kultuurkapitali aastaste stippide taotlusvoor, koukinud oma vahepeal alla surutud loominguplaanid uuesti välja, pannud kõik kirja ja kütnud ennast üles. Olen lootust täis ja kogu selle pimeda talveaja kuni jaanuari keskpaigani ootan. Siis selgub, kas saan või ei saa — pooltel aastatel saan ja pooltel ei saa. See on nii kurnav.

See oli nüüd n-ö neljas lend, aga enne seda ei olegi ju rangelt võttes kirjanikuks olemist justkui elukutsena olemas olnud. Kirjanik on alati mingite muude asjade kõrvalt kirjutanud. Selleks, et saada näiteks tervisekindlustust, peab kirjanik olema ettevõtja. Aga kirjutamine ei ole ju mingi ettevõte. Kui on olemas kirjanikupalk ja kirjanik on ametina tunnustatud, siis see on väga tore. Ma olen tänulik ja õnnelik, et selline asi osaks langes. Mingis mõttes on see eesti kirjanikule kõige suurem auhind — kui arvestada kolme aasta summad kokku, siis ei ole ükski auhind nii suur. See annab kindlustunde ja rahu, seda on loomisel vaja.

 

[1] K. Kruusa, Pilvedgi mindgi liigutavadgi. Tallinn: Koma, 2008, lk 48—52. 

[2] K. Kruusa, Tühhja. Tallinna: Ussimunni, 2010, lk 8. 

[3] K. Kruusa, Meeleolu. Tsitre: Erakkond, 1999, lk 44. 

[4] M. Väljataga, Vikerkaar loeb. Poolelutöö. "Postimees" 29. IX 2017. Võrgufail.  

[5] vahel yhtuti / voodis tundub / et elekter eläb / seinä sees / kuigi ei tunne / kas vyyrana vyi / omana ta undab / oodates und… K. Kruusa, Äädikkärbsed. Tallinn: Kirimiri, 2015, lk 74. 

[6] K. Kruusa, Pilvedgi mindgi liigutavadgi, lk 84—85. 

[7] K. Kruusa, Tühhja, lk 24. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: