Urmas Viilma: Eesti muusikutel tuleks kirikus esinedes kontsertkava üle vaadata ({{commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Neljapäeval, 27. juunil algava XXVII Rapla kirikumuusika festivali patroon, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma märkis Klassikaraadio saates "Suvila", et kuigi teatud kontekstis sobib altari ees ka "Tuljakut" tantsida, siis näiteks suvetuuritavad Eesti popp- ja rokkmuusikud peaksid küll mõtlema, kas kirikuvõlvide all sobib kontsertkava esitada alati samal kujul kui kuskil lauluväljakul mõnes Eesti külas.

Viilma tunnistas, et ta ei ole kunagi Rapla kirikumuusika festivali repertuaarile niimoodi päris lähenenud või tundnud, et tal oleks patroonina ülesanne vaadata, et festivali nimi kindlasti vastaks selle sisule.

"Ma võiksin muidugi tulevikus selle peale rohkem mõelda küll, et vaadata mida see kirikumuusika festival peaks endast sisulises mõttes kujutama. Kas ta peaks olema festival, mis toimub kirikutes, või lisaks sellele, et ta toimub kirikutes, peaks see olema väga selgelt kiriku või kristliku religiooni ja usuga sisuliselt seotud," märkis Viilma.

"Mul ei ole selle aasta kava lõpuni meeles, aga kui ma mõtlen kas või sellele lõppkontserdile, mis peaks olema 14. juulil ja seal kontserdil on Vox Clamantis ja repertuaari hulgas on suures osas ka Pärt, siis teades küll päris hästi ka Pärdi repertuaari või mida Pärt kirjutab, siis peale nende lastelaulude noorpõlves ta ju kirjutab ju selgelt usuga seotud või vaimulikku muusikat."

"Tuljaku" altari ees tantsimine teatud kontekstis arusaadav

Viilma ütles, et ta ei selekteeriks muusikat stiilide kaupa sobivateks ja mittesobivateks. "Tõsi, tantsu- ja laulupeo eel võiks üsna julgelt öelda, et "Tuljakut" või "Kaerajaani" kirikus altari ees ei sobi tantsida. Aga ma olen seda näinud ja ma olen seda näinud väliseesti kontekstis Inglismaal sellisel rahvuslikul tähtpäeval, kus kiriku hoone tol momendil kujutaski eestlaste kokkusaamise kohta ja lisaks jumalateenistusele oli neil rahvusliku tähtpäeva puhul aktuse moodi asi samas ruumis ja loomulikult kõik väiksemadki grupikesed, tantsijad tahtsid oma osa teha."

Ta rääkis, et ta polnud tookord selle repertuaari valija või koostaja, vaid külaline, keda oli kutsutud sinna kõnelema. "Kui ma seda vaatasin, siis ma mõtlesin, et ei kujutaks seda Eestis ette, aga sain samal ajal väga hästi aru, et selles kontekstis, nendele inimestele, nii tantsijatele, kes tegid seda suurest rõõmust, sest nad olid kaua harjutanud, ka nendele eestlastele, kes olid kokku tulnud ja seda nägid, oli see oluline."

Viilma tõdes, et küsimus, mida ta aeg-ajalt eneselt küsib, on see, et kas see pühitsus, mis on kirikul, on tõesti nii kehva, et üks "Kaerajaan" võiks selle pühitsuse tühistada. "Aga see on erand. Ma ei ütle, et see peaks olema reegel, et "Kaerajaan" või "Tuljak" ongi asi, mida peaks kirikus altari ees tantsima. Aga päris selge on see, et teatud tegevused on loodud teatud teistsugusesse konteksti, teise kohta, aga on erandid ja seepärast on raske luua totaalset absoluutselt püsivat reeglit."

Eestis on asjad Viilma sõnul korraldatud aga nii, et kohalik koguduse õpetaja, vaimulik peab ise seda olukorda hindama. "Ta peab hindama seda muusikat, seda esinejat või kes tuleb ette kandma – olgu see instrumentaal- või vokaalmuusika, ta peab hindama, mis asjaga on tegemist, milline üritus see on, kes on kuulaja, kes on sihtgrupp – kõike seda."

Ta selgitas, et kui tegemist on kontserttuuriga, siis on selge, et täpselt see sama kontsert, kus on põhiliselt poplaulud, kui selle sama repertuaari võiks sealsamas alevis või külas või linnas ette kanda kuskil teises saalis, siis tekib küll küsimus, miks peaks see olema kirikusaal.

Muusikutel tuleks kirikutes esinedes kontsertkava üle vaadata

"Aga kui tegemist on kirikuga väikeses maakohas, kus ümbruskonnas ei ole üldse muid sobivaid ruumegi, siis ma hakkaksin rõhuma kahele asjale. Esiteks kuulaja, tema oskus intelligentselt kuulata ja ka hinnata. Isegi kui sa kuuled kirikuvõlvide all mõnda fraasi mõnes laulust, mis sinna tegelikult ei sobi, kui sa annad sellele hinnangu, et see siia hästi ei sobi, siis on kõik hästi. Sa tead, mis sobib ja ei sobi."

Teine asi on esinejad, jätkas Viilma. "See on koht, kuhu ma paneksin palju rohkem kriitikat." Tema sõnul ei mõista väga paljud Eesti muusikud, eriti popp- ja rokkartistid repertuaari vastavalt esinemispaigale kohandada, seda eriti suvetuuridel, kus on palju suve- ja armastuslaule.

"Mõnel juhul on minu jaoks küll küsimus, et kui te eelmisel või üle-eelmisel õhtul laulsite täpselt sama kava kuskil lauluväljakul mõnes Eesti külas ja nüüd teate, et olete järgmisel õhtul ühes kirikus, siis kas ei oleks mõistlik repertuaar üle vaadata, et kas tingimata kõik lood peavad tulema samas järjekorras ka seal kirikus ja kas on mõned asjad, mida võiks välja jätta."

Viilma tõi ka ühe näite. "Situatsioon selline, et muidu solistid laulsid väga ilusti klassikalist muusikat, aga sinna tuli ka üks Viini valsi moodi valss ja ühel momendil solistid – mees ja naine – tegid altari ees paar valsikeerutust. See oli see koht, kus ma mõtlesin, et hea küll, isegi kui see valss oleks võinud küll veel olla, siis kas te tingimata pidite need kaks tiiru valssi tegema altari ees," rääkis ta.

Need on sellised asjad, milleks vaimulikud ei ole valmistunud, tõdes ta. "Nad ei tea, mida hakkab esineja tegema, millised vahetekstid ta oma lugudele ütleb, mis moodi ta kommenteerib, milliseid nalju viskab ja see on see koht, kus ma panen silmaringi või haritusega seotud vastutuse esinejatele – kas nad suudavad alati teha vahet, et see, mida ma tegin kuskil suvetuuril lauluväljakul ei ole üks ühele ülekantav kirikusse," selgitas Viilma.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Suvila"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: