Intervjuu. Mehhanismide lahtimuukija Karel Koplimets ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vaade Karel Koplimetsa installatsioonile
Vaade Karel Koplimetsa installatsioonile "Juhtum nr 12. Kalamaja" (2016) Draakoni galeriis. Autor/allikas: Karel Koplimets

"Kunstnikuteksti puhul olen nõus allahindlust tegema, aga kui kuraatoritekst on selline, kus kuraator kirjeldab, mida kõike näitusel näeb, või ajab lihtsalt mulli, siis on õudne," märgib Karel Koplimets Sirbi intervjuus Maarja Merivoo-Parrole.

Fotokunstnik Karel Koplimets tegutseb kunstiväljal 2000. aastate teisest poolest, tema esimene isikunäitus oli 2010. aastal. Ta on 2009. aastal asutatud rühmituse Visible Solutions liige ja osalenud nii Visible Solutionsiga kui ka omaette mitmel rahvusvahelisel kunstiüritusel. Koplimets on viibinud residentuurides (Kumus, Viinis, Helsingis, Luksemburgis), olnud kaks korda Köler Prize'i kandidaat ja pälvis möödunud aasta loomingu eest Eerik Haameri preemia. Järgmise aasta veebruaris tuleb tal Kuressaares näitus.

Paljudele eesti kunstisõpradele on Karel Koplimets hull, kes õllepurkidest paadiga üle Soome lahe sõitis. Ta tegi seda juhtimaks tähelepanu statistilisele trendile koondnimetusega Kalevipojad. Laevuke on nüüd Kiasma kollektsioonis ja Koplimets äsja tagasi Luksemburgist, kus ta oma kaamerapõhiste meediumidega järjekordset töömigratsiooni heiastust installatsiooni keelde tõlkida püüdis.

Millest värske teos tõukus?

Ligi pool Luksemburgi tööjõust on välismaalased, kes ületavad riigipiiri, et Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Belgiast iga päev tööle ja tagasi sõita. Enamasti sõidetakse neid teid autoga, mistõttu riigis on meeletud liiklusummikud. Mina lihtsalt visualiseerisin seda. Mul oli palju ideid, aga residentuur kestis viis nädalat. Et ma pole harjunud nii kiiresti töötama, jäid mitmed liinid ja uurimistöö osad praegusest projektist välja. Võtsin esmajoones ette kõige lihtsama elemendi ning pildistasin liiklusummikutesse jäänud autosid ja inimesi – põhimõtteliselt luurasin neid. Nii valmiski fotoseeria.

Auto on nagu klaaskast ja seal toimuv on kõigile hästi näha, aga seal kiputakse käituma nii, nagu oleks see privaatala. Kas su varasematest töödest tuttav vuajerismi teema on taas päevakorral?

Olen enne ka selliseid projekte teinud, näiteks akendest sisse pildistanud. Aga et neis pole näha ei nägusid ega numbrimärke, on seaduse silmis kõik korrektne. Huvitav oli vaadata, mida inimesed teevad. Enamik istus ummiku ajal telefonis, mõni töötas, keegi luges. Need kolm suurt raami ummiku fotodega on nagu ajastu dokument, mille panin dialoogi droonivideoga Luxembourgi ärikeskusest. Filmisin selle ühel pühapäeval. Nädalavahetustel on keskus täiesti hüljatud, sest seal on peamiselt ainult büroohooned ja pangad. Niimoodi tekkis fotode ja video vastandus: autode mass ja tühjad tänavad.

Prantsuse antropoloog Marc Augé eristab kohti ja mittekohti. Viimaste hulka kuuluvad muu hulgas ka autoteed – eriti mitmetasandilised ristmikud –, kuna nende rüpes ei viibita teadlikult ja need pole kunagi sihtkohad. Kui seal ka parasjagu viibitakse, on mõtted siiski alati mujal. Kas see teooria resoneerib kaasa sinu töödega?

Jah, natuke ikka. Põhjus, miks need inimesed pidevalt edasi-tagasi liiguvad, on see, et koduriigis või -piirkonnas pole erialast tööd ja Luksemburgi palgatase on üks Euroopa kõrgemaid – keskmine sissetulek kuskil 4600 eurot. Ehk siis põhjused on majanduslikud. Mind huvitavad aga tagajärjed. Võib öelda, et mõnigi on sunnitud kulutama sõidule iga päev kaks-kolm tundi. Ma ei kujuta ette, kuidas sellist elu elada oleks. Ameerikas see nii dramaatiline ei tundu ja mõnes Euroopa suurlinnas viibitakse ka poolteist tundi metroos, et tööle jõuda, aga see ikkagi teine olukord: nad ei ületa seejuures riigipiiri. Mulle tundub see tohutu ajaraiskamisena. Autoga sõites ei saa eriti muud ka teha. Intervjueerides ja uusi vestluspartnereid otsides kuulsin, kuidas üks ütles, et ahah, sa tahad minu igapäevasest õudusest rääkida …

Kas näed neid inimesi ohvrina?

Ei, otseselt mitte. Ohver on liiga ränk sõna. Enamjaolt on neil ikkagi valik.

Kas tunned neile kaasa?

Tahaksin jääda jälgijaks, kes ei vali poolt. Mingil määral on selline elu ju paratamatu neoliberaalse majanduse osa ja täiesti võrreldav sellega, mis Eestis toimub. Soome vahet käib mitteametlikel andmetel 70 000 inimest ja see arv ei kahane. Midagi on justkui valesti läinud … Ma ei taha võtta seisukohta, et see on vale. Sama käib piiriülese kaubanduse kohta ja nüüd näib, et soomlased hakkavad jälle rohkem siinpool käima. See on isegi koomiline, et Läti kavatseb taas aktsiise langetada.

Naljakas jälgida jah, kuidas meil tembeldatakse Läti halvaks ja kui ise soomlastele täpselt sama asja teeme, siis leitakse, et küll oleme nutikad.

See on paratamatu, aga võib-olla ei tohiks olla paratamatus. Ma tõesti ei taha näpuga näidata.

Karel Koplimets._Juhtum nr 15. Luksemburg. Foto, 2019. Detail. "Need kolm suurt raami ummiku fotodega on nagu ajastu dokument, mille panin dialoogi droonivideoga Luxembourgi ärikeskusest." – Karel Koplimets 

Neid projekte realiseerides tegid täpselt sama, mida need, keda justkui uurisid, s.t olid välismaal ja tegid seal tööd. Kas residentuuris olles mõtled ka selle peale, kus ise oled, või teed autoetnograafiat – mõtestad enda olemist või lihtsalt voolad paralleelselt oma allikatega?

Soomes käisin oma laeva ise ehitamas. Paar korda olen seal käinud ka muid lühikesi tööotsi tegemas. Kõik on olnud ikka kunstiga seoses. Luksemburgi ummikuid oleksin tahtnud küll nädala jagu ka ise üle elada, teha nii, et sõidan igal hommikul Luksemburgi ja õhtul tagasi. Vestlustest ilmnes, et need inimesed elavad küll ummikus istumise üle, aga kui hakkavad mõtlema selle peale, et neil on pere ja et nad jõuavad õhtul nii hilja koju ja peavad hommikul nii vara startima – mõni lausa kella kuuest, püüdes neidsamu ummikuid vältida –, siis hästi pikad päevad lähedastest eemal ja vähene aeg lähedastega koos tekitavad küll stressi. See tõdemus tekitab neis mingi lühise. Neid lugusid kuulates tekib kaastunne. Aspekte, mida selle teema puhul uurida, on veelgi. Paljudes autodes on ainult üks-kaks inimest. Üritatakse küll juurutada jagamismajandust ehk innustada autot võõrastega jagama. Kindlasti leevendaks see ummikuid, aga paljud ei taha seda kaaludagi. Üks küsitletuist ütleski mulle, et ta tahab olla oma autos üksi, kuulata podcast'e ja muusikat, mis just talle meeldib. Luksemburg muidugi soovib ühistransporti parandada, aga kui vaadata, mis poliitikat seal aetakse, siis see on ikka klassikaline "ehitame suuremaid teid". Kõige suuremad investeeringud ongi nimelt tee-ehitusse, kuigi värskenduskuurid pakuvad leevendust ainult aastaks-kaheks ja Luksemburgis on endiselt Euroopa suuremad ummikud. Meie omadega ei anna võrreldagi.

Kas majandusteemad on sulle alati korda läinud?

Alguses ei tegelenud ma oma loomingus majanduse, vaid hoopis kuritegude, paranormaalsete nähtuste, vandenõuteooriate, hirmude ja elu pahupoolega. Umbes kümme aastat tagasi EKA ajal tekkis rühmitus Visible Solutions, kus olid ka Sigrid Viir ja Taaniel Raudsepp. Defineerisime ennast kunstiteose-ettevõttena. Registreerisime end osaühinguna, sest tollel ajal – võib-olla siiamaani – tundus, et see, mida kultuuriministeerium ja Eesti kultuuripoliitika tegid, läks kõik ühte auku. Tundus, et promoti ainult loomemajandust. Olime äsja bakalaureuseõppe lõpetanud ja magistrantuuri astunud, seega kunstnikuharidusega noored. Saime aru, et Eesti riigis on puhtalt kunstiga raske ära elada, võikski siis teha ettevõtte ja hakata tegelema loomemajandusega. Mängisime piiridega ja lõime ettevõtte, mis tegi kunsti. Positsioneerisime end seega äri- ja kunstimaailma vahele ehk just sinna, kuhu riiklik kultuuripoliitika kultuuriinimesi tollel ajal surus. Ei saa teha vaid näitust, peab ikka midagi müüma.

Kas Visible Solutions toimiski sel põhimõttel? 

Toimisime, aga me ei olnud edukad – me ei müünud midagi. Esimene näitus: sulgesime Hobusepea galerii ja avasime seal oma kontori, kus näitasime paari toodet. Üritasime tooteid ka kaubakeskustes müüa. Tegime lipuga aktsiooni, kui olime vallutanud uue turu. Adam Smithi nähtamatu käsi on meie vapiloom ja see on iga riigi lipu peal, kus rühmitusena esinenud oleme. Üks esimesi tooteid oli ka "Adam Smithi lemmik nähtamatu käsi puuris" – puuris oli ka väike pidevalt liikuv hamstriratas. Termokaamera abil sai ka kätt jälgida ehk see oli natuke hookuspookus. Üks teine toode oli ""Clarity" Exterior Space for Interieurs" ehk "Siseruumi välisala Clarity". See meenutas pisut kasvuhoonet: kolm korda kaks meetrit pleksiklaasist ja puidust kast, kus kasvas muru. Tuled põlesid ja objekt oli hästi kutsuv. Oligi mõeldud loovettevõtete kontoritesse puhkealaks. Trikiga puhkealaks. Sisse minnes ja seda kutsuvat muru vaadates oli näha ka silt "Murul käimine keelatud". Installatsioon käivitus alles siis, kui keegi sisse läks: valgus kustus, vilkur hakkas tööle ja kõlaritest hakkas mängima Joy Divisioni "She's Lost Control" (Peel Sessionsi versioon). Kõige lihtsamini seletatult: et kunstiteosest osa saada, tuleb astuda käsust või keelust üle. Mõned külastajad tegid seda, mõned mitte.

Sulle näivad huvi pakkuvat piirid, seda nii kontseptsiooni kui ka praktika tasandil. Sul justkui puudub tung jõuda tuuma või keskuseni, juhul kui on võimalus näha ja kogeda perifeeriat või veel parem, kattuvaid perifeeriaid. Kas see limbo kestab sul veel kaua?

Tegelen praegu teemaga, mis erineb mu hiljutistest tegemistest. Sügisel tuleb mul koos Maido Jussiga Draakoni galeriis näitus info üleküllusest. Mingi hetk sain aru, et ei suuda enam adekvaatselt orienteeruda: ükstapuha, mis lehe lahti teen, ikka ei orienteeru. Selleks et midagi kirjas olevast uskuda, peaksin palju eeltööd tegema ja tohutu infohulga läbi töötama. Uskumisele lisaks peab ka usaldust olema. Deepfake ja muu sellesarnane on nii kiiresti arenenud, et mina ja ilmselt paljud teisedki ei saaks aru, milline video on päris ja milline ei ole.

Sinu valdkondadel ehk fotol ja videol oli veel hiljuti tõemonopol: kui kellelgi oli millestki fotosüüdistus või videotõend, siis ei olnud justkui midagi vaielda. Nüüd on need usaldusväärsuse kaotanud. Isegi vastupidi: videod ise ajavad olukorra häguseks.

Nii on. Viimasel ajal näib, et iga poliitiline jõud suudab endale tekitada suure jälgijaskonnaga uudiseportaali. Tulnukad olid mõnes mõttes jabur teema, ega mind otseselt tulnukad kui sellised ei huvitanudki, vaid see, kuidas vandenõuteooriad tekivad, levivad ja kasvavad täpselt nagu kuulujutud. See projekt, mille tegin viimsepäeva ootajatest Prantsusmaal iseloomustab kõige paremini seda mis mind huvitab.

Kas sind tõesti ei huvita, kas tulnukad on olemas või mitte?

Huvitab küll. Minu arvates oleks naiivne (ja isekas) arvata, et Maa on ainuke koht, kus on elu. Aga ma ei usu, et oleme osanud teisi korrektselt kujutada, sealt ka mu huvi. Kuidas rohelised mehikesed, lendavad taldrikud ja valgussambad on filmidesse ja mujale tekkinud? Viimsepäeva ootajate projekti puhul huvitas mind see kontingent, kes uskus, et Prantsusmaal asuv Pic de Bugarachi mägi saab maagiliseks peetud kuupäeval 21.12.2012 kohaks, kus tulnukalaev kõik sinna kogunenud inimesed peale võtab ja nad maiade kalendri järgi välja arvutatud maailmalõpust päästab. Tegelikult tegu ei olnud arvutustega, vaid maiade kalendri valesti tõlgendamisega. Nimelt tõlgendati ühe tsükli lõppu kui kogu kalendri lõppu.

Vahetult enne seda kuupäeva läks lahti tohutu meediatsirkus, piirkonda saabusid sajad ajakirjanikud üle kogu maailma ja teist sama palju politseinikke, lisaks siis viimsepäeva ootajad. Väikese küla igapäevaelu pöörati täiesti pea peale. Kõik sai alguse kuulujutust. Külavanem ise tunnistas mulle intervjuus, et mõtles selle loo välja, et piirkonda rohkem turiste meelitada. Ta ei osanud muidugi ette näha, et olukord nii käest ära läheb.

Minu näituse lugu on ühest Kanada abielupaarist, kes tahtis tulnukalaeva peale saada. Et see mägi on tegelikult ohtlik, blokeeris politsei selle ära. Too paarike aga siiski üritas ja sai väga õnnetul kombel hukka – neile kukkus kaljutükk auto peale. Täiesti absurdne lugu: suurt maailmalõppu ei tulnud, aga kahe inimese jaoks ikkagi tuli … Mu näitus oligi ka selle paarikese lugu, teisalt aga huvitas mind kogu nähtuse köögipool. Vandenõuteooriate puhul ongi see just kõige põnevam. Samal põhjusel lugesin kunagi ka lameda Maa teooria uskujate tekste, et nende maailmavaate kujunemist paremini mõista. Sinna võib ikka totaalselt ära uppuda ja kõiges kahtlema hakata, kuigi see on nii jabur teema.

See kõik kuulub ilmaliku religiooni valda, kas pole?

Ilmalik religioon? Jah, seal on neid elemente. Üritan neid mehhanisme lahti mõtestada, et neist paremini aru saada. Mu tööd ei pruugi neid alati lõplikult avada, aga enda tarvis olen seda teinud. Ma ei taha nüüd väita, et saan nüüd lamemaalastest aru, küll aga, et ma saan aru sellest süsteemist, kus alternatiivmeedia levib.

Sa oled nimetanud ennast installatsioonikunstnikuks, kes kasutab kaamerapõhiseid meediume. Kas omal ajal EKA fotoeriala valides oligi midagi sellist mõttes?

Tegelikult tahtsin saada klassikalises mõttes kommertsfotograafiks. See, et minust kunstnik sai, on asjade loomulik käik. Mul on hea meel, et nii läks. Kooliajal tegin siiski kommertsfotograafi tööd ja mõtlen õudusega tagasi, mida kõike tehtud sai …

Kas paparatso asju ka?

Tegin paparatso asju. Olid ka ajakirjad Diivan, Autoleht, Naisteleht. Pidin kohe reageerima, kui väljakutse tuli. Pildistasin igasugu läbusid, plaadiesitlusi Hollywoodis … Diivanile sai interjööre pildistatud, see meeldis rohkem. Siis aga sain aru, et ma pole väga hea portretist ja et ma pigem ei pildistaks inimesi – see oli kuidagi keeruline. Hakkasingi üha vähem inimesi ning rohkem arhitektuuri ja interjööre pildistama. Põhjendasin seda nii, et neid on parem pildistada, sest nad on paigal. Nii kui majanduskriis tuli, koondati mind ära. Kui seda poleks juhtunud, poleks ma ilmselt ülikooli lõpetanud, sest olin täiskohaga tööl.

Kuidas su praegune kunstnikuelu välja näeb? Millised on su kohad ja mittekohad?

Üritan rutiini tekitada. Sellega oli lihtsam, kui mul oli Arsis oma stuudio. Kõik oli nii loomulik: lähed sinna, siis ongi tööpäev. Luksemburgis olid elamine ja stuudio ka eraldi, aga samas majas. See toimis ka: läksin sinna ja tegin tööd, vahepeal käisin lõunat söömas ja siis jälle tagasi. Praegu on mul kodustuudio ja siin on segajaid rohkem. Kodus on köök kohe kõrval ja pean endaga väga range olema. Vahepeal ikka mõtlen, et loeks või teeks midagi muud. Vaataks telekat. Sööks jälle. Kunagi oli meil Visible Solutionsiga kirjanike majas üks pööninguruum-ajakapsel, kus aeg oli 1970. aastatel seisma jäänud. Oleme Visible Solutionsiga väga erinevates kohtades töötanud: kellegi köögis, elutoas, EKKMi lava peal hoovis ja EKAs olen midagi ehitanud. Hästi palju on ikka põlve otsas asju tehtud.

Tegelikult on väga tähtis, et oleks tööruum, mis on ainult tööruum. Ega ma puhtalt kunstiga niikuinii ära ei ela. Teen fotosid ja käin abiks näitusi installeerimas. Vahepeal käisin ka EKAs loenguid andmas – fotograafiat stsenograafidele, et nad saaksid oma portfoolioid teha, klaasikunstnikke olen õpetanud, ka skulptoreid. Nüüd üle aasta ei ole midagi teinud. Pole kutsutud.

Kuidas õpetamine meeldis?

Pigem meeldis, aga tundub, et see ei sobi mulle, ma pole väga hea loenguandja.

Kas pole sisemist põlemist?

Võib-olla tõesti. Kuigi praktilisemaid ja loovamaid projekte oli väga mõnus juhendada. Kuiv teooria mulle ei istu. Kui ise õppisin, siis mäletan, kuidas mõtlesin, et mõni õppejõud ei sobi õppejõuks ja et ta ilmselt ise seda ei tea. Üritasin ennast kõrvalt vaadata ja analüüsida ja vist tundsin ära, et ma ei sobi.

Siis ikkagi näed jälle piire. Või arvad, et näed.

See kõik on kas mu kujutlus või poolkujutlus.

Mulle tundub, et sa oled kuidagi õrn oma publikuga: sa ei kaaperda nende tähelepanu ega tapa neid ära, nagu mõni teine teeb.

Sellist asja pole keegi varem öelnud.

Su näitusetekstid on alati konkreetsed ja neis puudub see sageli esinev mitmest distsipliinist laenatud võõrsõnade orgia, millele loogika või filosoofiaga peale minnes ilmnevad suured puudujäägid.

Kui aus olla, siis ega ma ei suuda selliseid tekste ka teiste näitustel seinal või kataloogis lugeda. Kunstnikuteksti puhul olen nõus veel mingit allahindlust tegema, aga kui kuraatoritekst on selline, kus kuraator kirjeldab, mida kõike näitusel näeb, või ajab lihtsalt mulli, siis on õudne. Olen seda üritanud iga hinna eest vältida. Ma ei näe, et oleksin väga pädev ennast lõpuni ükskõik millise teooria abil analüüsima, seega ma parem ei ürita. Tegelikult on mul üsna raske kirjutada, võib-olla psühholoogilistel põhjustel.

Kas sul on sisemine piir, mille kirjutades ületad?

Ma ei tea, kas teksti kirjutamine on piiri ületamine … Kui ma kirjutan palju, siis on seda lihtsam teha. Kui on tähtaeg ja pean projektikirjelduse ära saatma, siis isegi kui peas on kõik selge, on seda raske paberile panna. Mulle meeldib pikalt mõelda, kirjutada ühe lõigu, jätta nädalaks seisma, juurde kirjutada …

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: