Margit Mutso: ilu loeb
Tallinna V arhitektuuribiennaali pealkiri "Ilu loeb" kõlab intrigeerivalt. 20. sajandil on ilu seostatud pigem pinnapealsuse ja vana maaima tagurlike väärtustega ning ilust vähemalt arhitektuuri kontekstis palju ei räägitud. Biennaali peakuraator dr. Yael Reisner on aga ilu teemaga arhitektuuris tegelenud süvitsi ning jõudnud järeldusele, et ilul on sootuks sügavam tähendus kui pelgalt hetkeline vau-efekt.
Kahepäevasel sümpoosiumil jäigi kõlama mõte, et ilu tõesti loeb. Kõige veenvamalt tõestas seda ehk Taylor Enoch, kes osales Londoni ülikooli kolledzi neurobioloogia laboris ilu mõju uuringul. Uuringust selgus, et ilu tajumisel on inimesele otsene suur mõju ning inimeste ilukogemus suurendab tervikuna ühiskonna heaolu.
Nagu ikka tekib kohe küsimus, kuidas ilu defineerida? Ameerika filosoof Graham Haram teeb seda vastandamise kaudu. Mis on ilu vastand, küsis Haram oma loengul. Võiks arvata, et inetus? Haram pakub aga ilu vastandina hoopis ingliskeelset sõna literally, mida võiks eesti keelde tõlkida ´sõna otseses mõttes´ või ´sõna-sõnalt´. Lahtiseletatuna võiks seda arhitektuuri kontekstis mõista nii, et ilu alla ei kuulu objektid, millel puudub poeetiline mõõde. Objektid, mis ongi ainult seda, milleks nad otsesõnu on loodud. Kui ehitises puudub esteetiline püüe ning kui mahud ja fassaadid, ruumid ja detailid on vaid funktsionaalse iseloomuga, siis ilu pole. Kõige lihtsam on eestlasel sellest aru saada, kui ta mõtleb näiteks Lasnamäele.
Siinkohal meenub suvine insident Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti ja Hollywoodi filmirežissööri Christopher Nolani vahel. Nolan soovis osa oma uue filmi tegevust üles võtta Lasnamäe kanalis ja seetarvis kanali teistele liiklejatele mõneks ajaks sulgeda. Kõlvart, kellele kanali sulgemise mõte kuidagi ei meeldinud, seadis kahtluse alla üldse Lasnamäel filmimise vajalikkuse Eesti jaoks: pole ju selge, millises valguses meie pealinna filmis kujutatakse ning kas Tallinna imidžile oleks sellest ikka positiivne mõju? "Filmivõtted ei toimu ju vanalinnas," osundas Kõlvart.
Jäi mulje, et linnapea häbeneb Lasnamäed, Graham Harami mõistes meie kohalikku ilu vastandit. On selleks põhjust? Kas peaksime täna häbenema sõjajärgset pragmaatilist iluta keskkonda? Ei ja jaa. Meie täna siin ei ole süüdi Nõukogude Liidu toonases poliitikas ega ehitusfilosoofias. Küll aga võib julgelt ette heita seda, et ligi kolmekümne iseseisvusaastaga ei ole Lasnamäe taoliste asumite rekonstrueerimiseks just palju ette võetud. Paneelmajade lõpp läheneb aasta-aastalt ning ühel hetkel on Eestimaa täis varisemisohtlikke elamuid. Sellele mõeldes tundub ilu paraku tõesti pinnapealse teemana.
Veelkord aga Nolani juurde – poeetilise mõõtme võib kohale lisada ka see, kui sellest kirjutatakse, seda kujutatakse luules või kui seal tehakse film. Kui Andrei Tarkovski seitsmekümnendatel Tallinnas "Stalkerit" filmis, olid võttepaigad üsna trööstitud, keegi ei arvanud, et need kuidagi Tallinnale positiivset imidžit pakuvad. Ometi tuldi peale filmi valmimist Stalkeri radadele nii kaugelt kui lähedalt ning kultusliku "Stalkeri" vari hõljub võttepaikade kohal tänase päevani.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: ERR raadiouudised