Arvustus. Thom Yorke'i senisest jõulisem üksiküritus
Uus album
Thom Yorke
"Anima" (XL)
8/10
Kui Thom Yorke'i senine sooloväljund koostöös superprodutsent Nigel Godrichiga tundus kui Radioheadi looming miinus rokk ja miinus bändikaaslased (kui mitte arvestada nende kaaslaste erandlikke külalisetteasteid), siis kolmandal sooloplaadil "Anima" terendab ka omaette kvaliteet. Liin iseenesest jääb suhteliselt samaks, elektrooniliseks, arvestades et "Kid A" perioodi põhiliigutaja sinna suunda oli just Yorke ja et soolotöö on tema jaoks olnud selle suuna pikendus.
Erinevus tuleb fookusemuutusest. "Anima" jaoks valis Thom Yorke kontserdikeskse lähenemise. Inspiratsioon tuli Flying Lotuse loop'imise nägemisest. Nii salvestas Yorke hulganisti elektroonilisi improvisatsioone, lasi Godrichil töödelda need toimivateks osadeks ja tulemustele kirjutas laulja sõnad.
Töö viljad on muusikapalad, mis on sama ärevad ja minimalistlikud nagu Thom Yorke'i senine loominguline väljund, aga mängulisemad ning sisendusjõulisemad võrreldes senise soololoominguga. Selliste palade puhul nagu "Traffic" ja "Twist" saaks võrdlusi tõmmata näiteks Floating Pointsiga, aga see poleks süüdistus imiteerimises, pigem kvaliteedimärgi ning muusikalisel tasandil heas seltskonnas olemise indikaator.
"Anima" pole rokkmuusika, aga läbi pärispillide kohatise esinemise säilib side post-rock'iga. Nimetagem siis hüpnootilisi kitarriorkestreeringuid "I Am a Very Rude Person" lõpuosas, Joey Waronkeri trummikulmineerimist loos "The Axe" või basskitarri ja bändikaaslase Phil Selway kiirendatud trummimängust tuletatud nõtket faktuuri loos "Impossible Knots". Mõtliku kitarriintroduktsiooni ja tempoka sämpeldamise kombinatsioon lõpuloos "Runwayaway" saavutab parima osa mõlemast maailmast, näidates kui kodus on Thom Yorke nii rokkartisti kui ka elektroonilise esitajana.
Toimetaja: Merit Maarits