Arvustus. The Highwomen: kantrinaised meestega põrandat pühkimas
Uus plaat
The Highwomen
"The Highwomen"
8/10
Kantri on kurikuulsalt meestekeskne muusikažanr, mis siis, et just seal alustas planeedi kuulsamaid popstaare Taylor Swift või et lauljad nagu Brandi Carlile, Maren Morris, Natalie Hemby ja Armanda Shires on tõusnud Ameerika hinnatumate ja müüvamate muusikute sekka. Seepärast panidki viimased neli tänavu aprillis kokku bändi märgilise nimega The Highwomen.
Pretensioonikas nimevalik on viide 80ndate teisest poolest 90ndate keskpaigani tegutsenud kooslusele The Highwaymen, küllap Traveling Wilburyse järel kõige-kõigemale supergrupile, mis tõi ühe stuudiokatuse alla kantrilegendid Johnny Cashi, Willie Nelsoni, Kris Kristoffersoni ja Waylon Jenningsi.
Ka Highwomeni septembris ilmunud omanimelise debüütplaadi avalugu astub kuulsate vanade meeste jälgedes. Tegemist on nimelt uusversiooniga ühest nende tuntuimast loost, Jimmy Webbi kirjutatud eleegilisest palast "Highwayman". Kui algupärand käsitleb Ameerika ajalugu ja mütoloogiat kangelaslike meeste seikluste kaudu, siis seekord on sõnadesse punutud hoopis unustatud naised – pagulasest ema, soo pärast taga kiusatud jutlustaja, nõiaks peetud ravitseja.
The Highwomeni missiooni ning hoiaku võtab ilmselt kõige paremini kokku albumi teine pala ning ansambli esimene singel "Redesigning Women" – lugu köögi koristamise kõrvale maailma valitsevatest naistest. Pärast melanhoolset avangut tehakse kuulajale kähku selgeks, et asi on maailmavalulisest norutamisest kaugel ning nelik võtab end vabalt ja läheneb maailmale tubli annuse eluterve huumoriga.
Päris revolutsioonile ei tormata siiski ei soopoliitiliselt ega kõlaliselt. Klassikaline kantri ja kaasaegne pop on nagunii ammu paksult segunenud, sarnasest sünteesist koosneb ka enamik Highwomeni materjalist. Muusikas ventileeritakse rohkem frustratsiooni, kui tormatakse soorolle tundmatuseni ümber joonistama. Sellegipoolest mõjub plaat enesekindlalt, kehtestavalt, päevakajaliselt ja vajalikult – meeste maailma keskele virutatakse lood, mis esitatud naiste, tütarde, emadena.
Üks läbiv joon on enda väärtustamine. Nagu kõlavad haarava rütmiga "Loose Change'i" sõnad: "I'm gonna be somebody's lucky penny someday / instead of rolling around in your pocket like loose change". Plaadi tosin lugu on kirjutatud läbisegi ning õelikult jagab nelik ka vokaalosi. Bändi kogunenud talenti arvestades tuleb vaevalt üllatusena, et lood on muusikaliselt kui mitte erakordselt originaalsed, siis igal juhul tugev looming.
Raadiosõbralikku hitimaterjali jagub kõvasti. Palad nagu "My Name Can't Be Mama" ja "Don't Call Me" tõmbavad tempo korralikult üles. Esimeses kõlavad ka ühed aasta kõige lahedamalt lauldud read "it's not that I don't want to / I just don't want to today / I'm not a fan of mornings / and I love my chardonnay". Sama mõjusad on ka tõsisemad hetked nagu imeilusad ballaadid "Crowded Table", "My Only Child" ja "Wheels Of Laredo". Alles lõpusirgel pisut väsitakse, aga see on eelkõige tunnustus algusse kuhjatud materjali köitvusele.
Pretensioonikate vormiliste kontseptsioonide probleem kipub olema selles, et need võivad lõpuks sisulist materjali ennast varjutada. The Highwomenil seda muret ei teki. The Highwaymeni liikmed olid jõudude ühendamise hetkeks jõudnud viiekümnendatesse eluaastatesse ja sammumas karjääri lõpusirgele. Morris, Carlile, Shires ja Hemby on vastavalt hilistes kahekümnendates, hilistes kolmekümnendates ja varastes neljakümnendates ning võimete tipus. Debüütalbumiga saadab nelik iganenud maailmakorrale selge sõnumi: ei ole enam kantris maad üksnes vanadele meestele.
Toimetaja: Valner Valme