Arvustus. Friendly Fires ja armastus päästavad maailma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Friendly Fires
Friendly Fires Autor/allikas: BBC

Uus album

Friendly Fires

"Inflorescent" (Polydor)

7/10

 

Indie-pop-trio Friendly Fires saundi põhijoonteks on algusest peale olnud tantsumuusika esteetikas pakutud rocki haaravad refräänid ja joovastavad meloodiad. Bändi eelmised albumid sidusid oskuslikult kokku electro't, tantsupunki, unelevat poppi ja diskot. Siis aga kadus bänd kuhugi kaheksaks aastaks lihtsalt ära. Võeti paus, kuigi liikmed tegelesid erinevate projektidega vaikselt edasi. Fännid hakkasid juba muretsema, kas grupp üldse veel kokku tuleb. Kaheksa aastat tundub muusikabisnises pool elu. Aga samas, kas kuskil on kirjas reegel, et artist peab iga aasta või paari tagant uue albumi välja andma? Mulle meeldib näiteks Berliini house-produtsendi Frank Timmi "kvaliteet enne kvantiteeti" lähenemine: 20 aasta jooksul on tema põhiprojektilt Sound Stream ilmunud seitse singlit ning täispikk album tuli alles tänavu. Saksa tantsumuusikast rääkides mainiks ära ka selle, et Friendly Fires peab lugu techno-leiblist Kompakt.

Seekord on FF liikunud rohkem pop-house'i territooriumile, tulemuseks kirev ja tore tantsuline album, kus biit ei lange kordagi alla 100 tukse minutis.

Avalugu "Can't Wait Forever" on klaverirohke ja meloodiline. Täiuslik raadiopop, aga sobib taustaks ka kohvikutesse või glamuursematesse klubidesse. Plaadi helidisain on rikkalik ja selge kõlaga, kõik saundid on matemaatilise täpsusega paika sätitud. Kas keegi mäletab veel Spilleri ja Sophie Ellis-Bextori 2000. aasta number üks tantsuhitti "Groovejet (If This Ain't Love)"? Disclosure produtseeritud "Heaven Let Me In" on sarnaselt gruuvikas disco-house. Ladinaameerikalike rütmidega "Silhouettes" on Friendly Firesi oma nägemus Whami "Club Tropicana'st". Tundub, et George Michael on olnud bändile tähtis mõjuallikas, sest "Offline'is" on tunda tema tantsulisemate lugude "Outside" ja "Flawless" hõngu. Tekib kahtlus, et põhimeloodia on siin inspireeritud otse Brothers Johnsoni 1978. aasta funkpommist "Ain't We Funkin' Now".

"Sleeptalking" meenutab Disclosure ja FF laulja Ed Macfarlane'i varasemat koostööd "Defeated No More". Ed Mac on hea laulja ja tema mahe vokaal võib isegi macholikud heteromehed ära võrgutada. "Kiss And Rewind" on bändi püüe 80ndate electro-funk-soul-boogie muusikat viljelda ja asi õnnestub. Sel plaadil on üldiselt kitarrid nurka visatud, ja indie-rocki tunnetust märkab vaid loo "Love Like Waves" bassimeloodias. Merelained selle pala lõpus on kena leid. Meeldivalt üllatab Charles B. & Adonise "Lack Of Love" tõlgendus, mis on kaverdamiseks huvitav valik. See lugu pole isegi klassikalise house'i fännidele eriti tuntud ja on jäänud Frankie Knucklesi ja Jamie Principle'i lugude varju. Korralik pop-alatoonidega hape! Samuti on äge tantsunumber vilgas "Almost Midnight", mis prantsuse house'ist mõjutatuna käib varase Daft Punki jälgedes. "Cry Wolf" ja "Run The Wild Flowers" tõmbavad tempot veidi alla ja kulgevad tõsisemalt. Viimane sobiks Marveli või DC koomiksifilmi lõputiitrite taustaks.

Imeilusalt produtseeritud "Inflorescent" on viimase peal heatujuline ja haarav album. Praegusel keerulisel ajal, kus maailmamered on risustatud, vihmamets põleb, Lähis-Ida kriis ei leia kuidagi lõppu ning poliitikud koostöö asemel nääklevad, on veidi positiivsust teretulnud. Friendly Fires sütitab kedagi naljalt tuimaks jätmata. Selline värviline ja muretu muusika pakub korrakski eskapismi karmist argipäevast, ja võib-olla pärast maandudes ei tundugi kõik nii lootusetu ja tume. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: