Dub FX: algoritmide tõttu pean oma muusikat levitama nagu 90ndatel
Pühapäeval andis Kultuurikatlas Baltikumi ainsa kontserdi beatbox-artist Dub FX, kes rääkis vahetult enne ERR-i kultuuriportaalile muu hulgas sellest, mis toob teda nii sageli Eestisse, millist eesmärki ta oma muusikal näeb ning mida ta arvab tema karjäärile hoo sisse andnud sotsiaalmeediast praegu.
Sa oled Eestis palju käinud. Isegi mina käisin albumi "Everythinks a Ripple" ajastul kahel kontserdil. Ma mäletan, et esimene kontsert, kuhu ma läksin, oli istuv kontsert, mis tundus muusikat ennast arvestades veidi imelik. Teine, kus ma käisin, oli kohutavalt pikk ja seal polnud kuskil istuda peale põranda. Mis su siia nii sageli toob?
Ma tulin esimest korda Eestisse 2008. või 2009. aastal ja andsin kontserdi ühes veidras klassikalise muusika kontserdisaalis [Pärnu kontserdimajas 2009. aasta oktoobris – toim], kus inimestel ei lubatud seista ja nad pidid istuma. See oli väga imelik. Aga ma olen andnud kontserte ka klubides. Ma olen siin päris palju käinud ja käin siin jätkuvalt, sest mind kutsutakse siia. Kõik taandub lõpuks sellele. Mind kutsutakse esinema üle maailma. Ma ei lähe kohtadesse, kuhu inimesed ei taha mind vaatama tulla. Nii et lõpuks sõltub kõik sellest, kuhu kontserdikorraldajad mind kutsuvad. Kui nad tahavad mind kutsuda esinema veidrasse klassikalise muusika kontserdisaali, siis ma vean end sinna lihtsalt kohale.
Milline on sinu meelest optimaalne füüsiline ruum sinu muusika kuulamiseks?
Vanasti esinesin ma ainult tänaval, nii et mu kontserdid olid ka rohkem loodud tänavate kui klubide jaoks. Praegusel ajal on mul rohkem esinemisi festivalidel ja klubides, mistõttu on ka mu kontserdid rohkem sellele mõeldes üles ehitatud. Ma ei usu, et esinemiseks on olemas täiuslikku keskkonda. Mu lemmikaeg festivalil esinemiseks on päikeseloojang. See on mu lemmikaeg, sest ma alustan reggae, hiphopi ja beatbox'i helidega ning liigun sealt edasi elektroonilisele, trummi ja bassi helidele ning mida pimedamaks läheb, seda sügavamaks, kiiremaks ja tihedamaks muusika muutub. See on minu lemmikkoht ja -viis esinemiseks.
Oled sa tähele pannud, kas nende aastate jooksul on su üldine esinemiskogemus Eestis ka muutunud?
Mis puudutab esinemiskogemuse muutusi Eestis, siis see sõltub paljuski sellest, kes mu esinema kutsub ja kontserdikorraldajatest. Esimesed kontserdikorraldajad, kes mu [Eestisse] esinema kutsusid, tegid seda puhtast armastusest. Nad ei olnud väga professionaalsed, aga neile meeldisid mu muusika ja videod ning nad tahtsid lihtsalt mu Eestisse esinema saada. Nii et see sai kuidagi põlve peal tehtud. Aga ma olin selle eest väga tänulik. Nüüd on aeg edasi läinud ja ma töötan professionaalsete agentuuridega, kelle jaoks see on nende põhitöö. Minu kogemused sõltuvad suuresti sellest, kui professionaalsed on inimesed mu ümber. Kui nad tulevad mulle [lennujaama] vastu, viivad mind korralikku hotelli ja restorani ning ma saan enne kontserti end välja puhata, siis ma ilmselt teen parema etteaste kui siis, kui mul tuleb minna bussi peale, nad [kontserdikorraldajad – toim] ei paku mulle väga midagi ja hotell on kehv. Kui sa esined ja reisid palju, siis sõltub su esinemiskogemus sellest, kui professionaalsed on sind esinema kutsunud inimesed. Praegusel ajal on see nii. Mul on vedanud, et mind kutsuvad esinema väga professionaalsed inimesed ja mu kogemus on olnud suurepärane. See tähendab, et ma saan kogu energia hoida publiku jaoks ja kui ma lavale jõuan, on kõik ette valmistatud, ma olen tohutult õnnelik ning saan publikule jagada nii palju armastust kui võimalik.
Kui palju pöörad sa tähelepanu sellele, mida teised muusikud sinu ümber teevad? Kas sa tunned, et see mõjutab kuidagi seda, kuidas sa oma asja ajad?
Tõtt-öelda ma ei pööra väga palju tähelepanu sellele, mida teised muusikud mu ümber teevad. Võimalik, et ma saan stuudiosalvestustelt või kontsertidelt inspiratsiooni produktsioonitehnikate osas. Aga mis puudutab kunstiloomet, siis sellele ma tähelepanu ei pööra. Ma vaatan pigem maailma enda ümber ja olukorda, kus ma parasjagu viibin. See kirjeldab enam-vähem kunsti, mida ma teen. Ma ei taha tõesti teisi muusikuid väga jäljendada. Ma võin neid kuulata, leida mõne laheda heli ja mõelda, kuidas mul õnnestuks sama asi oma vahenditega saavutada. See ei kõla lõpuks kunagi täpselt samamoodi, vaid kukub alati omamoodi välja. Nii et jah, ma küll saan teistelt muusikutelt inspiratsiooni, aga see ei ole midagi sellist, millele ma väga palju tähelepanu pööraks. Tavaliselt kuulan ma albumit kolm aastat pärast selle ilmumist. Ma ei ole kursis sellega, mis praegu muusikaskeenes toimub.
Sa oled sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne. Kas sulle meeldib lihtsalt oma elu jagada või see on sinu meelest sulle kui muusikule vajalik?
Sotsiaalmeedia on olnud suur osa minu karjäärist, sest ma olen täiesti sõltumatu ja me ei räägiks üldse mingist karjäärist, kui sotsiaalmeediat poleks olemas. Sellegipoolest, sotsiaalmeedia on viimastel aastatel muutunud ja muteerunud. Kui ma alustasin, siis ma ei teadnud, et Youtube'ist, Facebookist ja Instagramist saab vahend oma muusika maailmale tutvustamiseks. Minu jaoks piirdus tollal asi sellega, et ma läksin tänavale, esitasin oma lugusid ja inimesed ostsid minu CD-sid. Kui ostjaid oli palju, siis teadsin, et ma liigun õiges suunas. Kui mitte keegi mu CD-d ei ostnud, siis teadsin, et pean midagi parandama. Nii et ma õppisin alati oma publikult. Aga siis hakkasid inimesed seda filmima ja Youtube'i üles riputama ning järsku oli neil videotel miljoneid vaatamisi. See muutis kõik, sest äkitsi kutsusid mind esinema inimesed sellistest riikidest nagu Eesti ja Venemaa, mille tänavatel ma polnud kunagi esinenud. Nii et ma lendasin teisele poole maakera esinema inimestele, kellest olid saanud mu fännid, sest nad nägid Youtube'ist mu videoid. See kõik muutis muusikatööstuse nägu, sest varem oli sul vaja plaadifirmat, suhtekorraldajat ja agenti, et oma muusikat kogu maailmale tutvustada ja seejärel tuurile minna. Kuid sotsiaalmeedia muutis kõik. Enam polnud vahemeest vaja – olid ainult minu fännid ja mina ning ma sain nendega jagada mida iganes tahtsin. Aga mul väga vedas, sest ma olin osa sellest esimesest Youtube'i viraalsete videote lainest. Väga paljud inimesed seostasid mind Youtube'i esimeste viraalsete videotega.
Praegu on see ilmselgelt palju keerulisem, sest internet on erinevatest muusikutest küllastunud ja inimesed ei jaga enam asju nii meelsasti kui varem. Inimesed isegi enam ei kuula asju, mida teised postitavad või lingivad, sest meid pommitatakse selle kõigega nagunii kogu aeg. Nii et mul väga vedas, et ma olin osa esimesest lainest ajal, kui inimesed võtsid sotsiaalmeediat veidi tõsisemalt. Nüüd on sellest saanud teatud mõttes naljanumber. Naljakas on see, et kõik need algoritmid, mis Facebook, Youtube ja Instagram on kasutusele võtnud, need ei võimalda sul enam kõigi fännidega ühenduses olla. Mul on Facebookis enam kui 600 000 fänni, aga kui ma midagi postitan, jõuan ma neist ainult umbes 5–10 protsendini, kui mul veab. Oleks suurepärane, kui mul oleks otseühendus kõigi fännidega, kelle ma tegelikult olen ise kogunud. Ma tegin seda nagu peab, orgaaniliselt. Ma ei maksnud nende fännide eest. Nad leidsid mu, hakkasid mind jälgima, sest neile meeldis see, mida ma teen, aga nüüd ei saa ma nendega enam isegi ühendust. Nad tegid seda, sest tööstus ei tahtnud kaotada kontrolli oma äritegevuse üle. Nad olid kaotamas kontrolli minusugustele. Nüüd tuleb mul naasta vanakooli võtete juurde nagu 90. aastatel – üritada oma muusika raadiosse või Spotify esitusloenditesse saada. Viimane on küll uus asi, kuid lõpuks dikteerib sedagi see, kelle käes on raha. Põhimõtteliselt on plaadifirmad võimu tagasi enda kätte haaranud. Samuti pean ma rohkem vaeva nägema oma muusika levitamise ja müümisega, sest ma ei saa seda fännidega otse jagada. Nad peavad seda kuulma reklaamide kaudu, mille eest ma maksan. See kõik on mõnes mõttes rikutud. Mul on sotsiaalmeediaga armastamise-vihkamise suhe, aga vaatame, mis tulevikus juhtuma hakkab, ei saa kunagi ette teada.
Kas sa arvad, et sinu muusika täidab ka mingisugust kõrgemat eesmärki väljaspool muusikat? Kas see on üldse vajalik?
Muusikal on minu jaoks praegusel ajal kaks funktsiooni. On inimesed, kes teevad muusikat kui toodet ja on inimesed, kes teevad muusikat kui kunsti. Suured plaadifirmad teevad ilmselgelt muusikat kui toodet ja neil taandub kõik müügile ning tarbimiskultuurile. Seepärast on meil sellised katusmõisted nagu EDM [electronic dance music], mis hõlmab justkui kogu elektroonilist tantsumuusikat. Vanasti oli elektrooniline tantsumuusika väga palju erinevaid asju, jagatud erinevatesse kategooriatesse ja seda tegid peamiselt väga väikesed butiikplaadifirmad, mis tegutsesid sõltumatult. Nüüd on EDM-ist saanud üks suur asi, kuhu plaadifirmad saavad kõvasti raha sisse pumbata ja panna sind arvama, et see ongi elektrooniline muusika. See on ka see, mida noored inimesed varsti uskuma hakkavad. See on see tootmise pool. Samal ajal on sul inimesed, kes teevad seda konkreetselt kunsti pärast. Selleks, et kunsti teha, pead sa vaatama maailma enda ümber ja end vastavalt sellele väljendama. See on tõeline kunst. Vastasel juhul teed sa muusikat eesmärgiga müüa seda nii palju kui võimalik ja kopeerid lihtsalt seda, mis kõigile meeldib. Nii saab sellest toode.
Kas see täidab minu meelest mingisugust kõrgemat eesmärki? Usun küll, aga see sõltub sellest, milleks sa muusikat kuulad. Kui sa tahad lihtsalt end lahedana tunda, sõpradega väljas käia ja gangster olla, siis sa ilmselt kuulad tootena tehtud träppi, mis on nagu iga teine kommertsjama, ja see on OK. Mina teen isiklikult teadliku sõnumiga muusikat. Ma ei tee seda selleks, et tõde kuulutada. Ma ei püüa inimestele öelda, kuidas nad peaksid käituma. Minu meelest on muusika kunstivormina kinnitus neile, kes sellest sõnumit otsivad. Kui sul on elus parasjagu rasked ajad, sa tunned end üksikuna, sest sulle tundub, et maailm sinu ümber ei võta sind omaks sellisena nagu sa oled. Kõik teised tunduvad olevat sellel veidral kommertslainel ja sa mõtled, et sa ei sobi siia, aga siis sa kuulad kellegi minusuguse muusikat ja mõistad, et maailmas on veel keegi, kes mõtleb samamoodi. Sa saad kinnituse, et sa ei ole üksi. Muusika tekitab minus selliseid tundeid. Sa võid võtta ette mõne neonatsi ja mängida talle Bob Marley't ning ta ei mõistaks sõnakestki sellest, mida ta [Marley] laulab. Ta ei saaks aru, mida Marley peab silmas "oma õiguste eest võitlemise" ja muu sarnasega. Kui aga keegi on neonatside laagris ja mõistab äkitsi, et äkki on selle liikumise juures midagi valesti ning ta ei tunne end seal mugavalt ja kuulab Bob Marley't ning ütleb "issand jumal, muidugi", saab ta kinnituse, et ehk on olemas parem viis asjadest mõtlemiseks. Selleks muusika ongi.
Minu muusika on mõeldud aitama inimesed üle rasketest aegadest. Mulle tundub, et see on seotud paremaks inimeseks saamise, enese võimestamisega. Ma usun, et maailm on hädas puhtalt seepärast, et me võtame käitumisel eeskuju televisioonist. Me võtame käitumisel eeskuju meediast. Meile programmeeritakse juba varakult sisse, et "ma pean olema nagu see tüüp televisioonist", kuigi tegelikult peaks olema nii, et me oleme ise piisavalt intelligentsed, et teha häid valikuid ja saada paremaks inimeseks iseenda, meid ümbritsevate inimeste ja eriti kogukonna jaoks. Nii et mu muusika on mõeldud ärgitama inimesi kriitiliselt mõtlema ja tegema õigeid otsuseid, et nad saaksid olla parim versioon iseendast. Kui kõik oleksid parimad versioonid iseendast, oleks maailm palju parem koht. Nii ma vähemalt usun.
Mis on praegu sinu muusikainstrumentide arsenali kõige väärtuslikumad isendid? Nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt.
Instrumendid, mis sa omale valid, on olulised soovitud žanri ja heli saavutamiseks. Aga need ei pane mind kirjutama paremat lugu. Paljud inimesed vaatavad, mida ma teen ja kuidas ma kasutan kogu seda tehnoloogiat ning vaimustuvad, et "oh, ta kasutab kõiki neid efektipedaale, looper'eid jne". Ma ise tahan lihtsalt kirjutada lugu, mis töötab nii ainult kitarri kui ka vokaaliga ja ka house-biidi, orkestri, reggae-ansambli või jazzmuusika taustal. Minu jaoks on oluline kirjutada lugu, mis on iseenesest ajatu. Kui ma esinen klubides, kuhu inimesed tulevad selleks, et tantsida, siis ma kasutan oma häält, loop'in seda ja kasutan trummimasinat ning muud sellist. Kui ma peaksin esinema üritusel, kus inimesed istuvad, siis võtaksin ma ilmselt kaasa kitarri ja esitaksid lood sellega ning ei mängiks trummi ja bassi. See oleks imelik. Minu jaoks on oluline emotsionaalne side, mille sa lood. Lugu peab olema olukorrale sobiv. Kui sa kirjutad loo, mis töötab igas olukorras, siis tead, et sul on hea lugu, mis elab igavesti.
Su seni viimane album ilmus 2016. aastal. Mille kallal sa praegu töötad?
Ma sain just valmis oma uue albumi, mis vajab veel masterdamist. Praegu töötan ma albumi kujunduse kallal, mis tuleb päris huvitav, sest ma kirjutan koomiksit, mis tuleb albumiga kaasa. Nii et igal albumi lool on jutustada oma lugu. Kõik laulusõnad on süžeesse põimitud. Sa võid seda vaadata kui erilist laulusõnade brošüüri, kus on pildid ja süžee. Aga sa võid seda vaadata ka kui koomiksiraamatut, mis lõimib end loo sisse. Nii et praegu töötan ma selle kallal ja see peaks kõik valmis saama järgmise aasta jaanuariks. Ma väga ootan seda. Mul on tegelikult kirjutamisel veel üks teine asi. Teine projekt, mille ma plaanin ka kohe pärast esimest välja anda. Nii et annan korraga justkui välja kaks albumit.
***
FÄNNID KÜSIVAD
Millised on halvimad laulusõnad, mida sa kuulnud oled?
Träp- ja popmuusikast leiab palju väga halbu lugusid. Ma mäletan, kui ma olin väike ja küsisin emalt, et mida material tähendab ning miks Madonna laulab we are living in a material world, and I am a material girl. Ta selgitas seda mulle ja ma mõtlesin, et see on kohutav, miks ta peaks tahtma seda laulda. See on varaseim mälestus mõne poploo laulusõnadest, mida ma ei sallinud. Aga see on siiski kõvasti parem kui paljud asjad, mida tänapäeval kuuleb. Ma ei saa popmuusikast aru, see on kohutav. Selliseid asju on palju ja see muutub isegi järjest hullemaks.
Mis on pööraseim asi, mida ma olen näinud kedagi kontserdil tegemas?
Issand jumal, ma olen näinud väga palju väga jubedaid asju. Nii pea, kui sa segad omavahel kokku alkoholi ja narkootikumid, hakkavad inimesed tegema väga rumalaid asju. Võtavad end näiteks põhjuseta alasti. See on päris veider. Kui sa teed seda seepärast, et see on osa kunstilisest väljendusest, siis hüva. Aga kui see on selleks, et tähelepanu saada, siis on see veidi imelik ja ei tööta. Aga jah, narko- ja alkoholiuimas inimesed on jubedaim asi, mida ma olen näinud.
Millist nalja ma ei saa ilma naerma puhkemata rääkida?
See oleks kohatu. Ma olen imelik, nii et kõik naljad, mis mulle meeldivad, on mustad, väärakad ja valed. Nii et neid pole mõtet rääkida. Pealegi ma ei mäleta nalju väga hästi.
Millises kohas tunnen ma end kõige õnnelikumana?
Naise ja tütre juures, kus iganes see koht ka poleks. Seal tunnen ma end alati kõige õnnelikumana.
Milline on kõige veidram koht, kus sa oled eestlasi kohanud?
Olen eestlasi kohanud Jamaical, see oli päris lähe. Olen eestlasi kohanud Indias, Austraalias ja Uus-Meremaal. Eestlasi on kogu maailm täis. Kõige veidram koht, kus ma eestlast kohanud olen, on Eesti. OK, see on kohutav nali.
Toimetaja: Merit Maarits