Arvustus. Weikene põlgamise õpetus
Uus raamat
Nuccio Ordine
"Kasutu kasulikkusest"
Tallinna Ülikooli kirjastus
188 lk.
Itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai
Itaalia õpetlase Nuccio Ordine manifest "Kasutuse kasulikkusest" olnuks Tallinna Ülikooli kirjastusel kasulikum avaldamata jätta. Teos ei täida ühtki tagakaane soovitajate lubadusist, see ei ole "kriitiline käsitlus loova, uutele avastusele suunatud vaimu ja kasumi teenimisele keskendunud ühiskonnakorralduse antiteetilisest suhtest", nagu väidab Kristi Viiding, veel vähem suudab Ordine tõendada, "miks mõned esmapilgul kasutud asjad võivad osututuda eriti kasulikeks ja vastupidi", nagu miskipärast kirjutab Marek Tamm.
Autor on eessõnas tagakaane-soovitajaist märksa tagasihoidlikum ja tõdeb, et "tekst ei pretendeeri terviklikkusele, vaid peegeldab oma fragmentaarset saamislugu", ent ka siin veetakse lugejat alt, sest Ordine enda teksti (vähemalt mitte selle esseistlikul, tähendust looval kujul) raamatus eriti ei kohta, tegemist on pigem klassikaliste tekstide lugemispäevikuga.
Kus iganes on märgatud sõna "kasutus", on Ordine teinud mõttelise linnukese, lisades mõne hajusa ääremärkuse, reflekteerimata sellegi üle, mil moel tsiteeritud autor nüansseerib kasutuse mõistet. "Põlgus" on sõna, mida autori ääremärkustes kohtab üsna sageli ja mida oleks olnud aus ka teose pealkirjas kajastada. Ordine tekst on ilmekas näide põlguse kui uurimisstrateegia täielikust kasutusest, võõrandavast ilust. Praegused poliitilised arengudki peaks tõendama, et põlgus pole kuigi edukas ühiselu kujundamise moodus. Mind absoluutselt ei huvita, mida Ordine põlgab. Tahan maailmast aru saada, põlata oskan ma ise ka, välise abita.
Sellise lugemispäeviku pidamine on kindlasti kasulik uurimistöö algfaasis, mõtete korrastustöö ja mõistelise täpsustuse käigus. Asjaolu, et protoesseistlik tekst ülikooli kirjastuse tähelepanu pälvib, viitab sellele, et ka akadeemiline maailm pole sugugi tundetu mingite kultuuriliste g-punktide puudutamisele, isegi kui neis puudutustes endis puudub vähimgi akadeemiline hügieen.
Ordine ütleb, et "mõtiskluste keskmes on palju üldisem arusaam selliste teadmiste kasulikkusest, mille olmuslikul väärtusel ei ole mingit pistmist utilitaarsete eesmärkidega. […] Selles mõttes pean kasulikuks kõike, mis aitab meil paremaks saada" (lk 11) See on väga tugeva väärtusosutuse ja normatiivse laenguga kasulikkuse-definitsioon, mis selleks, et olla üldse kuidagi kasutatav järgneva teksti lahkamisel, vajaks mingitki reflektsiooni sel teemal, kuidas tagada, et normatiivse surve kütkes säiliks lugejal miskigi moraalne suunataju.
Vaadelgem hetkeks kasutuse kasulikkuse apologeesi holokausti näitel. Natside jaoks oli juutide füüsilise hävitamise projekt kuluallikas, seda mitte ainult rahaliselt. Tõsi, juutidelt võõrandati küll nende vara, millega saadi erakorralist tulu, ent näiteks Slovakkia pidi Saksamaale maksma iga koonduslaagrisse deponeeritud juudi pealt raha, et neist lahti saada. Selleks, et juutide ühiskonnast kõrvaldamine oleks olnud rahaliselt tulus, pidanuks neid kasutama orjatööjõuna. Nende piinamine ja hävitamine polnud majanduslikult mõttekas, veelgi enam, see oli ka moraalselt laostav. Põhjus, miks juutide hävitamise tehnoloogiat nii hoolega täiendati, polnud sugugi puhtalt majanduslik, vaid kultuuriline. Saksa sõdureid sooviti sellest jõledast tegevusest eemal hoida, lõpus lasti juutidel enestel oma rahvuskaaslasi gaasikambreis kantsledada, aga seda saigi teha ainult viisil, mis oleks välistanud relvade sattumise juutidest hukkajate kätte. Seda kõike tehti saksa rahva puhastamise, kultuursemaks, paremaks saamise nimel.
Ma ei väida, et Ordine oleks pidanud oma tsitaadikogumiku eessõnas pikalt lahkama holokausti ajalugu, ent iga kriitilise uurimistaotluse juurde käib püüe seda taotlust ennast problematiseerida, et see tunduks vähegi usutav. Don Quijote puhul, keda Ordine kasutu kasulikkuse protagonistina esile toob, ei ole ju tegemist ainult boheemliku ülluserüütliga, vaid ka vägivaldse (!) ja eluohtliku vaimuhaigega. Aukultuurid, mida ka Cervantese rüütel kehastab, kipuvad olema vägagi vägivaldsed. Ordine viskub igasse kasutuse vääristamise üritusse vähimagi kriitilise reflektsioonita. Selline reflektsioonivõime, eritlus-, arutlus- ja tajuvõime teritamine peaks aga just olema humanitaaria peamine missioon.
Tekstist nähtub, et autor on marksistlike vaadetega vasakpoolne, kel on selge arusaam riigi suurema sekkumise vajadusest akadeemilisse tegevusse. Sellist vajadust serveeritakse kui universaalset antust. Universaalsustaotluslik tekst aga võiks püüda oma teese paigutada ka teistsuguste võimalike antuste rüppe. Halvasti artikuleeritud põlguse asemel neoliberaalse maailmapildi vastu (tasemelt koolikirjanduslik on Ordine raha- ja ärikultuuri põlguseleksika) olnuks märksa huvitavam lugeda kasutuse kasulikkusest näiteks kristliku konservatiivi või sellesama neoliberaali vaatenurgast. Siin esinev põlgus dehumaniseerib teised ilmatajuviisid peale neomarksismi, mis siis, et tsiteeritud autoritest enamik pole just teab mis tuntud klassivõitlejad.
Tõenäoliselt on häda ka minus kui lugejas, sest Ordine tekst pole teadlase tekst, vaid usukinnitus. Sellele kaasanoogutamine eeldab autorile sarnast temperamenditüüpi või eluhoiakut, lisaks ka eshatoloogilist arusaama kaasaegsetest arengutest. Kasutuse väiteist hoolimata osutub tekst vägagi kasulikuks, allutatuks eshatoloogilisele paatosele, poliitiliseks üleskutseks otsustavale tegutsemisele.
Tsitaatide üleajalisusest nähtuv universaalsustaotlus räägib vastu autori väitele, et just nüüd on vaja otsustavat sekkumist, et midagi humanitaaria päästmiseks ette võtta. Ehk siis: Ordine ei tee ühtki pingutust selleks, et näidata, et Demokritose eluajaga võrreldes on midagi tõepoolest halvemaks läinud. Pigem jääb teksti lugedes mulje, et sellise kaitsekõne kasutuse kasulikkusest on kultuuriline universaal, kultuurimessianistliku masinlikkuse ilming, sektisisene rituaal, eneseerutamise moodus.
Ordine tekst on selles mõttes kaval ja seda on sellepoolest keeruline kritiseerida, sest siin õigupoolest ei tehta midagi: tsiteeritakse klassikuid ja antakse autoripoolsete märkustega veidi paatoslikku suunavat hoogu juurde nende tsitaatide mõtestamiseks. On väga lihtne öelda, et arvustaja otsis raamatust seda, mida seal pole. Arvustan ju peamiselt siingi seda, mida autor on tegemata jätnud. Õigupoolest ongi terve see arvustus tõenäoliselt püstitatud väärale eeldusele, et akadeemilise elukorralduse kriitika peaks vastama ka ise akadeemilistele normidele. Ent Ordine tekstis pole ka nii palju eraldiseisvat poliitilist või poeetilist hoogu, et seda kuidagi manifestiks (mis formaadikohaselt ongi rohkem suunda kirjeldav kui põhjendav tekst) lugeda.
Samas võivad ka tegematajätmised osutuda ohtlikuks. Üheks kõige ohtlikumaks tegematajätmiseks on poliitiliste, kodanikujulguse aktide eritlemine esteetilistest. Selle jätab Ordine tegemata kõneldes 1989. aasta Pekingis Tjan'anmeni väljakul aset leidnud aktist, kus üks mees seisis vastakuti tankiga. Selle akti estetiseerimine on tagajärg, mitte põhjus, sest fotograaf Jeff Widener sai selle hetke pildi peale juhuslikult, eemaloleva hotelli rõdult pika objektiiviga pildistades. Poekotti kandev ja tanki ees seisma jäänud hiinlane polnud selles fotograafiga kuidagi eelnevalt kokku leppinud, ka ei saanud ta arvestada, et keegi muu ta tegu jäädvustab peale Hiina kaitsepolitsei.
Ma ei tea, võib-olla on Ordine halvasti artikuleeritud põlgus ja lugeja loopimine maailmakirjanduse klassikaga erakordse julguse või poliitilise agentsuse tunnus autori jaoks. Sel puhul müts maha söakuse eest. Lugejana näib mulle, et see on rohkem selline kodus peegli ees esinemise julgus. Siin ei ole intellektuaalset söakust mõista oma poliitilisi vastaseid ega problematiseerida enda söakust. Seda, et enda depressiooni ehitakse avalikult tsitaatidega klassikalistelt autoritelt, tuleb ikka ette. Miks mitte, sest see annab lugejale võimaluse oma depressiooni uusi varjundeid tuua ning seeläbi haigust paremini taluda. Aga mulle käib närvidele, kui intellektuaalselt mugandunud tüüp ehib enda depressiooni lisaks klassikutele ka tõelise kodanikujulguse aktidega.
Tagasi tagakaane juurde. Ma ei usu, et kumbki tagakaanel lugemissoovituse andnud Eesti humanitaar kirjutaks raamatu formaati väärivas tekstis midagi sellist: "valus on vaadata, kuidas inimesed jooksevad hullunult tormi rahateenimise tõotatud maale, tundmata mingit huvi ümbritseva – looduse, asjade, teiste inimeste – vastu. Eesmärgile naelutatud pilk ei tunne enam rõõmu väikestest igapäevaliigustustest ega märka meie elus tukslevat ilu: päikeseloojangut, tähistaevast, suudluse õrnust, lendavat liblikat, lapse naeratust. Sest suurus on sageli kõige selgemini tajutav lihtsates asjades." Või noh, kui kirjutaks, siis nad täpsustaks, milliseid inimesi õieti silmas peetakse ja kes see kõik ikka vastab nii väga tõele kaasaegse suhtlustehnoloogia (rääkides lilledest ja liblikatest, siis - Instagram!) ja veganluse ja keskkonnateadlikkuse tõusu valguses. Erilist huvi kultuuris toimuvate arengute vastu kultuuriteadlane just üles näita.
Mul on kahju, et ma sellise arvustuse pidin kirjutama. Sest pärast 82 pisikeseformaadilisel leheküljel lugeja heidutamist jõuab Ordine lõpuks asjani ja räägib lähemalt ülikoolide rahastuse ja tõerääkimise teemadel. Aga ka teine ja kolmas peatükk vajanuks märksa rohkem hoolt ja tähelepanu, fakte, näiteid, põhistamist, et olla mõjusad. Energia, mille autor pani tühjavõitu ja kulunud paatose alla, võinuks ta investeerida ilmutuslikku uurimistöösse. Ordine ei oska midagi valgustavat lisada Shakespeare'i, Cervantese ega Demokritose mõttekäikudele ja ka tema kriitika pole valgustusliku, vaid innustava taotlusega.
Kui humanitaaria peamine ülesanne on tuua meieni uusi teadmisi selle kohta, kes me inimestena oleme või olla võiksime, ja teha seda ainult humanitaariale kättesaadavail viisil, siis mis oleks olnud parem kaitsekõne humanitaariale, kui selle väite tõendamine läbi eeskuju. Ordine "Kasutus kasulikkusest" on väga hea eeskuju kõigile, kes räägivad innustunult humanitaaria kasutusest, et siis humanitaaridelt raha ära võtta.
Neile, kes otsivad põhjusi humanitaarvaldkondade rahastamise suurendamiseks, soovitan lugeda hoopis Somogy Varga raamatut "Authenticity as an Ethical Ideal" (Routledge, 2012). Maailma kirjandus- ja mõtteloo, evolutsioonilise psühholoogia, politoloogia, filosoofia jpt autoritelt mõtet ammutades püüab Varga kirjeldada kaasaja inimese moraalset kimbatust ja teha seda nii, et isegi siis, kui ma ei nõustu autori välja pakutud teljestikuga, saan ma ometi märksa paremini aru, mis täna maailmas toimub, sest autorit kannab põletav huvi maailmas toimuvate muutuste vastu. Ühiseluliste muutuste seletamine või lihtlabane muutuste tajumine nende muutuste moraalset tähenduslikkust esile tooval moel pole tugeva humanitaariata võimalik.
Toimetaja: Kaspar Viilup