Paindlik ja ajaga kaasas käiv sisearhitektuuriõpe ({{commentsTotal}})

EKA sisearhitektuuri osakond töötab selle nimel, et kooli lõpetaksid ökoloogiliselt mõtlejad, kes oskavad pakkuda läbilöögivõimelisi lahendusi. Pildil on metsa kõlakoda „Ruup“, mis 2015. aastal pälvis Eesti Kultuuri Koja aastaauhinna. Idee Birgit Õigus.
EKA sisearhitektuuri osakond töötab selle nimel, et kooli lõpetaksid ökoloogiliselt mõtlejad, kes oskavad pakkuda läbilöögivõimelisi lahendusi. Pildil on metsa kõlakoda „Ruup“, mis 2015. aastal pälvis Eesti Kultuuri Koja aastaauhinna. Idee Birgit Õigus. Autor/allikas: Tõnu Tunnel / puuinfo.ee

Sisearhitektuuri õpetamise üle arutlevad kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan professor Andres Ojari ja sisearhitektuuri osakonna juhataja, külalisprofessor Tüüne-Kristin Vaikla.

Kuidas paistab kunstiakadeemias antav sisearhitektuuri haridus mujal antava sama eriala hariduse taustal?

Andres Ojari: Laia pintsliga tõmmates ei erine EKA sisearhitektuuri õpe olemuselt teistest omasarnastest. Ikka käib tants ruumiloome ja meid ümbritseva mõtestamise ümber.

EKA sisearhitektuur tähistas värskelt 81. sünniaastat. Läbi ajaloo on õppekava kandnud erinevaid nimetusi: ruumikujundus, ruumi- ja mööblikujundus, sisearhitektuur ja mööblidisain, sisearhitektuur, spatial design ning making space. Eks seegi ole märk end pidevalt otsivast ja arenevast distsipliinist.

EKA sisearhitektuuri õppekava on mitmekülgne ja seda tudengid ka hindavad. Eelkõige on meil soov jagada oskust, kuidas lugeda ümbritsevat ruumi, kuidas olla tundlik ja tähelepanelik nii kultuuri- kui ka ruumikonteksti suhtes ning kuidas end ise lõpuks positsioneerida, et seejärel ruumiga tegeleda ning seda struktureerida. Sellise arusaamaga ei ole me siin ilmas ainuke kõrgkool.

Tüüne-Kristin Vaikla: Euroopas on sisearhitektuuri magistriõppekava siiski pigem erand kui reegel. Kuulun Euroopa sisearhitektide nõukokku ja selle juhatusse, korraldasin möödunud aastal liikmesriikide ülikoolide õppejõudude kohtumise, millest arenes edasi platvorm European Educators, kus keskendutakse magistriprogrammidele, et luua ühine sisearhitektuuri- ja ruumi­hariduse uurimuslik suund.

Ojari: EKA õppe teeb praegu eriliseks uus ruumiline olukord: esimest korda on tulevased sisearhitektid ninapidi koos teiste erialade üliõpilastega, rääkimata arhitektidest, kellega nende teed tulevases töös kõige rohkem ristuvad ja kattuvad. See on võimas sünergia, millel tasub silm peal hoida.

Vaikla: Mitu sisearhitektide põlvkonda on üles kasvanud omaette, n-ö riik riigis ja selle tagajärjel on neil teiste erialadega keeruline suhestuda. Selles osas on minul nüüd lihtne alustada koostööd disainerite, arhitektide ja teistega, et panna kokku terviklik maailmapilt, loomulik huvi ja uudishimu, mis on loomingulise inimese puhul ülivajalikud.

Mulle on tähtis ruumiline kontekst kõige laiemas mõttes. Ma ei pane sisearhitektuuri ja interjööri mõiste vahele võrdusmärki. Siseruumis on põhiline kasutaja suhe ruumiga ja detailid. Sellele peaks keskenduma ka õpetamine. Ruumi muutumist ja ajas teisenevaid väärtusi olen käsitlenud oma doktoritöös, füüsilise ruumi kõrval keskendun ka ruumi vaimsetele ja sotsiaalsetele tasanditele. Näen maailma, sh eriala ja ruumivaldkonda, holistiliselt.

Olen Melbourne'i kuningliku tehnoloogiainstituudi (Royal Melbourne Institute of Technology, RMIT) arhitektuurikooli kaasprofessor, mis tähendab koostööd nii õppejõudude kui ka tudengitega. Esimesed sammud on juba astutud: dr James Carey tuli Oslo arhitektuuritriennaalilt oma ekspositsiooni ehituselt meie magistritööde väliskriitikuks ja pidas EKAs loengu tudengitele ja kõigile huvilistele.

Omajagu on kritiseeritud seda, et sisearhitektuuri õpe on väga laiali valgunud ning alati ei saagi aru, mis eriala see õieti on. Mis seisus ollakse? Kas teie hinnangul liigutakse õiges suunas? Kuivõrd on tarvis muutust?

Vaikla: Sisearhitektuuri osakond pole paremas ega halvemas seisus kui EKA teised erialad või Eesti kõrgharidus üldiselt. 2019 lõpetas bakalaureuseõppe 16 üliõpilast, neil oli väga huvitav ja tugev lõputööde erialaprojektide kaitsmine. Kevadel kaitses edukalt magistrikraadi kuus tudengit. Suvel oli EKA sisearhitektuuri erialale palju soovijaid: 49 kandidaati 12 kohale. Kui vaadata varasemaid aastaid, siis on see väga hea tulemus. Eestikeelsesse magistriõppesse võtsime vastu viis tudengit.

Sisearhitektuuri õppe olukorrale ja hetkeseisule annavadki vastuse ülaltoodud arvud – peame vaatama, kas seda eriala tahetakse õppima tulla või mitte. Ülikoolidesse sisseastujate arv kahaneb hoogsalt igal pool, selle taustal tuleb tõdeda, et sisearhitektuuri õppel läheb väga hästi.

Ojari: Meil on sisearhitektuuri osakonnas klassikaline kolmeastmeline haridus. Siia kuulub kolmeaastane bakalaureuseõpe, edasi kaheaastane magistriõpe ning seejärel on võimalus alustada doktoriõppega. See tähendab, et astmete vahel saavad tudengid praktiseerida või käia vahetusüliõpilasena partnerülikoolides maailma avastamas.

Hannes Praksi initsiatiivil avati mõned aastad tagasi lisaks ingliskeelne magistriõpe, mille sisu mahub maailmas tuntud spatial design'i ehk ruumiloome alla. See on uus eksperimenteeriv õppesuund, kus meelega hägustatakse sisearhitektuuri, arhitektuuri, disaini, maastikuarhitektuuri, urbanistika ja kujutava kunsti vahelisi piire. Hannese arendatav õppekava liikus n-ö seest välja, segas semiosfääre ning arendas seeläbi interdistsiplinaarset õpet. Avamise hetkel uinutas see kaheaastase eestikeelse magistriõppe, mille 2018/19. õppeaastal taas ellu äratasime. Sellel aastal otsustasime seda ingliskeelset õppekava nimetusega "Making space" edasi arendada ning õigel ajal taasavada ehk siis, kui teame täpselt, keda sinna õppima ootame.

Vaikla: Tänapäeva muutuvas maailmas tuleb muutustega kaasas ja neist ees käia. Võib tagasi mõelda, milliseid töö­vahendeid kasutati mitukümmend aastat tagasi ja kõrvutada seda digitaalse ruumi loomise võimalustega. Eriala tuum peab säilima ja esile tulema, et mitte teistes erialades lahustuda.

Sisearhitektuuri erialal on väärikas ajalugu, see loodi 81 aastat tagasi puit­ehistöö nimetuse all. Pean silmas, et ülikoolis õpetamine pole ainult käsitööliste koolitamine. Kõrgkooliõppel peab olema teoreetiline alus, see peab olema teaduspõhine, et sisearhitekt oskaks eriala mõtestada. Rõhutan, et akadeemiline haridus eeldabki teatavat konservatiivsust. Eriala tugevust saab hinnata arenguga kaasaskäimise ja muutumisvõime järgi.

Eestis on tugev ja omanäoline sisearhitektide koolkond. Pean tähtsaks rahvusvahelisi kontakte, nii kogemustest õppimist kui ka kogemuste jagamist – jagades õpitakse ka ise. Seda on Euroopas ja mujal maailmas märgatud, sellele tuginevad meie rahvusvahelised suhted. Oleme sisearhitektide liidu ja EKA koostöös korraldanud viis rahvusvahelist sisearhitektuuri sümpoosioni "SISU" (Symposium of Interior Architecture and Spatial Use). Sisearhitektuuri ei ole mõtet vaadata eemalt või asetada see kuhugi eraldi. Määrav on erialaülesus, koostöö ja suhestumine teiste erialadega.

Näiteks on sel aastal sisearhitektuuri esimese aasta magistri-erialaprojekt ühenduses tellija ja meditsiiini teemaderingiga. Sügissemestril töötame koos Põhja-Eesti regionaalhaigla uue loodava vähikliinikuga. Projekti on kaasatud toote­disaini tudengid, ruumipsühholoog ja materjaliteadur.

Milliste oskuste ja teadmistega sisearhitekti tööturul praegu vajatakse? Kuivõrd on see laia silmaringiga, kitsas­kohti välja toov ja lahendav spetsialist, kui palju oodatakse spetsiifilisi erialaoskusi?

Vaikla: Turul on tarvis töömesilast, kes teenindab ärimaailma, kuid ülikooli eesmärk on kasvatada kriitilisi mõtlejaid ja tugevaid isiksusi, kes suudavad suhestuda ruumilise keskkonnaga. On aeg loobuda kuvandist, et sisearhitekt on vaid jõukat tellijat teenindav ruumilise heaolu looja. Püüame selle poole, et ülikooli lõpetavad ökoloogilise mõtteviisiga noored sisearhitektid, kes oskavad pakkuda toimepidevaid läbilöögivõimelisi lahendusi.

Ojari: Eks ettekujutusi, mida tööturg ootab, on ilmselgelt mitmesuguseid. Ja tõenäoliselt on vaja mõlemat tüüpi oskusi, olgu selleks siis laiale silmaringile toetuv üldistusvõime või spetsiifilised kitsa suunitlusega oskused. Akadeemia püüab aimata – nii palju, kui see üldse kiire elutempo juures võimalik on –, kuhu ühiskond liigub. Stabiilset, selget arusaama sellest, kes on arhitekt või sisearhitekt ning millist spetsiifilist tööd ta näiteks viie aasta pärast teeb, on kaunis tänamatu pakkuda. Kas keegi oskas mõned aastad tagasi arvata, et ehitusloa taotlus saab olema mudelipõhine? Kas mina võisin stuudiumi lõpetades aimata, et meie keskkonna- ja ressursiteemad nõnda aktualiseeruvad, et kogu ehitatud keskkonna elukaart ja sellest tekkivat jalajälge üksipulgi käsitlema ja arvutama hakkame? Kool peab andma vahendid, mis aitaksid meil end maailmas positsioneerida ning mõista ühiskonnas toimuvat, et seeläbi oma tegevust mõtestada ning tulemusi hinnata. Märksõnad on iseseisev mõtlemine ja analüüsivõime, distsipliiniülene koostöö jne. Kuskile ei kao spetsiifiline sisearhitektile vajalike oskuste õpetamine alates ruumiideede ja loomeprotsessist ning lõpetades akustika, ventilatsiooni, kütte, valgustuse projekteerimisega kuni konstruktsiooni aluspõhimõtete selgitamiseni. Need teemad on kogu aeg õppekavas olnud ja on ka praegu, kuid tõenäoliselt lisandub aineid või need muteeruvad nii, nagu muutub meid ümbritsev habras ilmaruum.

Kunagi õpetati sisearhitektuuri osakonnas ka mööblidisaini. Enam ei õpetata. Omajagu on kuulda kurtmist, et seetõttu pole ka tugevaid spetsialiste, kes oskaksid mööblit disainida nii, et see oleks ühekorraga mõnus kasutada, vastupidav ja nüüdisaegne. Kas see võiks olla sisearhitekti tööpõld?

Ojari: Ruumi mõtestaja ja loojana peame vabalt navigeerima, arutlema ruumist üldiselt ja keskenduma ka detailidele. Mööbel on arhitektuuri lahutamatu osa, üks osa nii sise- kui ka välisruumist, sama tähtis kui linnaruum. Mina näen mööblidisaini alast haridust sise­ruumihariduse lahutamatu osana. Lisaksin siia ka materjaliuuringud, mille tegevusulatus on veelgi väiksem. Teist aastat tegutseb sisearhitektuuri osakonna külalisprofessorina Brightoni ülikooli kauaaegne õppejõud Jüri Kermik, kes on tähelepanu koondanud materjalile ja mööblidisainile. Ta kureerib sisearhitektuuri magistritöid ja juhendab kaht materjalialast doktoritööd. Ka selleaastase Disainiöö üks põhinäitusi "Tuleviku materjalid" oli keskendatud sellele teemale. Üks näituse kuraator, tekstiili­disainer Kärt Ojavee oli juba Hannes Praksi ajast sisearhitektide õpetamisse kaasatud. Ma näen, et mööbel, selle disain ja materjalid on valdkonnad, kus sisearhitektid, arhitektid ja disainerid kohtuvad, ja sõltumata sellest, millega nad tegelevad, otsivad kattuvaid alasid.

Vaikla: Mööbel pole kuhugi kadunud, vastupidi, mööbel on sisearhitekti õppe keskmes ja praktikul töös. Sügissemestril mõtleme ka näiteks lennuka täispuhutava funktsionaalse mööbli peale ja viime sisearhitekt professor Simo Heikkiläga läbi tooliprojekti.

Akadeemia lõpetanud noor peaks seega töötama nii suures kui väikses mahus, nägema üleilmseid trende, leidma värskeid vaatenurki ja kitsaskohti ning oskama disainida ka väikseid objekte, näiteks mööblit. Kas ülikooliõpe üldse suudab seda kõike hõlmata?

Vaikla: Kui teadmised on väga laiad, siis pole tegu enam spetsialiseerumisega. Inimesed on erinevad ja lihtsaid vastuseid küsimusele, kuidas kolme bakalaureuseaastaga spetsialistiks saada, pole. Õpipoisist selliks ja meistriks saadakse pikaajalise kogemuse toel. Loodan, et kolleegide erialaliidust pakutakse nii ülikooliajal kui ka lõpetanutele püsivamat praktikat. Ootused ja nõuded sise­arhitektuurile on väga kõrged. Võrdluseks võib meenutada mõne aasta tagust arhitektuurimuuseumi näitust sisearhitektuuri osakonna arhiivimaterjalidest või möödunud aasta erialaliidu näitust EKA galeriis, kus oli näha, et on olnud aegu, mil vanameistri projekt mahtus ära A1-formaadi vatmanipoognale.

Ojari: Õnneks on ruumiga tegelemine seotud elukestva õppega. Oleme nii arhitektide kui ka sisearhitektide liiduga vestelnud täienduskoolituste teemal. Esimeseks sammuks on täna seitsmendat hooaega alustav loengusari, kuhu on oodatud kõik huvilised ja hiljem on see veebis ka järelvaadatav. Me ei saa olla pimedad digitaliseerimise suhtes ega eitada kliimamuutuste ja demograafilise kriisi mõju ruumile, ei saa mitte märgata rände ja linnastumise teemasid. Nendega tuleb kohe rinda pista, et ülikool saaks oskusi ja teadmisi jagada ka praktiseerivatele arhitektidele, tegutsegu nad siis sees, väljas või vaheruumis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: