Kelly Turk. I Walter Benjamin
Filosoofiline essee, milles kirjanik Kelly Turk avaldab arvamusi poliitikast ja elust. Kirjaviis muutmata.
kohtusime metropoliitse venelannaga fotonäitusel. foto ees. foto minust filosoofi prillides, hoidmas süles fotograafi. või kunstniku. looma kasukas. küsisin venelanna käest: kas sa tead, kes on kaamera taga?
kohtusin metropoliitse venelannaga. pussy riot. kunstinäitusel. ateljees. istusin. suits ees. I am the lonely socialite maali all või ees. vestlesin näitusest, mis toimus novembris. üks maal. mis toimus novembris. tagasivaade mineviku narratiivi algab kätetu-jalutu, suurte rindade, anarhistlikult avali vagiinaga. vagiina kui sopp laste kätele, kokaiinile, rahale ja ufodele. peenistele. Irvetele. kõõritavatele pilkudele. istun. istun sajadollarise vahast vitu kõrval kui pinocchio. läidan lateksist naise põlema kui hurmurist prantslane. serge gainsbourg. kuum raha. ameerika televisioonis. saan rikkaks. õigemini olen juba rikas. olen skandaalne. mind vaatavad hirmunud pilgul need, kes on represseeritud ja kannatavad. mind ja põlevat dollarit. põlastavad. miks ei annetata see summa neile, keda ekspluateeritakse. seestunud naistele. vabrikutöölistele malaisias. vigastele veteranidele. kärssavatele loomadele vihmametsades. hapnenud piima joovatele aafriklastele maru palavas slummis. noortele marksistidele boliivias. üliõpilastele, kes protesteerivad putini vastu. õiglus ja õigus parteile abordi keelustamiseks. noortele ukraina poistele, kes miinikillu tõttu käe või jala kaotanud. Itaalia presidendile, et ta maksaks kõrgemat honorari noortele liblikatele.
kes on kaamera taga? mina kannatasin ka. enne. enne seda hõõguvat dollarit. olin sunnitud lahtiütlema kui althusser neljast aparatuurist. kägistama. ja olema kägistatud. see hõõguv dollar on minu sotsiaalne lootus. siit algab kõik pihta. superrikkus. kes on kaamera taga? teie fiktiivset raha põletatakse kogu aeg. mul on isegi lugu, kuidas mina ja minu kaks sõpra taaslavastame robin hoodi. müüdi. varastame šveitsi pangast väga palju kullakange, kimame mehhikosse, roolis patsiga mees, esiistmel, patsiga mehe kõrval mina, end jahutamas külma sangriaga, tagaistmel advokaadiks studeerinud naine hundiga. teeme peatuse kusagil tühermaal. miraažis. avame pagasniku. seal on väga palju kulda. väga palju kulda. enamik meist ei näe eales nii palju kulda. kullakamakate peale on graveeritud: mõtle suurelt.
kirjutame spreiga plakati peale. anarhistlikult. juhus ongi me saatus. järelsõnaga: seal, kus on, sinna tuleb juurde. jagame neile, kes satuvad mööda sõitma. miraažist mööda. sõitma. meile ei ole vahet, mis nahavärvi, või millisest soost või vanusest. kas on kriminaalne või ilmsüütu. nad kõik avaldavad meile ühtemoodi sügavat muljet. nemad aga avaldavad meile vastukaaluks inimlikku umbusaldust. aga rikkus ongi valikuline. juhus ongi me saatus. nii kõlab ka meie arusaam anarhistlikus disainis plakati peal. jagame kõigile. rikastele, vaestele, keskklassile. petite bourgeoisie marxism. unistused täituvad. täitsa juhuslikult. peatame. viipame käega. ütleme, meil ei ole relva. lihtsalt päästame maailma. teeme seda iseendale. nagu aborigeenid. siin on pikem lugu. aga see lugu ei sobi siia. aga meid hoitakse. sest. me ei jaga kulda sunniviisil. meid ei sunnita. vaba tahe. isegi politsei ei saa meid kätte. sest ta ei saagi meid kätte saada, kui meie aktis puudub omakasu. vooruslikud. jah. me oleme vooruslikud. robin hood. aga meie moto on rõhutatult, juhus ongi me saatus. järelsõnaga, seal, kus on, sinna tuleb juurde.
teine variant on ka. varastame šveitsi pangast palju, roppu palju kulda. sõidame rekkaga. kõrbes. tagaistmel pangaametnikuks treenitud kaaslanna koos kodustatud hundiga, advokaat-pankur, soovib endale soetada taani panka. oleme tolle naisega sellest plaanist ka varem vestelnud. tol korral arutasime, kuidas funktsioneerib itaalia maffia, hobusepea hommikul linade vahel, ja mida vähem pangale maksad, seda parem. rooli taga olev mees patsiga ihaleb laeva ja palju alla kolmekümne aastaseid näitsikuid. lõbusaid. loomingulisi. the wolf of the wall street. modellid. ja säärane elu. nagu suurel linal. näitlejad teostavad kirjaniku loomingut ebaloomulikus järjekorras aparaadile. mina võib-olla lähen kaasa. võib-olla mitte. tahan osta hästi palju kokaiini. lõvi. ja kusagil mehhiko linnas elada. tavaliselt. ja ekstsentriliselt. ilusa mehe. ja lõviga. vist isegi meeldiks ringi käia napis riietuses. jalutada suurt karvast ohtlikult kodustatud kiskjat kui ameerika poksija. mike. ehk tahame midagi veel. robin in da hood. blow. rikkaks saamine on valikuline.
jah, aga seda raha põletamist on enne juba tehtud. üks eesti kunstnik tegi seda, seda raha põletamise asja. ka. kuulsin, et ta ei olnud kursis, et seda raha põletamise asja on varem juba tehtud. et üks prantslane jõudis temast ette. serge gainsbourg. skandaalne mees. televisioon. trikoos näitsikud. ta jõudis paljuski ette. narratiiv armumisest teismelisse tüdrukusse, kes sureb lennuõnnetuse tagajärjel tekkinud tüsistustesse. esimene südameatakk neljakümne viie aasta vanuselt. prantslane, kes põletab sada dollarit ameerika televisioonis keeping up with poverty. palkab oma pruudi mängima poissi, palkab oma ema mängima pruuti. oma tütre mängima homoseksuaalset meest. prantslane, kes imetleb natse. nagu minagi. ja vahast tusse. nagu minagi. jane birkin ja elusalt nülitud krokodillidest käekott. kas mitte kurt cobaini ja courtney love tütar ei olnud see, kes süütas birkini alligaatori nahast ridiküli anarhistliku või vastupidi kapitalistliku performatiivse kunstiaktina põlema. koos oma kihlatuga?
gainsbourg, mees, kes oskas surra stiilselt. moskvas, diivanil, ühes käes sigar, teises käes tossav dollar. arvutist pirisemas lemon incest "the love that we will never make together". mees uinub. sigar käes. dollar näppude vahel. kass kõhul. koer koridoris. sigar või dollar libiseb näppude haardest põrandale. vaibale. naftavaip sulab. keerdub leekides. vinguhais. ohked. punased. ja vesised silmad. lämbuvad. aken on kinni. kass kõhul. lemon incest. the death that we will never make together. stiilselt surra tahtev mees, kass, koer ja dollar. ühtäkki vaikib lemon incest. loomuliku surma leiab ka arvuti. ja armastus, mida kunagi ei saa me koos sooritama. aga seda kõike on juba varem tehtud. üks tuttav venelane tegi seda kõike. pärast serge gainsbourg küll. aga stiilitult. moskvas. või oli see peterburis. aga võib-olla oli asi selles, et ta oli tavaline mees. ja. tal oli tavaline kass. ja tavaline koer. ja tavaline naine. ja tavaline korter. mitte kesklinnas. neile meeldis tina panna. ja seega, neil olid tavalised alkoholismi probleemid. ei midagi peenet. ei midagi erakordset. kusagil lähedal. venemaa metropolis. üks suri enne. teine suri hiljem. ühtemoodi ja sarnaselt. intiimne. isegi seksuaalne. ja ameerika televisiooni ei mängitud. vaid kohalik propaganda. t.a.t.u ja põlev rubla. ja seda kõike on juba varem tehtud. nõnda on juba varem surdud. kollektiivselt kui ka üksi. kumbki neist ei teadnud, et surnutekultuuris ei ole mitte midagi uut. seda kõike on juba teinud üks silmapaistev armastaja. mingisuguses teadvusseisundis. kes on kaamera ees? julge mees prantsusmaalt. kes on kaamera taga? serge gainsbourg. moskva diivan. kullakangid. ühel seinal ameerika lipp. teisel seinal poster noorest stalinist. nägus mees. paremal pool kätt kõrbenud kass. koridoris, vingugaasi kätte lämbunud sinkjas koer. naftavaibal tuhaks põlenud punane pass. ja uhiuus dollar.
nagu sõnasin kohtusime metropoliitse venelannaga kunstioksjonil. ta tunneb neid, kes tunnevad neid, kes tunnevad neid, keda paljud meist ei tahaks tunda. vihje anna politkovskaya. ja kurjad onud. seisin plastikusse mähitud taaveti ees. põrandal veini loik. ütlesin, kui ma väga tahaks, siis saaksin igavesti kestvasse mateeriasse mässitud ideaali ära osta. võtta kasvõi pangalaenu. kui ma väga tahaksin. aga me mõlemad sinuga teame. et mida vähem pangale maksad, seda parem. vestlesime venelannaga hillary clintonist, ning tema nõunikest. taaveti ees.
ütlesin, et tundsin filosoof-poliitikut, kes teadis rääkida nii mõndagi. tema isa töötas microsoftis. tegeles suure kolmadaga. selle neutraalsega. Iirlane. väike ja paks. poeg sarnane. tütargi rasvumisele kalduv. aga targad. tüdruk õppis oxfordis. disaini. ja slängis. vibraatoritest. avaras dekoltees. vennaga väga sarnased. istusime tol korral moskvas aastakese studeerinud noormehega aasia restoranis, ja rääkisime ameerika poliitikast. hillary clintonist. jõuluvana nimega noormees teavitas mind irreaalsusest, enamikele irreaalsusest, kuid nimetatutele reaalsusest, nimelt, ei pidavat ma tegelikult teada tahtma, mis toimub clintoni nõunike keldris. noormees rääkis midagi ebamugavat ühest maalist, mille kaamera kinni püüdis, kui üks kardinalidest oli intervjuud andmas mingisugusele telekanalile. valimiskampaania ajal. maal olevat kahtlust ja õõvastust äratav. viitega lapspornograafiale. samal ajal kui asiaat viisakalt küsis, kas soovime miskit veel tellida, sõnas jõuluvana nimega noormees väga pinevil häälega "ongi parem, et trump valimised võitis, sest see naine, see clinton, on veel hullem. veel hullem."` kõõritasin teda ammuli silmadega. mõtlesin kõigile kurjadele onudele. kõigile kurjadele tädidele. feminismile. make america great again. kesk-euroopa rahutustele. venelaste laboritele. imelikele riiklikult sponsoreeritud katsetele loomade ja inimeste peal. kas nemad ongi need, kes teavad, kus metafüüsiline teine asub? nemad ongi need, kes jälgivad globaal kaamerat. skanneerivad. teevad pilte. kes on kaamera taga? tundsin end kui metslane idast. I am the beast from the east. kolm natsiooni.
kohtusin metropoliitse venelannaga maalinäitusel. suured prillid ninal. karvane müts peas. õlal kott, mida kandis kanye west viiendas klassis. seisime maali ees, mis meenutas maali, mille ees seisin kord mehega, kellele meeldis dannii minogue. sõnasin neiule, kelle nimi meenutab hiire nime, et lugu, mida kavatsen sulle rääkida on omamoodi antropoloogiline. riiklikult antropoloogiline. või kui tahame sügavuti minna, siis isegi sotsioloogiline. kogu segadus algas maalist, mille ees seisin mehega, kellega pidime kohtuma korra, või kaks, või kolm. lugu on iseenesest hägune. seetõttu lausa fenomenoloogiline. militaristlik maal. mina ja too mees. seisame pildi ees. mis kujutab lennuvälja. alasti kehasid. näotud. Ilmetud. pidime valima välja lemmik maali. või midagi säärast. kõik algas minu mängust. millise maali kaasa võtaksid kui saaksid? ja siis ta valis selle sõjaväebaasi maali. mis oli nii kole. nii grotesk. hillary clinton? ta hakkas midagi rääkima oma vanematest. Isast või emast. ma ei ole päris kindel. ta rääkis väga kiiresti. ja hektiliselt. ja mina muudkui vaatasin kuidas ta räägib. nii palju peeneid sõnu. kuna tegu oli üheöösuhtega, siis perekonna teema on hell. parem vältida. seega kuulasin, kahtleva huviga. ma ei olnud kindel. kas sain õigesti aru. mida ta mulle üldse püüdles rääkida. kas teda on ufod ära röövinud? x-files? mulle jäi mulje, justnagu oleks ta elanud ameerika sõjaväebaasis ja kohanud seal ufot. tegelikult ei saanud ma isegi päris hästi aru, kas ta elas ameerika sõjaväebaasis mingisugusel konkreetsel lapsepõlve hetkel. kas ta vanemad on, või olid militaristlikud. kas tegu oli mingisuguse NASA projektiga. või vihjas kaaslane taktitundeliselt, et hoopis tema tunneb end näitusel kui ufo? või semiootiliselt vastupidi tõlgendades, äkki andis tema mulle kavalalt märku, et mina näin talle kui ufo? üpris lahtine lugu. ja ma ei julgenud küsida ka. mõtlesin, vahet ei ole. perekonna teema. äkki ei peaks? väga segane lugu. maal oli kole. lausa kohutav. paljad roosad inimesed lennuki maandumisrajal. mehed. aluspükstes. lodevad kehad. tuim pilk. sõjalises maskeeringus kiirlennuk. androgüünid. aluspükstes ja aluspüksteta. hinge jäi kraapima tunne, nagu oleks mees mulle osutanud kui kellelegi ebamaisele. olendile. kusagilt kaugelt planeedilt. näiteks siit. või oma vanematele kui teiselt planeedilt saabunud reptiilidele? jättes kõrvale kahtlused ja traumad, oli meil siiski väga kirglik öö. kuigi, tundsin end terve ülejäänud õhtu kui suurte prillide ja karvase mütsiga ufo.
kes on kaamera taga? mina. reproduktsioon. ja walter benjamin. to be continued.
Toimetaja: Valner Valme