Arvustus. Skaala, skaala, skaala ({{commentsTotal}})

"Apollo 11" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Apollo 11"

Lavastaja Todd Douglas Miller
Ekraanil Neil Armstrong, Michael Collins, Buzz Aldrin jt

7/10

Apollo 11 missioonist on möödunud 50 aastat. Inimkonna ühe suursaavutuse tähtpäevaks valminud dokumentaalfilm "Apollo 11" pakub ootamatult haarava ja värske kujutuse sündmusest, mille nii dokumentaalseid kui mängufilmi kujul loodud representatsioone leidub juba küllaga. Visuaalse ja narratiivse karguse saavutab Todd Douglas Milleri lavastatud teos elulise arhiivimaterjaliga, mis pakub kvaliteetses 70millimeetrises formaadis imelisi ja ennenägematuid kaadreid ning põimub kaunilt kokku varemnähtuga.

Todd Douglas Milleri laias laastus toimiva lähenemise aluseks on kohalolu ja oleviku tunnetuse tekitamine. Selleks on ta pühendunud arhiivimaterjalile, jättes kõrvale igasugused sündmuse ajalisest raamist välja jäävad intervjuud, jutustajad, kõrvalepõiked ja lavastused. Selle asemel on sadade tundide jagu visuaalset ja üle kümne tuhande tunni võrra auditiivset materjali, mis on läbitöötamise ja muljetavaldavalt kvaliteetse digitaliseerimise abil reastatud pinget kruttivaks pooleteisetunniseks tervikuks. Õpetliku ja detailideni läbi valgustava dokumentaali asemel saame kuumissiooni vahetust ettevalmistusest maale tagasi naasmiseni ulatuva sündmuste jada, mille eesmärk on rõhutada ikoonilise sündmuse mastaapsust, kollektiivsust, tehnilist meisterlikkust ja pingelisust.

Märksõnade rõhutamiseks paigutatakse vaataja kord koos Armstrongi, Collinsi ja Aldriniga Apollo 11 pardale, kord spetsialiste jälgima NASA kosmosekeskusse ning ka laiema auditooriumi sekka. Maapealsed võtted seob kokku nende elulisus ja pildi kvaliteet ja tonaalsus, samal ajal kui lindistused kosmosekeskusest lisavad kosmosekaadritele pinget. Tulemuseks on autentne atmosfäär, milles tekib missiooni tuttavast tulemusest hoolimata kütkestav pinge, mida toetab vajadusel seda rütmistav Matt Mortoni heliriba, pildi mõttestatult osadeks jagamine ning rütmivahetused.

Miller on märkinud, et ta lähenemisviisi juured on direct cinema's, mis tähtsustas (näilise) objektiivsuse himus filmitegija kui tähelepandamatu vaatleja positsiooni. Kuigi Milleri mõistekasutus jääb häguseks - direct cinema'ga viidatakse ikkagi pigem põhimõtetele ja tehnilistele meetoditele, mille alusel reaalsust jäädvustatakse, kuid Miller kasutab seda rõhutamaks efekti, mis vaatajas peaks tekkima -, loob film "kärbsena seinal" oleku tunde.

Võttestikuga edastatakse seega edukalt sündmuse skaalat. Neid sadu tuhandeid ühise eesmärgi nimel tegutsevaid tarku päid ja osavaid käsi, tehnoloogilise saavutuse mõõtkavu ning inimloomuse leidlikkust, töökust, uudishimu, vaprust ja kuulkäimise tähenduslikkust. Kirkad visuaalid otse sündmuste keskelt, millele film laias laastus tugineb, aitavad pigem tunnetada atmosfääri ja neid emotsioone, mida missioon võis tol ajal tekitada, kui mõista tehnilisi detaile või ajaloolist konteksti.

Ja kuna linateos on seetõttu enamasti paljaks riisutud sisulistest ja kontekstuaalsetest pingetest, siis vastab see "aga mis siis?" küsimusele üpris nigelalt, lootes et juba niigi arusaadavalt tähenduslik ja tähtis sündmus annaks ka filmile piisavat sisulist kaalu. See skaala aga jääb "Apollo 11-l" kitsaks. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: