Arvustus. Armumisest ja armastusest hoogsalt ja humoorikalt
Uuslavastus
Anton Tšehhov
"Liiga palju armastust"
Lavastajad: Elise Metsanurk, Mihkel Kohava, Andreas Aadel (kõik lavakunstikooli 29. lennust).
Mängivad sama lennu näitleja õppesuuna tudengid ja Andres Raag Tallinna Linnateatrist.
Esietendus 25. juulil 2019 Kuressaare Sadamaaidas (Veski 9).
Kuressaare Teater
"Tšehhovit ei ole kunagi liiga palju," deklareerib Kuressaare Teatri ja lavakunstikooli koostöölavastuse kavaleht. Tõesti, periood Eesti teatri ajaloos, kus üheski mängukavas Tšehhovit ei näe, on vast üsna harv juhus – vene draamaklassiku tekstidest ei tüdine publik ega ka teatritegijad ise. Kuivõrd Tšehhovi read sütitavad teoseti nii nukrust kui naeru, annavad aegumatut mõtteainet ja lõbusat ajaviidet, leidub tema varasalves materjali pea igaks puhuks. Nõnda ongi Lavakunstikooli 29. lend endale üheks proovikiviks valinud vodevilli stiilis Tšehhovi, mis naerutamise kõrval armastuse eri tahke publiku silme ette maalib.
Enne lähema arvustamise juurde asumist olgu aga kriitiku eetika huvides mainitud, et lavastuse meeskonda kuulub siinkirjutaja lähikondlasi.
Kärarikas kosjaskäik
Lavastuse "Liiga palju armastust" esimene vaatus põhineb Tšehhovi "Abieluettepanekul", lavastajaks Andreas Aadel. "Abieluettepanek" vaatleb jaburkoomilises võtmes armastuse ja uhkuse vahekorda, uurides, kui palju nõustub inimene oma põhimõtteid painutama ning upsakusest taganema, sõudmaks oodatud abieluranda ja leidmaks lõpuks loodetud õnne. Küüniline Tšehhov oma vodevilli tegelasi paindlikkusega küll ei rikasta, kuid kingib neile vähemalt ebatavalise abieluõnne, mis jäärapäisest vaidlusest otsekui ainult hoogu juurde saaks.
Lärmakale dispuudile, mis tulevase paarikese vahel jälle ja jälle lõkkele lööb, keeravad vinti juurde kahe asjaosalise eriilmelised maneerid. Kui meespool, Ivan Vassiljevitš Lomov (Oskar Seeman), peidab enda väitlusvaimu väärikalt silutud härrasinimese fassaadi taha, lubab potentsiaalse pruudi, Natalja Stepanovna Tšubukova (Kristiin Räägel) välimus taltsutamatut vaidlusussi isegi ette aimata. Fridakahlolikud kulmud, tume udemevunts ja tuustis juuksed – esmamulje Räägeli Nataljast võib jääda üpris metsik. Ehkki familiaarne turgutuslaks naaber Lomovi seljale ja nördinud röögatus tööliste peale annavad tõesti aimu puudulikust lastetoast, on naise pilk ja hoiak tihtipeale siiski tsiviliseeritum kui kammitsemata välimus eeldada laseks. Omamoodi armsakski, mitte eemaletõukavaks muutuvad tema naerulagin ja filtrita iseloom.
Mis siis, et härrasrahva hulgast pärit, laseb Lomov samuti tunnetel kommetest võitu saada. Püüdlikku galantsust täiendavad niisiis võimukad emotsioonipursked, mille kaudu ennast maksma tuleb panna. Seemani mängitud põhimõtteline kangekaelsus ja ebalev viha, vastukaaluks Tšubukovide tarmukale vaidlushoole, päädib nõndaks tihtilugu valjuhäälse vaatepildiga. Õli valab tulle ka isa Tšubukov (Andres Raag) ja nii võibki lärm vahel lausa üle võlli lennata. Sellegipoolest näeme teda lõpuks ootamatult lepitajana, kes noored pulmade poole lähetab, nagu kastaks kassipoegi esimest korda ninapidi piima sisse – vaid seda toetavat tõuget vajab paarike, et koos rõõmu leida.
Heitlus iha ja viha vahel
Teises vaatuses kogub tempokas armastuse teemal jantimine veel tuure, sedapuhku aluseks Tšehhovi "Karu" ja lavastajaks Mihkel Kohava. Taas kord kohtuvad kaks kirglikku tundmust: viha ja iha. Olgugi et esimene teist algul varmalt varjab, on peidetud kihk siiski määratud tollest raevust võitu saama ja põletava armastuse vääramatut jõudu kuulutama. Mõistus vannub alla südamele, inimene maksab lõivu tunnetele – isegi vägevate rusikate ja härjakõriga jõuline koleerik, kes oma barbaarse iseloomuga näidendi pealkirja põhjendab, peab siin alistuma. Kirjeldatud kirgede torm kulgeb ohjeldamatu huumoriga garneeritult, ent osavad taktivahetused, olulised aeglustused jätavad naljamängu sisse ühteaegu vajaliku hingamisruumi.
Lena Barbara Luhse kehastatud põselohukestega lesknaine esiotsa justkui üritabki laval rahu hoida, nõudes rahavajavalt mõisnik Smirnovilt (Ken Rüütel) viisakamat lähenemist. Juba enne, kui daami temperament äkilise leegiga lõkendama tõuseb, jõuab Luhse viidata ka teistele tahkudele lesestunud mõisaproua loomuses. Pealtnäha vaga ja kombekas leinarüüsse riietunud naine, kelle kõrgilt pruntis huuled ja tõstetud kulmud aukartustki äratavad, laseb aeg-ajalt vilksatada enda meelamal küljel, sire säär musta kleidi vahelt piilumas.
Samuti panustab paradoksidele Ken Rüüteli koleeriline Smirnov. Pidevalt ägestumise ja rahustumise vahel kärmete käiguvahetustega pendeldades tõstab vali võlanõudja tasa ja targu pinget, kuni olukord koomilise kulminatsioonini jõuab. Bravuurikas huumor ning hulljulged žestid, mille saatel Rüüteli mäng sujub, panevad publiku kohati ehmumagi. Tasakaalustuseks saadab aga pea kõiki tema raevuhooge kaval naeratus, jabur rõõm riukalikkuse üle – jultumust ja enesekindlust jätkub siin kamaluga, selle vastu ei saa mõisaproua ega tema räbaldunud teener (Andres Raag).
Teesklus siiruse taga, siirus teeskluse taga
Olgugi et Tšehhovilegi stamplahendusi ette heita ei saa, mõjub kolme vaatuse tekstidest kõige ettearvamatumalt hoopis Elise Metsanurga dramatiseering kahest klassiku novellist. Nimelt rajaneb kolmas vaatus pealkirjaga "Armastan tuura" novellidel "Koomik" ja "Tuttav mees", mille lavastaja oma äranägemise järgi ühtseks looks kokku seadis. Kiht kihi haaval laotab tegelasduo oma olemuse publiku ette, kusjuures võib iga järgmine kihistus eelmise lausa tühistada. Endine siirus osutub ebasiiruseks, avaldatud armastus vaid manipulatsiooniks. Sellegipoolest näib tegelaste tõeline pale hiljem ilmsiks tulevat: teesklused seljast visatud, tuntakse üksteises ära midagi ühist ja ühendavat.
Alul ei pruugi kahes kontrastses lavakujus aga sugugi ühisust täheldada, sest kokku saavad koketeeriv seltskonnadaam (Maarja Johanna Mägi) ja räsitud ilmega lihtmees (Martin Kork). Ehkki juhuslik ja esmakordne kohtumine, kuid mõlemal on teist järsku tarvis – milleks nimelt, jäägu loo enda jutustada, ent tavapärase armumismotiiviga sedapuhku igatahes tegu ei ole. Armumist hoopis simuleeritakse ja armastusavaldusi deklameeritakse kui kirelüürikast pärit värsse.
Mägi kehastatud noor naine on ses mängus nähtavalt kogenum: vajalikud sõnad libisevad mängleva kergusega üle tema huulte, mistõttu võib ka publik neid hetkeks siira väljenduse pähe uskuma jääda. Otsekui hispaanlasliku aktsendiga vürtsitatud slaavitar kiirgab otsusekindlust ja kavalust, kõhklused-kahtlused paistavad tema näol harvad.
Meespool näitab oma kindlusetust rohkem. Õhku ahmides ja kätega püüdlikult žestikuleerides leiutab ta donžuanlikke ridu, mis küll esmalt kurku kinni kipuvad jääma. Samas nähtub Korgi tegelaskujus veel kasvavat nördimust, kui kohatud daam armuteesklust kaasa teeb – mehe huvi seisab ometi hoopis muus. Siis lõpuks terve spektri tundmusi läbinuna tärkab finaalis tema õhetaval näol puhtsüdamlik naeratus, naine kaob lavapimedusse aga ebaleval pilgul.
Ajalist mõtet otsimas
Iga episoodi taga seisab niisiis omaette idee, kolm tükki kokku visandavad armastust kui üht okkalist rada. Kuivõrd keerdkäigulise kire näol ei ole tegu iseäranis algupärase kujundiga, kõrgub lavastuse kohal küsimus, kas teos lisaks ajatule tõsiasjale ka midagi uut lisab, just siinset ja praegust konteksti kõnetab. Olles tajunud kolme vaatust eeskätt eraldiseisvatena, tundub, et ühist visiooni kogulavastusest esile ei tõuse ning potentsiaal koos uudse mõttega publiku hingele koputada jäi realiseerimata. Saalis rõkkav naer ja oskuslikud osatäitmised sööbisid mällu enam kui mõni noorte teatritegijate sõnum, mis ideaalis just tänapäevaga kokku võinuks kõlksuda.
Jah, Tšehhovit pole kunagi liiga palju, kuid mõtestamata klassikat Eesti teatrilavadel küll. Lavakunstikooli diplomilavastuse puhul räägib konkreetse materjalivaliku kasuks tõepoolest tema formaat, kus igaühel on mängida pea võrdselt suur roll, ning draamaklassiku tekstide sisu näib siin pigem sekundaarne. Siiski vajab ja väärib nende ridade ajatu mõte rikastamist ajaliku põhjendusega, mis sel korral tagaplaanile jäi.
Eesti teatri tulevik aga kindlasti tume ei paista. Võimekust tuntud tekstidega osavalt töötada näitasid nii lavastajad kui näitlejad, maitsekalt pareeriti koguni vodevillis varitsev oht labaseks kometiks kasvada. Edaspidi veel veidi söakust, et isegi klassikasse julgemat omapära pikkida, ning vajalik samm korralikust koolitööst kõrgemale ongi juba astutud.
Toimetaja: Valner Valme