Koreograaf ütles, et hakkas mõtlema puudutuse tähtsuse peale mõni aasta tagasi, kui nägi esimest korda, kuidas tema eakad vanemad käest kinni hoidsid. Nõukogude inimestena kulus neil selleni jõudmiseks pea 70 aastat.

Pärast seda kui ma märkasin, kuidas nemad seda tegid, aga nemad olid juba peaaegu 70, hakkasin ma nägema tänavatel, kuidas inimesed hoiavad käest kinni. Seda ei juhtu tihti, aga see on nii tähtis. Ma hakkasin ringi jooksma ja neid pildistama, nagu spioon jälitad ja pildistad. Eriti tähtis on see vanakeste puhul, kui inimesed vaevu liiguvad, aga hoiavad teineteisel käest kinni. Kui tähtis, kui sul on tugi elus, kui oluline, et sul on keegi, kelle käest kinni hoida," ütles Žitluhhina "Aktuaalsele kaamerale".

Ta lisas, et käte olemasolu märkame me tavaliselt alles siis, kui nendega midagi juhtub.

"See on nii ilus, kui keegi kedagi puudutab ja sul on aega seda vaadata. Mitte lihtsalt puudutada ja minna, vaid puudutada, kas või iseennast ja süveneda sellesse, mitte lihtsalt "oih ja aih, siit valutab ja sealt valutab". Ma puudutan siit ja mis see mulle annab, mis ma saan sellega teha? On see lihtsalt ilus? On see naljakas? On see hirmus? Aga võib-olla see on tervise jaoks hea."

Lavastust "Ma olin siin" mängitakse septembris kuus korda Sakala tänava teatrimaja kammersaalis.