Olev Remsu. Kõik muutub
Maailm muutub kole kiiresti, meie väljakujunenud maailmapilt ei tule tihti sellega kaasa, ütleb kirjanik Olev Remsu oma kolumnis.
Alustame minevikust. Ma tean inimesi, kes imestavad, kuidas ikka keiserlik Jaapan söandas Teise maailmasõja käigus kallale minna võimsale Ameerikale. Ja kuidas Hitler kuulutas veel paar päeva pärast Pearl Harbori USAle sõja. Imestamine tähendab siin projitseerida tänane maailmpilt minevikku ning vaagida siis toonaseid sündmusi. Tegelikult ründas tol hetkel tugevam nõrgemat, tugevam kuulutas ka nõrgemale sõja. Mis juhtus hiljem, on üldiselt teada.
Inimeste teadmised ei tohiks olla kivistunud tänasesse päeva, maailma tuleks tajuda selle kärmes muutumises.
Mõttemängu ehk veidi põrpivaks sissejuhatuseks kontrolliks, kas me pole ehk juba täna vilgastest demograafilistest ümberkujunemistest maha jäänud. Esitame küsimuse: milline on maailma suurim prantsuskeelne linn (koos eeslinnadega)? Milline siis? Ja vastus ehk jahmatab inimest, kelle teadmised piirduvad euroopaliku tsivilisatsiooniga. Nimelt Kinshasa, Kongo jõe ääres, Kongo DV pealinn oma 12 miljoni ametliku residendiga. Ja kui arvestada, et teisel pool Kongo jõge asub Kongo Vabariigi pealinn, samuti prantsuskeelne Brazzaville, siis teeb see kokku 15 miljonit ametlikku residenti. Ametlikku...
Tänapäevane proov tehtud, lähme tuleviku juurde.
Muidugi on ennustamine kohutavalt ohtlik töö. Meenutame meie ilmatarku, kelle jutud on muutunud tänapäevafolkloori osaks. Ja keegi ei nõuagi, et rahvabelletristika tõde tabaks. Veel mastaapsem läbikukkumine toimus Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal. Leidus terve raamatukogutäis teoseid, mis rääkisid, kuidas lähitulevikus minnakse üle sotsialismilt kommunismile. Kõik see muutus pauhti makulatuuriks, ehk aitas mõnel inimesel suurt raha teenida ja kõrgeid teaduskraade saada. Vaja läks hoopis raamatut, mis õpetaks, kuidas sotsialismist kapitalismi minna, ent seda teemat polnud käsitlenud vabalt kättesaadavas trükisõnas mitte keegi.
Rahvusvaheline Valuutafond, veebisait General Knowledge, Wikipedia (artikkel Potential superpowers), siiski julgevad teha prognoose tuleviku kohta. Ja mitte niivõrd mänguilu pärast, vaid õigete (niivõrd-kuivõrd) majanduslike ja poliitiliste otsuste tegemiseks.
Aastaks 2040 on tipp-10 elanike arvult: India, Hiina, USA, Nigeeria, Indoneesia, Pakistan, Brasiilia, Bangladesh, Kongo DV ja Egiptus.
Võtame kõige tähtsama näitaja sisemajanduse koguprodukti (GDP).
Kunagi iseloomustas Napoloen Hiinat kui uinunud hiiglast. Kas ta sai pihta? Või on tsitaatide armastajad noppinud tema tohutust vaimupärandist välja lausekese, mis parajasti neile sobib. Lähiminevikku (Napoleoni perspektiivist kauget tulevikku) vaadates tundub, et saigi. Mao Zedongi Hiina oli kaugel maas, jäi alla isegi Hongkongile ja Taiwanile. 1984. aasta tõusis Hiina riikide seas 10. kohale, siis möödus paari aasta jooksul Mehhikost, Indiast ja Venemaast, 1989.aastal ka Brasiiliast, Suurbritanniast ja Prantsusmaast, 1991. aastal Itaaliast, 1994.aastal Saksamaast, 1999. aastal Jaapanist, 2014. aastal ka USAst ning tõusis maailmas esikohale.
Aastal 2000 alustab võimsat kerkimist India, möödub kähku Venemaast ja Saksamaast, 2009. aastal ka Jaapanist ja on tänini kolmandal kohal Hiina ja USA järel, ent peaks 2031. aastal peaks ette saama USAst. Millenniumivahetusel hakkasid tõusma ka Brasiilia ja Indoneesia, on praegu kerkinud Suurbritannia ja Prantsusmaa ette. 2025. aastal jätavad nad selja taha Saksamaa, 2031. aastal Jaapani. Brasiilia saab Ameerika Ühendriikidest jagu 2040. aastal. 2044. aastaks on Mehhiko ees Suurbritanniast ja Saksamaast, meie sajandi teise kolmveerandi lõpul teevad marulise tõusu Türgi, Filipiinid ja Nigeeria, 2075. aastal möödub India Hiinast, ning 2090. aastaks Euroopa riike esimese kümne hulgas ei ole, pooleldi eurooplane Venemaa on siiski kümnes. Maailma tipus troonivad sajandi lõpus majanduslikult India, Hiina, USA, Indoneesia, Brasiilia, Filipiinid, Türgi, Nigeeria, Jaapan ja Venemaa.
Militaarjõu poolest on edetabel enam-vähem samasugune, ainult Venemaa langeb tänaselt teiselt kohalt neljandaks.
Esialgu säilitavad euroopaliku tsivilisasatsiooniga riigid (pluss Hongkong, Jaapan ja mõistliku poliitikaga naftamaad) heaolu. Ent kui pikalt on kestnud seegi? Ja kui pikalt kestab see edasi? Ka meie väljakujunenud jaotus rikastest ja vaestest riikidest ei pea paika ei minevikku uurides ega ka eeldatavat tulevikku kombates.
Tagasi Napoloeni juurde! Selgub, et ta eksis ikka täiega. Tänapäeva arvutused kinnitavad, et tema eluajal oli Hiina maailma juhtriik majanduses, ja seda isegi sisemajanduse koguprodukt poolest ühe elaniku kohta (GDP per capita, rahvakeeles tihti ka elatustase). Aastal 1800 oli hiinlase elatustase tervelt kuus korda kõrgem prantslase omast, nende vahele mahtus veel teisele kohale India. Hiina oli selles vallas liidriks umbes aastast 1500, mil ta möödus Indiast. XIX sajandi esimesel poolel toodavad Hiina ja India kokku umbes 50 protsenti kogu maailma majandusest, siis murrab sisse tööstusrevolutsioon, mis tõstab ka inimeste elatustaset. Selle käigus alustab alul üpris tagasihoidlikult, 12. kohalt tõusu USA, ameeriklane saab prantslasest ja inglasest rikkamaks 1860ndail aastal, indialasest 1880. ja hiinlasest alles 1891.aastal. Suurbritannia möödub selles vallas oma kolooniast Indiast alles Esimese maailmasõja käigus, umbes samal ajal ka oopiumi- ja kodusõdades ning ülestõusudest vaesunud Hiinast.
Nii et lausa käegakatsutatavas minevikus oli rikaste ja vaeste riikide loend hoopis teistsugune. Ja miks peaks maailm püsima sellisena, nagu see on täna?
Juhan Sütiste laulis kunagi, et maailm pöördub itta. Tubli odaviskaja pidas silmas muidugi Nõukogude Liitu. Ja kes julges toona arvata, et selline nähtus kaob sootuks? Ja millised riigid on alles mõnekümne aasta pärast?
Muidugi, kõik arvutused on lineaarsed, silme ees on hoitud nüüdseid riigipiire, oletatud on, et need kehtisid minevikus ning kehtivad tulevikuski. 1980ndail näitasid arenguprotsendid, et järgmine supervõim maailmas on Jaapan, siis aga tegi too maa võimsa paigalseisu. Kas võib nii juhtuda ka Hiina ja Indiaga?
Kõik võib tulla – katastroofid, sõjad, üleujutused, kõik, kõik.
Jah, üksikasjade kallal annab norida, ent tendets on selge, seda ei vääna miski. Kas peame endiselt maailma pealinnaks New Yorki? Vähemalt finantspealinna tiitli hõivavad Hongkong, Shanghai ja Mumbai. Maailma keskus ei püsi paigas, on asunud Sumeris, Egiptuses ja pikka-pikka ega Hiinas, kõige rohkem siis, kui eurooplastel polnud aimugi Hiina olemasolust. Uusajal on maailma keskpunkt paiknenud XVIII sajandil ja XIX sajandi algul Prantsusmaal (kultuur!), XIX sajandil oli Suurbritannias (maailma võimsaim impeerium!), XX sajand möödus Ameerika domineerimisel (tehnika). Mis saab edasi? Selge, et maailma demograafilised, majanduslikud ja sõjalisedki jõujooned muutuvad peaaegu täielikult. Võibolla see ongi uus maailmakord?
Toimetaja: Valner Valme