Mari Laan. Haleda Näoga rüütli teekond Kurva Kuju rüütliks
ehk otsetõlkelisuse nõudest XX sajandi esimesel poolel
"Aga siiski näib mulle, et tõlkida ühest keelest teise [---] on sama hea nagu vaadata Flandria vaipu pahemalt poolt, sest kuigi kujud on näha, on nad täis lõngu, mis tumestavad neid, ja nad ei paista nii siledad ega värsked nagu esiküljel. [---] Aga sellest ei taha ma järeldada, nagu poleks tõlkimistegevus kiiduväärne, sest inimene võiks teha tegemist muude veel halvemate asjadega, mis talle veel vähem kasu tooks," kirjutab Miguel de Cervantes "Don Quijote" LXII peatükis Aita Kurfeldti eestinduses.
Kelle teksti me üldse loeme, lugedes Cervantese "Don Quijotet"? Kirjanik ise nimetab end eessõnas vaid vapra rüütli "võõrasisaks" – tema isaks, tegelikuks autoriks, aga araablast Cide Hamete Benengeli, kelle teksti on omakorda hispaania keelde ümber pannud juhuslikult leitud nimetu tõlkija. Eestikeelsete "Don Quijotede" tõlkijad on kõik nimepidi teada ja päris esimeste, mugandatud versioonide puhul on nemad hoopis rohkem don Quijote "isad" kui Cervantes (või Cide Hamete või nimetu moriskist tõlkija). Aja jooksul, tõlkimisvõimaluste ja -oskuste, aga ka -ootuste mõjul muutub ka "Flandria vaiba pahupool", mis esialgu vaid kujusid aimata lasi, järjest värskemaks ja esiküljesarnasemaks.
"Don Quijote" on üks neist kindlalt maailma kirjanduskaanonisse kuuluvatest tekstidest, mille tõlke olemasolu on Eestis möödunud sajandi algusest peale vajalikuks peetud, et eesti keel kultuurkeele staatuseni küüniks: "Niisugused maailmakirjanduse nurgakivid on piibel, Homerose Ilias ja Odysseia, Dante Jumalik komöödia, Cervantese Don Quijote, Shakespeare'i Hamlet ja Goethe Faust. [---] Nende eestistamine peaks üheks meie edeneva ja kasvava kirjanduse ülesandeks saama," kirjutab näiteks Johannes Aavik 1912. aastal[1]. Kuid teekond terviktõlkeni oli visa ja kestis ligi 40 aastat, tehes läbi kõik mõeldavad kaudtõlkelised ja kärpelised tõlkeloo etapid vabast ümberjutustusest tervikliku otsetõlkeni. Nii pakuvad "Don Quijote" variandid muu hulgas ka kena linnulennulist ülevaadet tõlkevormide ja -normide muutumisest poole sajandi jooksul – saadetuna pidevalt mööndustest, et kuigi mugandatud variandid on justkui gobelääni pahupool, ei saa ka öelda, et tõlkimistegevus üldse kiiduväärne ei oleks.
Mingi ajahetke tõlkenormidest annab teada ühelt poolt regulaarne praktika ja teiselt poolt tõlkele esitatavad ootused.[2] Sõnastatud norme võib leida tõlkega kaasnevates tekstides, nagu eessõnad, ning üldisemalt tõlke ja tõlkimise kohta avaldatud kirjutistes, nagu arvustused, teoreetilised ja programmilised arutlused; samuti normatiivsemates, näiteks tõlkekoolituse eesmärgiga tekstides. Ka kommenteerivad teinekord tõlkijad või kirjastajad ise oma tegevust, näiteks saatesõnades, kirjades või intervjuudes, see üksi pole aga määrav, sest inimesed arvavad, et teevad üht, aga tegelikkuses teevad teist.[3] Normid võivad olla sõnastatud positiivselt, soovituste või ootustena, aga ka kriitikana või siis väljaandja- või tõlkijapoolse vabandusena.
Tõlkenormid, s.t ühelt poolt sõnastatud ootused või ka ettekirjutused ja teiselt poolt korduvad mustrid tõlkepraktikas, kehtivad nii tekstiga töötamise tasandil (Gideon Toury nimetab neid tegevusnormideks – operational norms) kui ka teksti valimise ning tõlkimise terviklikkuse ja otsesuse osas (Toury mõistes eelnormid – preliminary norms).[4] Eelnormid jagunevad Toury järgi esiteks tekstide valikut määravaks tõlkepoliitikaks ja teiseks tõlgete otsesust määravateks normideks. Tõlkepoliitika juhib seda, milliseid žanre, kirjandusi, autoreid ja tekste tõlkimiseks valitakse (ja milliseid ei valita). Tõlgete otsesust puudutavate normide puhul on küsimuse all näiteks, kas kaudtõlge on vastuvõetav, ja kui, siis milliste keelte ja milliste žanride puhul ning milliseid vahenduskeeli aktsepteeritakse; samuti, kas väljaandes on vahenduskeelele ja -tõlkele või üldse kaudtõlkelisusele viidatud.[5] "Don Quijote" versioonide näitel saab vaadata, mida teise keele vahendusel tehtud tõlgetest ja mugandustest on Eestis möödunud sajandi esimesel poolel arvatud ja kuidas neid on esitatud.
Kokkupuuted "Don Quijotega" on Eesti haritud rahva seas mõistagi varajasemad kui selle eestikeelsed tekstilised vahendused ja nende kohta võib leida üksikuid ülestähendusi: näiteks on 1831. aasta Tartu professorite ja mõisnike lugemisringi kavadest näha, et "Don Quijote" on seal ettelugemisele tulnud koguni neljal õhtul[6]; viiteid teose motiividele võib leida Friedrich Reinhold Kreutzwaldi saksakeelsetes kirjades (1851 ja 1957), kus ta räägib "Sancho rüütli" rünnakust tuuleveskitele[7]. Eestikeelsele lugejale mainitakse don Quijotet aga esimest korda ilmselt Carl Robert Jakobsoni näitemängus "Arthur ja Anna" (1872), kus kooliõpetaja Torba nimetab "narrilast Hispaania rüütlit Don Quixotet", kuulutades, et teda kodust välja ajanud mõisnik "üks palju suurem totter on kui see mees oli".[8] Hiljem jõudis "kurvamoeline" rüütel ka Friedebert Tuglase loomingusse: mõni aasta pärast oma Hispaania-reisi kujutab ta "Felix Ormussoni" (1915) finaalis peategelase naeruväärset sõitu puuhobusel – viide "Don Quijote" 40. ja 41. peatüki seiklusele, nagu ka tollases kriitikas korduvalt tähelepanu juhiti. Puuhobuse motiivi rõhutab omakorda ratsaniku kujutis raamatu kaanepildil, niisugune oli Tuglase enda korduvalt väljendatud soov.[9]
Samuti on teada Oskar Lutsu Cervantese-imetlus: "["Don Quijotele"] andunud ta nii, et selle tihti enese peapadja alla pannud, ja see aidanud ta vahel üle suurte ja väikeste vete," kirjutab Mihkel Kampmaa oma kooliõpikus 1923. aastal. Kampmaa näeb Lutsu loomingus kõhklemata "Don Quijote" otsest mõju ning väidab, et "Kevades" ja selle järgedes on "sama idee läbi viidud, mis kord Hispaania kirjanikku Cervantest "Don Quixoti" kirjutamisele kannustanud: idealistlik hingeline peensus võitleb realistliku jämedusega ja jääb alla."[10]
Esimese "Don Quijote" versioonina ilmus 1900. aastal Eduard Bornhöhe vahendusel "Miguel de Cervantes Saavedra järele vabalt" ümber panduna "Hispania rüütli Don Quixote (Don Kihote) imelikud teod ja juhtumised".[11] Ümberpanemise vabaduse määrast ja mugandaja üldistest taotlustest annavad aimu juba tegelaste nimed, nagu Töntsu Triinu, Siimu Madis või Tagapere Toomas, suurteose "kokku litsumise" (Bornhöhe sõnastus) ulatusest aga originaali 126 peatüki koondamine 16-le, saadetuna Bornhöhe tunnistusest, et "ei julenud raamatu paksuse pärast täielikku tõlget pakkuda".
Lootuses, et teos "ka Eestlastele rahva-raamatuks saab", püüab Bornhöhe seda lugejale eessõnas lähendada võrdluses selliste lugudega nagu "Robinson" või "Reinuvader Rebane" – see võrdlus polegi kentsakas, kui meelde tuletada, et mõlemad tegelased Bornhöhe enda ümberjutustustes juba varem mitmes kordustrükis suurt populaarsust olid võitnud. Sarnast edu paraku sel "Don Quijote" võrdlemisi lahjal variandil ei õnnestunud saavutada ja seda ei peetud ka hilisemate kordustrükkide vääriliseks – samal ajal kui nii "Robinson" kui "Reinuvader" veel 1920ndatel Bornhöhe eestinduses uues trükis ilmusid, tehti "Don Quijotest" noorsoo tarbeks juba uusi ja ulatuslikumaid tõlkeid.
Sellisena ei leidnudki esimene "Don Quijote" tollases ajakirjanduses rohkem vastukaja kui lühikese ja omajagu skeptilise kommentaari kujul ajakirja Linda uute raamatute tutvustamise rubriigis: "Nimetatud jutustus on nii nimetatud "suurte kirjameeste" seast, mille soovituseks ju arvatakse aitama, et nad "kõigis haritud keeltes on ilmunud". Ega nüüd Cervantese tähtsama kirjatöö väärtust meiegi salata taha, aga seda on küll ka meeles pidada, et selle teose tähtsus pääasjalikult s e l l e a j a ja selle r a h v a kohta käis, kellele ta algupärasena kirjutatud. Ometi küllalt lõbu leiab Eesti lugeja meie ajalgi sellest iseäralisest kirjatööst ja vististi leiab raamat lugemishimuliste poolest lahket vastuvõtmist."[12]
Õige pea pärast Bornhöhe esmast vahendust ilmub 1901. aastal Peeter Jakobsoni muganduses (täpsemalt: "hispaania kirjaniku Cervantes'e järele jutustatuna", nagu ütleb raamatu esikaas – vahendaja nimi on sealjuures silmatorkavamalt trükitud kui autori oma) õblukese raamatuna ka "Kölbmata uudishimu"[13] – lugu sellest, kuidas abielumees palub sõbral oma naist võrgutada, et selle truudus proovile panna. Tegemist on "Don Quijotesse" põimitud iseseisva ja romaanist terviklikuna eraldatava vahejutustusega (33. ja 34. peatükk)[14], mida ilmselt kergema sisu pärast on omaaegsele lugejale sobivaks peetud.
Kui järgnenud kümnenditel tuleb "Don Quijotest" juttu vaid seoses nii autori kui teose 300. aastapäevaga ja ajakirjanduses käsitletakse eelkõige autori juba iseenesest seiklusromaani mõõtu elulugu, siis iseseisvusajal, 1920. aastatel võtab huvi Cervantese vastu juba tõsisema vormi – "Don Quijote" kuulub keskkooli õppekavasse, sõnastatakse korduvalt vajadust suurteose eestikeelse tõlke järele. Kõigepealt ilmub 1921. aastal kirjanduslikus ajakirjas Ilo "Don Quijote" 18. peatükk (don Quijote lahingust lammastega) Karl Reitavi eestinduses, saadetuna Friedebert Tuglase esseest.[15] Reitavi tõlge on tehtud otse hispaania keelest ja üks esimesi selliseid. Niisugune pöördumine maailmaklassika poole oli Ilo üldiselt avangardistlikus suunas erandlik, sest muidu vahendati ja tutvustati väliskirjandusest vaid moodsaid autoreid.
Tervikteosena antakse 1920ndatel päris üksteise järel välja koguni kaks "Don Quijote" eelkõige koolilugemiseks mõeldud versiooni, ikka veel kaudtõlgetena: Helmi Janseni eestindus A. Orgi kirjastuselt (1923)[16] ning Gustav Hugo Peedi oma Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS) kirjastuselt (1924)[17]. Nagu eessõnades selgitatakse, on tõlgete aluseks Euroopa rahvaste noorsooväljaannetes "väljakujunenult" kasutusel olevad kärbitud kujud, sealjuures on kumbki väljaanne lähtunud eri algtekstist – väljaandele ega vahenduskeelele viiteid andmata. Esimesele, 1923. aastal "Noorsoo kirjanduse" seeria avaraamatuna ilmunud "Don Quijotele" eessõna kirjutanud sarja toimetaja selgitab vabandavalt, et kuigi tegemist on vaid kärbitud kaudtõlkega, "oli ometi selle meisterteose meie noorsoole lähemale toomine sedavõrd hädalik, et käesolev väljaanne enese ilmumist tohiks õigustatuks lugeda", ning rõhutab algupärandi stiililisi peensusi, mis kaudses tõlkes kaduma lähevad.[18]
1938. aasta väljaanne, mis on "noorsoole kohastatud ingliskeelse väljaande järgi" (tõlkinud I. Liiv)[19], on suunatud nooremale lugejale, mitte õppematerjaliks. See ilmus Looduse kirjastuse lasteraamatusarjas "Targad tähed" ja on selgelt teistsuguse suunitlusega kui varasemad – kui eelmised olid mõeldud koolihariduse täiendamiseks ja harivate saatesõnadega, siis see värvirõõmsalt illustreeritud väljaanne on mõeldud väiksematele lastele.
Maailmakirjanduse klassikale tuginevate lasteraamatute puhul on kaudtõlkelisus ja adapteerimine tänastegi normide järgi lubatud (ka 2001 ilmus eesti keeles lastele kohandatud "Don Quijote La Manchast"), 1938. aasta lasteväljaande puhul seisneb muutus võrreldes 1920ndate noorsooraamatutega aga selles, et raamatu impressumis on märgitud ära nii kaudtõlkelisuse fakt kui ka vahenduskeel (inglise keel). Samas veel 1923. ja 1924. aasta mugandustes pole vahenduskeelt ära toodud ning ka ebaterviklikkust ja kaudtõlkelisust on nimetatud vaid saatesõnas, mitte raamatu põhiandmete juures, olgugi et üldisemalt on leitud, et juba Noor-Eesti ajal hakati autori ja tõlkija nime ning algkeelt süstemaatiliselt tiitellehel esitama[20].
Elin Sütiste on möödunud sajandi esimeste kümnendite eesti tõlkekriitikat analüüsides jõudnud järeldusele, et kuigi originaalkeelest tõlkimise nõudele on kriitikas vähe viiteid, ilmneb neist, et otsetõlkelisust, ja originaalitruudust laiemalt, hinnatakse kõrgelt, kuid samas on sõnastatud normide ja praktika vahel lahknevus ning sellise nõude järgimine pole veel üldlevinud.[21] Veidi hiljem, 1927. aastal kirjutab Gustav Saar kaudtõlgete kohta kategooriliselt: "Tõlge tõlkest ei või üldse tulla kõne alla, sest ta omab sama kriminaalse karaktri nagu võõra nime all esinemine. See näib tihti ületamatuid pahesid, et peame leppima nagu kujutavais kunstes originaali asemel äratõmbega kolmandast, neljandast äratõmbest."[22] Nii võib öelda, et "Don Quijote" tõlked ei jõua sõnastatud normidele järele, kuigi teose elitaarsus nõuaks selle otsetõlkelisust rohkem kui meelelahutuskirjanduse puhul. Kuid oskajate puudumine teeb hispaania keelest tõlkimise kuni 1930ndate teise pooleni praktilises mõttes võimatuks.
1934. aastal avaldati EKSi väljaandena Justa (Aita) Kurfeldti esimene kirjategu romanistina – veel mitte tõlke, vaid Cervantese monograafia kujul.[23] Kuigi tegemist oli algupärase, mitte tõlkeraamatuga, kerkis sellegi teose ettevalmistamisel esile tõlkenormidesse puutuv nüanss – nimelt laseb Daniel Palgi EKSi kirjastuse esindajana tõlkijal ümber teha tekstis toodud katkendid Cervantese teostest, kuna need on Kurfeldtil originaalide kättesaamatuse tõttu esialgu tõlgitud teiste keelte vahendusel. EKSi standardid nõuavad selleks ajaks juba ka niisuguste väljavõtteliste tsitaatide jaoks otsetõlget ja Palgil õnnestub vajalikud teosed hispaania keeles ka muretseda.[24] Lühimonograafia teenis arvustustes kõrge hinnangu, taas leiab mainimist vajadus "Quijote" täistõlke järele, kuna "[k]ärbitud tõlget lugenud, kaldub aga laiem lugejaskond nägema C. romaanis seiklusjuttu iganenud koomikaga".[25]
Mõne aasta möödudes, 1939. aastal jõudiski Kurfeldt "Don Quijote" esimese osa tervikliku otsetõlke avaldamiseni, see ilmus viimaks kahe köitena 1939. ja 1940. aastal[26]. Kiita jõudis seda sündmust ainult Gustav Suits 1940. aasta maikuu Loomingu lehekülgedel, andes kõrge hinnangu nii ilmumise faktile iseenesest kui ka tõlke teostusele. Tavatult suurt tähelepanu pöörab ta sealjuures väljaandmise tasuvusele ja rahaliselt kitsastele kirjastamisoludele, põhjendades nendega nii tihedat kirja, raamatu kahte köitesse jaotamist kui ka romaani teise osa ilmumise edasilükkamist: "Kuuldavasti ei mahu teise jao eestistamine ja turustamine praegu vastutuultes ikka järjekindlamalt ratsionaliseeritud kirjastuse kavatsustesse."[27]
Niisiis, kui seni oli tõlkimisel takistuseks oskustega tõlkija puudumine, nagu kahetseti ikka ja jälle ka nii ajakirjanduses kui saatesõnades, siis nüüd, võimeka tõlkija olemasolul said takistusteks – nagu nähtub Suitsu kaebustest ja mitmest teisestki pooleli jäänud Hispaania kirjandusega seotud avaldamisplaanist – rahalised ja õige kohe ka laiemad ühiskondlikud olud. Nii jäigi "Don Quijote" päris terviklik tõlge veelgi aastateks toppama, kuni 1946 ja 1947 ilmusid viimaks Aita Kurfeldti tõlkes mõlemad osad, millest hiljem on välja antud mitu kordustrükki.[28]
Selline on don Quijote kasvamine Bornhöhe Haleda Näoga rüütlist Kurfeldti Kurva Kuju rüütliks. Nii nagu muudeski keeltes[29], on Cervantese suurteose vahendamine olnud kõige laiemalt tõlketegevuse ja tõlkepõhimõtete arengu (ning ühtlasi kitsamalt hispanistika arengu) indikaatoriks – suuremates keeltes juba läbi nelja sajandi, väiksemates aga Eestiga võrreldavas rütmis.[30] Toury tõlkenormide käsitluse taustal on eestikeelne "Don Quijote" oma eri väljaannetes möödunud sajandi esimesel poolel ilmekaks illustratsiooniks tõlke otsesust (ja täielikkust) reguleerivate eelnormide sammsammulisele arengule otsetõlgete eelsel perioodil. Tõlkepoliitiline tugi "Don Quijote" eestindamisele on sealjuures olnud tugev, esialgu haritlaste viidetena Cervantese kui maailmakirjanduse klassiku tõlkimise olulisusele, hiljem ka kooliharidusliku vajadusena. Tõlkepoliitika (ega ka üldisem kultuuri- ja hariduspoliitika) pole samal ajal sugugi soodustanud muu hispaaniakeelse kirjanduse vahendamist Cervantese kõrval, mistõttu spetsialistide, s.t pädevate tõlkijate kujunemine on võrreldes mitmete teiste keeltega olnud pikaldane ja tõlkeid saatvad paratekstid viitavad mahajäämusele peavoolu tõlkenormidest.
Tõlkelise tegevuse esimeseks vormiks on vaba ümberjutustus (Bornhöhe 1900), sellele järgneb mugandatud (kaud)tõlge (Jansen 1923 ja Peet 1924; Liiv 1938). Nagu "Don Quijote" järgi on Cervantese ehk lõppteksti autori ning Cide Hamete ehk algteksti autori vahel nimetu moriskist tõlkija, nii on eesti tõlkija ja Cervantese vahel olnud keegi nimetu vahendaja, sest väljaanded ei anna viiteid vahenduskeelelegi, rääkimata eesti tõlke aluseks olnud väljaandest või selle tõlkijast. Teooriast on teada, et teksti mugandamiseks võib olla mitmesuguseid ajendeid: arvestamine sihtrühmaga (eriti tuleb see ilmsiks lastekirjanduse puhul), kommertskaalutlused (näiteks liiga mahuka teose lühendamine kulude vähendamiseks), moraalne või poliitiline (enese)tsensuur.[31] Normid on žanriti erinevad: mööndusi on tehtud noorsoo- ja lastekirjandusele, kus on lubatud kaudtõlge – kuigi noorsooväljaannete puhul tuuakse välja selle puudulikkus. Kaudtõlgete puhul on märgata, kuidas 1920ndatel ei peeta vajalikuks vahenduskeele olemasolu raamatu põhiandmetes välja tuua, küll aga tehakse seda 1938. aastal juba ka lasteväljaandes. Otsetõlkelisuse nõuet – enne kui see tervikteksti puhul jõukohaseks sai – on "Don Quijote" juures esimesena järginud tõsikirjanduslikuma kallakuga väljaanded: kirjandusajakiri Ilo juba 1921. aastal ilmunud katkendis ja EKSi kirjastus 1934. aasta Cervantese monograafia tsitaatides. Et tõlkevormide loetelu oleks täielik, lisandub ühiskondlike muutuste ja võib-olla ka majanduslike põhjuste mõjul "Don Quijotede" ritta ka mittetäielik otsetõlge (Kurfeldt 1939–1940), kuni lõpuks "kõigis haritud keeltes" hädavajaliku suurteose tõlge ka niisugusel mööndusteta kujul ilmub, mis enam mingit väljavabandamist ei vaja.
Artikkel ilmus esmalt aastaraamatus "Tõlkija hääl VII".
[1] J. Aavik, Kirjanduslik ülevaade. Eesti Kirjandus, 1912, nr 7, lk 275–299.
[2] A. Chesterman, A note on norms and evidence. Reflections on Translation Theory. Selected papers 1993–2014. Amsterdam, Philadelphia, 2017, lk 186–191.
[3] Sealsamas, lk 189.
[4] G. Toury, Descriptive Translation Studies and beyond. Amsterdam, Philadelphia, 1995, lk 58.
[5] Sealsamas.
[6] M. Salupere, Tartu teatrikeeld ja keeluaegne teatrielu. Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel. Tartu, 2012, lk 63–74.
[7] V. Laast, Miguel de Cervantes Saavedra 400. sünniaastapäeva puhul. Sirp ja Vasar, 04.10.1947, lk 4.
[8] C. R. Jakobson, Arthur ja Anna ehk Wana ja uue aea inimesed. Tartu, 1872, lk 31.
[9] T. Haug, Felix Ormusson ja vana Aadam. Looming, 2009, nr 1, lk 135.
[10] M. Kampmann, Eesti kirjandusloo peajooned. Kolmas jagu. Tallinn, 1923, lk 127–229.
[11] M. de Cervantes, Hispania rüütli Don Quixote (Don Kihote) imelikud teod ja juhtumised. Tlk E. Bornhöhe. Tallinn, 1900.
[12] H.P. [H. Prants], Hispania rüütli Don Quijote imelikud teod ja juhtumised. Linda, 1900, nr 22, lk 364.
[13] M. de Cervantes, Kölbmata uudishimu. Tlk P. Jakobson. Tallinn, 1901.
[14] Varem on üks selle jutustuse juurde kuuluv sonett samalt tõlkijalt juba ilmunud ajakirjas Linda, nr 23, 01.06.1899, lk 379–380.
[15] M. de Cervantes, Katke "Don Quijotest". Tlk K. Reitav. Ilo, 1921, nr 10, lk 15–22; Fr. Tuglas, Miguel de Cervantes Saavedra. Katke pikemast esseest. Ilo, 1921, nr 10, lk 23–29.
[16] M. de Cervantes, Don Quijote la Manchast. Tlk H. Jansen. Tallinn, 1923.
[17] M. de Cervanes, Vaimukas rüütel Don Quijote La Manchast. Tlk G. H. Peet. Tartu, 1924.
[18] H. Raudsepp, Miguel de Cervantes ja tema teos. Eessõna M. de Cervantese raamatule "Don Quijote la Manchast". Tallinn, 1923, lk 1–16.
[19] M. de Cervantes, Don Quijote. Tlk I. Liiv. Tallinn, 1938.
[20] D. Monticelli, (Trans)forming national images in translation. Interconnecting Translation Studies and Imagology. Toim. L. van Doorslaer, P. Flynn, J. Leerssen. Amsterdam, Philadelphia, 2016, lk 277–297, lk 283.
[21] E. Sütiste, "Hea tõlke" konstrueerimine tõlkekriitikas (ajakirjas Eesti Kirjandus aastail 1906–1922 avaldatud tõlkearvustuste põhjal). Kriitika diskursus: minevik ja tänapäev. Acta Universitatis Tallinnensis. Toim. R. Veidemann, M. Kirme. Tallinn, 2008, lk 95−136.
[22] G. Saar, Kunstipärasest tõlkest. Looming, 1927, nr 8, lk 751–757.
[23] J. Kurfeldt, Miguel de Cervantes Saavedra. Tartu, 1934.
[24] J. Kurfeldt D. Palgile, Kirjad. EKLA 257:2:6, 1934.
[25] V. Alto, Justa Kurfeldt: Miguel de Cervantes Saavedra. Eesti Kirjandus, 1934, nr 11, lk 525–526.
[26] M. de Cervantes, Teravmeelne hidalgo don Quijote la Manchast I osa I köide. Tlk A. Kurfeldt. Tallinn, 1939; M. de Cervantes, Teravmeelne hidalgo don Quijote la Manchast I osa II köide. Tlk A. Kurfeldt. Tallinn, 1940.
[27] G. Suits, Cervantes. Don Quijote I. Looming, 1940, nr 7, lk 553–554.
[28] M. de Cervantes, Teravmeelne hidalgo don Quijote la Manchast I köide. Tlk A. Kurfeldt. Tallinn, 1946; M. de Cervantes, Teravmeelne hidalgo don Quijote la Manchast II köide. Tlk A. Kurfeldt. Tallinn, 1947. Hilisemad kordustrükid: 1955, 1987–1988 ja 2007.
[29] Vt A. Pano Alamán, E. J. Vercher García, Avatares del "Quijote" en Europa. Madrid, 2010.
[30] Võrdluseks: lähinaabritest Läti ja Soome olid sarnases protsessis kiiremad – Lätis ilmus otse hispaania keelest tõlgitud "Don Quijote" 1921.–1922. aastal (ja uus tõlge 1937–1938) ja Soomes 1927–1928 (aga juba 1877 laste- ja 1896 noorteväljaanne), Leedus aga 1942, Poolas 1937.
[31] J. Milton, Translation Studies and Adaptation Studies. Translation Research Projects 2. Toim. A. Pym, A. Perekrestenko. Tarragona, 2009, lk 51–58.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: "Tõlkija hääl"