Raamatupood, nagu teile meeldib ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kirjandus
Kirjandus Autor/allikas: Rendiansyah Nugroho/Unsplash/Creative Commons

Intervjuu aastaraamatust "Tõlkija hääl VII".

AUDE FLEURYGA vestles HELI ALLIK

Prantsusmaal on umbkaudu viisteist mobiilset raamatupoodi. Umbkaudu seetõttu, et nende poodide tegevus võib võtta erinevaid vorme ja seega pole päris kindel, mida sisse lugeda ja mida välja jätta. Teiseks on idee just viimastel aastatel populaarseks muutunud ja seetõttu tekib neid järjest juurde. Aga kindel on see, et kõige esimese poe lõid 2001. aastal abielupaar Aude Fleury ja Frédéric Dufourg. Nende põhiaadressiga Edela-Prantsusmaal, peaaegu olematu rahvaarvuga Le Nizani külas registreeritud Librairie l'Hirondelle'i – nii on poe nimi, ühesõnaga siis Pääsukese Raamatupood – "kindralstaap", mis sisaldab lugematuid raamatuid, kääre, liimipotte, kleeplindirulle, pappkaste, arvutit, printerit, faksimasinat, tungraudu, maakaarte ja magamiskotte-madratseid, asub tema omanike 17. sajandist pärineva kodumaja hoovi peal vanas küünis. Aga sinna üksildasse maanurka ei sattu inimesi peaaegu üldse. Kogu raamatumüük toimub väikese kaubiku kaasabil seal, kus aga parajasti vaja, ja täpselt sel kujul, nagu parajasti vaja, üle kogu Prantsusmaa. Ja kogu asjaajamine käib loomulikult internetis. Tutvustust poe avalehel internetis võiks tõlkida umbes nii: "Librairie l'Hirondelle – raamatupood, nagu teile meeldib". Ja kui tema tegevusse süveneda, selgub, et see lause ongi päris igas mõttes tõsi.

 

HELI ALLIK: Mis see õieti on, mida te teete?

AUDE FLEURY: Kui veel kakskümmend aastat tagasi polnud midagi niisugust Prantsusmaal üldse olemas, siis nüüdseks on siin viieteistkümne mobiilse raamatupoe ringis. Neid kõiki ühendab see, et nende tegevus ei ole seotud kindla ruumiga, nad liiguvad koos oma raamatutega ringi ja pood on seal, kus ta parajasti on. Aga igaühel on oma eripära. Näiteks paljud tegutsevad ühel kindlal väiksemal territooriumil või ainult teataval perioodil või müüvad ainult teatavat liiki raamatuid. Kõige rohkem tegeletakse lasteraamatutega. Mõned poed küsivad abi ühisrahastusplatvormidelt ja jagavad isegi teatavat sorti "raamatuaktsiaid". Mõned on suurema kinnisraamatupoe nii-öelda mobiilne filiaal. On isegi hariliku jalgrattaga või elektrijalgrattaga liikuvaid raamatupoodnikke; siis on ratta küljes tavaliselt väike järelkäru. On busse, mis on ehitatud raamatupoodideks ja milles samal ajal ka elatakse – neisse on kavalalt sisse ehitatud või peidetud voodi ja kööginurk. Mõned annavad veel lisaks raamatumüügile etendusi, korraldavad lugemisõhtuid, teevad muid üritusi. Meie spetsiifika on see, et meie poole võib pöörduda absoluutselt kõikide teemadega ja me tegutseme üle kogu Prantsusmaa. Ja lisaks pakume me muid teenuseid.

HA: Mida see tähendab – võib pöörduda kõikide teemadega?

AF: Valdav osa meie tegevusest seisneb selles, et me sõidame kaubikuga mõnele üritusele ja paneme seal välja leti konkreetselt selleks sündmuseks kokku pandud valikuga. Tihti on need üritused konverentsid, seminarid, spetsialistide kogunemised kõikvõimalikelt erialadelt. Meie otsime siis välja vastava teemaga seotud teosed ja sõidame kohale. Aga samuti tegutseme me näiteks raamatumessidel; seal paluvad meie abi näiteks kirjastajad, kellel endal oma toodangu müümiseks jaksu või tahtmist pole. Tuleb ka ette, et meid kutsutakse esitlustele, kohtumistele lugejatega – sel juhul müüme loomulikult asjaosaliste loomingut. Eraldi juhtum on turud, laadad – publikut ja meeleolu arvestades viime sinna kaasa universaalsemaid raamatuid. Aga tõepoolest võtame me konteksti järgi kuju nagu kameeleon – kaubiku sisu muutub päris radikaalselt iga päev. Kõige rohkem asub meie raamatupood tegelikult õhus.

HA: Aga mis need muud teenused on?

AF: Me toimetame raamatuid ka inimestele koduaadressidele. Seda juhtub loomulikult rohkem maal, sest linnades ei ole väga raske postkontorini jõuda. Aga sellele lisandub veel asju, mis ei ole otseselt raamatumüük, kuigi on laiemas plaanis ikkagi meie põhitegevusega orgaaniliselt seotud. Tihti kutsutakse meid kõikvõimalikele teadusüritustele, ja siis on selge, et entomoloogidele on vaja nende valdkonna raamatuid ja Lähis-Ida spetsialistidele neid, mis puudutavad seda regiooni. Olgu aega vähe või palju, meie ülesanne on siis sukelduda kõikvõimalikesse andmebaasidesse (hulgimüüjad, aga vahel ka jaemüüjad ja veel igasugused kummalised kanalid, infot saame ka raamatukogudest, uurimisinstituutidest jne) ja kokku panna just konkreetse ürituse ja erialaga seonduv pakkumine. Nii et seal seguneb müük juba bibliograafilise uurimistööga. Aga see võib olla ka midagi hoopis muud.

Kuna ma tõepoolest jumaldan igasuguseid bibliograafiaid, siis teen ma selles vallas koostööd näiteks raamatukogudega. Prantsusmaa kirjastused viljelevad tihti müügistrateegiat, mille nimi on prantsuse keeles "office" – koostatakse oma äranägemise järgi raamatute nimekiri ja sunnitakse väikesi raamatupoode, kes tahaksid osta vaid mõnd nimetust, võtma kogu paketti. Ma saan küll aru selle lähenemise vajalikkusest kirjastustele, aga eriti õiglaseks ma seda ei pea. Mina teen bibliograafilisi nimekirju koos tutvustustega raamatukogudele, kellele ma kirjeldan lihtsalt oma arusaamist mööda häid raamatuid, ja nemad valivad vabalt välja, mis neile meeldib. Nii et seda tuleb mul tihti ette. Paljude raamatukogude juures tegutsevad ka ühingud ja seltsid, mis korraldavad üritusi; samuti igasugused lugemisklubid. Siis juhtub, et ma räägin mõnel nende üritusel mõnest raamatust. Aga vahel palutakse ka tutvustada mõnd žanri, koolkonda, voolu – ulmet, Põhjamaade krimikirjandust, lasteraamatuid, Bordeaux' autoreid või mida iganes muud.

Samuti tegin vanasti kirjastustele – ja juhtus isegi, et raamatupoodidele ja raamatukogudele, kes ise seda veel ei osanud – kodulehekülgi või olin muul moel abiks interneti kasutamisel. Olen aidanud mõelda, kuidas reklaami korraldada ja raamatuid esitleda. Olen teinud konkreetsete teemadega seotud kirjanduse n-ö turu-uuringuid – vaadanud, kus ja mis on kättesaadav ja mida üldse on olemas. Lisaks näiteks vahendan messidele ja kõikvõimalikele muudele üritustele autorite nimekirju, kes ei ole veel liitunud Hartaga – nii nimetatakse mittetulundusühingut, mis seisab laste- ja noortekirjanduse autorite ja illustraatorite õiguste eest ja muu hulgas on kehtestanud kohustuslikud tariifid, mida tuleb maksta autoritele avalike esinemiste eest – ja kes ei oota ülesastumiste eest tasu. Ja samas jälle korrutan autoritele, et kas te teate, et Harta on olemas ja te pole kohustatud tasuta töötama. Seda viimast näiteks ma ei tee muidugi isegi "teenusena", see on lihtsalt infovahendus. Sest kokkuvõttes on üheksa inimest, kes raamatu hinnast ühel või teisel viisil oma osa peavad saama – autor, kirjastaja, toimetaja, küljendaja, kujundaja, jaekaupmees, hulgikaupmees, levitaja, raamatukoguhoidja –, ja mul on tunne, et meie kõigi huvides on ahela kõiki lülisid toetada, et kokkuvõttes raamat ellu jääks.

Koostööd teen ka omavalitsuste ja koolidega. Näiteks meie Nouvelle-Aquitaine'i regioonil on huvitavaid algatusi – on üks projekt, mille raames iga "raske" laps saab valida endale 30 euro eest raamatuid; tänu ühele teisele programmile komplekteerivad vaesemad õpilased, kes ei saa minna koos teistega reisile, sel ajal kooliraamatukogudele oma maitse järgi täiendusi ja igal aastal eraldatakse koolidele selleks igaühele 500 eurot – ja kuna ma olen väike ja mobiilne ja soovin erinevalt suurtest poodidest niisuguste ettevõtmistega jännata, siis olen ma sobilik partner. Üleüldse võivad need teenused võtta veel kõikvõimaliku kuju ja olla nii tasulised kui tasuta. Suures plaanis ja kaudselt edendab see igasugust raamatuga seotud tegevust igal juhul.

HA: Aga kas see, et Frédéric on autor ja et tal oma väike kirjastus, on ka kuidagi raamatupoega seotud?

AF: Mitte eriti. See aitab mul kogu raamatute tähesüsteemi tervikut mõista, ja see on minu jaoks tähtis. Mõnikord, kui mulle pakutakse või minult palutakse seda või toda, tahan aru saada, kuidas sellest punktist vaadatuna kogu süsteem toimib. Paratamatu koostöö ja kooselu segu Frédérici kui autori ja kirjastajaga hoiab mind hästi kursis raamatu sünni kõikvõimalike faasidega. Ja loomulikult müün ma ka tema raamatuid. Aga juriidiliselt ei ole tema kirjastusel poega seost.

HA: Nüüdseks olete oma raamatupoodi pidanud juba kaheksateist aastat. Aga kuidas see kõik algas? Kust see mõte tuli?

AF: Kuigi minul oli doktorikraad kunstiajaloos ja Frédéricil ajaloos ja me mõlemad andsime lepingulise töötajana loenguid ka ülikoolis, oli meie mõlema põhitöökoht kaua aega üks Bordeaux' raamatupood. Aga meie tööpäevad olid tihti 15 tundi pikad ja tempo nii hull, et meil polnud isegi aega süüa. Maitsed ja arusaamad polnud meil samuti tegelikult poe omanikuga eriti sarnased. Ja meie palk hakkas tagatipuks järjest vaevalisemalt meie pangaarvetele laekuma. Lisaks pidime me välja kolima korterist, mida olime Bordeaux's aastaid üürinud, sest omanik otsustas maja maha müüa. Uue korteri üürimiseks meil aga enam raha ei jagunud, sest üürihinnad olid vahepeal tõusnud. Ühesõnaga, olime üpris väljapääsmatus olukorras. Frédérici isal oli 60 km kaugusel Bordeaux'st vana maamaja, ja kuigi see meid esialgu sugugi ei rõõmustanud, kolisime häda sunnil elama sinna. Oli aga selge, et seal meil kummalgi regulaarset tööd ei ole. Niisiis selg oli päris vastu seina. Ja kuna kõik oli juba nii, nagu ta oli, mõtlesime siis tõsiselt, mida me tahame teha ja mida me saame teha. Seda viimast kahjuks muidugi väga palju esialgu ei olnud. Aga siiski olid meil pikka aega raamatumaailmas töötades mõned asjad silma ja kõrva jäänud.

Väiksemates kohtades suleti järjest raamatupoode, sest gigantettevõtete internetimüügiga võistlemine käis neile üle jõu. Teisalt olime mõlemad teadustööd tehes märganud, et konverentsidel ja seminaridel tekkisid inimeste vahel tihti väga huvitavad arutelud ning mõni ettekanne tekitas publikus silmapilk soovi kõnealuse teema või autoriga lähemalt tutvust teha, aga kätte saada neid raamatuid sealseil üritustel polnud võimalik. Samuti on Prantsusmaal endiselt väga elav väliturgude ja laatade traditsioon. Sinnagi tuleb rahvas, kes siis hea meelega ostaks juba ka mõne raamatu, kui neid seal oleks. Ja eks teistpidi võib ju turul astuda raamatuleti juurde ka inimene, kes tuli enda meelest salatipea ja porgandi järele ja endiselt teatava elitaarse auraga ümbritsetud raamatupoodi linnas sissegi ei julgeks astuda. Ühesõnaga, me tajusime mingisuguseid vajadusi, mingisuguseid võimalusi, mingisuguseid tühje kohti. Lisaks oli minul seoses kunstiajaloo õpingutega kogunenud mitmesuguseid oskusi ja kogemusi – fototöötlus, loengud, bibliograafiline vilumus, andmebaaside tundmine, teatav veebidisaini valdamine, üleüldse internet. Frédéric teiselt poolt oli tuttav kirjastamisega ja kirjutas ka ise. Niisiis panime me kõik need mõtted kokku ja nii sündiski meie "raamatupood, nagu teile meeldib".

HA: Aga mida see puhttehniliselt-praktiliselt tähendas?

AF: Otsustasime koos, et niimoodi pea ees vette hüpates on kindlam, kui juriidiliselt registreerin firma ainult mina – Frédéricil oli ka paar muud ettevõtmist, mida tahtsime võimalikest riskidest hoida. Aga teatavate bürokraatlike komplikatsioonide ja kokkulangevuste tõttu ei olnud mul pärast eelmisest raamatupoest lahkumist õigust isegi töötuabirahale, toetusele, mitte millelegi. Minu algkapital oli 2000 franki – tänapäeval oleks see siis umbes 500 eurot –, mille laenasin sõpradelt, ja ma ei tea, kuidas nad sellega nõus olid. Tuhande eest ajasin korda kõik paberid, teise tuhande eest ostsin vana kaubiku ja väikese kasutatud laua. Ja siis helistasin ma hulgikaupmeestele ja rääkisin, mida ma tahan teha, ja küsisin, kas nad saavad mulle raamatuid laenata. Ja ütlesin neile, et kui ma neid kokkulepitud aja jooksul ära ei müü, annan need tagasi. Kui aasta oli möödas, helistasin muide neile uuesti, et neid tänada. Ja siis tunnistasid paljud, et nad ei uskunud grammi võrragi sellesse, mida ma tegema hakkan, aga kuna ma olin "kena inimene", siis nad lihtsalt tahtsid mulle vastu tulla.

Autoks oleks ma tegelikult alguses tahtnud niinimetatud imperiaali, kahekorruselist bussi. All oleks olnud raamatud ja üleval teesalong. Aga selleks ei jagunud mul raha, ja jumal tänatud. Sest kiirteedel, mida mööda me ikkagi üpris tihti sõitma satume, oleks kahekorruselise bussi tasu palju kõrgem kui kaubikul. Ja lisaks oleks mul raskusi sedasorti vanale mudelile varuosade leidmisega. Aga unistus oli muidugi ilus.

 Juriidiliselt registreerisin ma end seejuures kui eraisikust ettevõtja, kelle tegevusalade hulka käivad uute ja vanade raamatute müük ja loengud. Siis oli kõik korrektne – kui pean loenguid või osutan muid teenuseid, saan esitada arve ja kõik see kokku toimib ühtse süsteemina.

HA: Sinu juttu kuulates tundub kogu teie tegevus ikkagi väga töömahukas, samas kui hiigelkasumid vist pole päris päevakorral. Ja kui arvestada, et teid on vaid kaks – kellest üks ei pühendu 100% ka raamatupoele –, kipub kõigest hoolimata tekkima küsimus, kuidas see kõik võimalik on. Kuidas te ellu jääte? Mis sa arvad, miks see töötab?

AF: Ma arvan, et siin on terve hulk põhjusi, ja osa neist võin ma ainult oletada. Üks asi tundub olevat see, et õhus oli ja on praegu veelgi rohkem vajadus mingi teistsuguse lähenemise järele raamatule. Sellisel kujul minu meelest väga kaua enam jätkata ei saa. Tohutu suur raamatute tootmise ja müümise masinavärk töötab, aga mõnikord tekib tunne, et see töötab järjest rohkem tühikäigul. Ja küsimus ei ole minu meelest üldse selles, et inimesed enam "ei loe". Küsimus on mõttes, küsimus on selles, mis raamis ja kontekstis raamatut pakutakse. Hiiglaslikud kaubamajad, kuhu raamatud maanduvad paariks kuuks, ilma et kellelgi sekunditki aega nendega tegeleda oleks, et siis liikuda konveieril kuhugi allahinnatud teoste limbosse – see ei ole midagi, mida raamat tegelikult tahaks. Ja inimene ka mitte. Raamatuvahetus, mis on Prantsusmaal järjest populaarsem, on sellest väga hea näide. Raamatud saavad seal täiesti uue elu ja selgub, et küsimus oli lihtsalt muutunud ja mõtestatud ümbruses. Raamatupoodide vääramatu kadumine väiksematest kohtadest kindlasti samuti mõjub. Inimene tahab raamatut käes hoida, ta tahab sellest kõnelda, nõu pidada, soovitusi kuulda – internetimüük ei asenda siiski seda kõike.

Aga loomulikult tuleb ka öelda, et Prantsusmaal kehtivad üpris erandlikud raamatumüüki puudutavad seadused. Kõige tähtsam on see, et 1981. aastast on jõus toonase kultuuriministri Jack Langi järgi hüüdnime saanud seadus, mille järgi raamatu hind avalikus jaemüügis on fikseeritud ja seejuures ka kaanele trükitud. Raamatupoodnikul on õigus seda muuta vaid 5%. Langi seadust täiendati 2003. aastal teise seadusega. See puudutab raamatute müüki raamatukogudele, kes on registreeritud organisatsioonis La Sofia – Société Française des Intérêts des Auteurs de l'écrit –, mis on lühidalt öeldes kirjutavate autorite õigusi esindav autoriühing. Raamatukogud deklareerivad ühingule raamatud, mis nad on omandanud. Aga kui nad on need omandanud, siis tähendab see, et neid laenutatakse. See omakorda tähendab, et poes ostavad inimesed neid vähem. Ja see omakorda tähendab, et kirjastus saab autorile ja trükikojale vähem tasu maksta. Kuid kuna raamatupood, kes sai tänu 9% allahindlusele raamatukogule suurema koguse raamatuid müüa, on samuti La Sofiasse registreeritud ja maksab neile iga müüdud raamatu hinna pealt omakorda 6%, on La Sofial see summa võimalik kõige lõpuks autorile kanda. Nii et kogu süsteem saab toetust. Nii Langi seadus kui raamatukogudele toimuvat müüki reguleeriv seadus on loodud selleks, et suured poed oma odavkampaaniatega turgu ei monopoliseeriks. Ja see on aidanud väikestel raamatupoodidel ellu jääda, samas kui väikesi plaadipoode enam pole. Üleüldse toetab riik kogu kuulsat Prantsuse "raamatuahelat".

HA: Aga kas teil on ka mingeid oma väikseid nõkse ja kavalusi, mis aastate jooksul on oma kasulikkust tõestanud?

AF: Eks ikka. Seda enam, et Langi seadusel on ka külgi, mis raamatukaupmehe elu keerulisemaks teevad. See, et meie ostame raamatu tihti hulgikaupmehelt või levikorporatsioonilt posti teel, ei loe midagi. Transport kulleriga või nende autoga (mis tuleb kinni maksta) samuti mitte – meie seda väljaminekut raamatu hinnale lisada ei tohi. Ja tihti on transport kallim kui raamatu hind ise. Kui keegi tellib omakorda meilt raamatu ka kuhugi kõige kaugemasse külakesse ja me viime selle autoga kohale, pole meil õigust lisada hinnale rohkem kui 1 euro. Kui kellelegi raamatu postiga saadame, siis selle kulu tohime küll tõesti summale lisada. Aga üldiselt juurdehindlustest me niisiis tõepoolest elada ei saa ja seega leiutame muid viise, et vee peal püsida.

Ostude ja tellimuste eest tasumine toimub meil näiteks kas sularahas, pangatšekkidega või siis nutiterminaliga, ja see viimane on väga tähtis. Kui ma ostan pangalt traditsioonilise terminali, maksab see 3000 eurot; kui ma selle üürin, siis 120 eurot kuus, ja isegi see kõrge hind ei välista mitmesuguseid probleeme. Mu väikse nutiterminali hind oli aga kõigest 17 eurot ja ma tasun pangale müügi pealt – kui ma seda ei kasuta, ei olegi mingisugust üüri. Kõik on palju efektiivsem ja kokkuhoid on meeletu. Peent tasakaalu tuleb muu hulgas hoida näiteks ostetavate ja tagasisaadetavate raamatute vahel. On selge, et parem on omandada hulgikaupmeestelt raamatuid suurtes kogustes, sest siis on raamatu hind madalam – Langi seadus puudutab ju nimelt vaid jaemüüki. Aga väikestel raamatupoodidel pole suurte partiidega mitte midagi teha. Kuna ma tahan olla hea partner, siis ma loomulikult võtan, mis nad pakuvad, aga pean tõepoolest kogu aeg valvama, et ma tagurpidi saatmistega liiga hoogu ei läheks. Veel mängib oma rolli see, et uusi raamatuid ei tohi hulgikaupmehele tagasi läkitada enne kolme kuu möödumist. Aga kuna mina müün ka vanu raamatuid, siis need võivad uuesti kirjastaja poole teele asuda juba kas või kolme päeva möödudes. Lisaks annab see õiguse müüa raamatut madalama hinnaga, sest Langi seadus kehtib vaid uutele raamatutele. Ja see muidugi soodustab meie müüki.

Kui nüüd rääkida maksudest, siis, kui minu teenuste hulgas oleks ainult raamatumüük, peaksin tasuma ka käibemaksu. Kuid kuna ettevõtte tegevustena on registreeritud nii raamatumüük kui loengud ja mu käive pole suur, siis ei ole ma käibemaksukohuslane.

Kirja- ja kontoritarvete (pappkastid, kleeplint, ümbrikud, paber jne) tellimuse teen ma loomulikult vaid kord aastas – siis on hind ühiku kohta madalam. Ja pappkastid, millega mulle raamatuid saadetakse, hoian alles ja kasutan neid omakorda raamatute tagasisaatmiseks. Väga tähelepanelikud oleme me samuti raamatute saatmiskulude osas. Vanasti kehtis Prantsusmaal muide eripostitariif raamatutele, aga enam seda pole – see eksisteerib veel vaid välismaale suunduvate saadetiste puhul. Vähemalt üritame siis saata oma postipakid kui võimalik mitte paksematena kui 3 cm – siis kvalifitseerub pakk kirjaks, muidu on tariif juba kõrgem. Samuti jälgime väga täpselt transpordi- ja kullerifirmade hindu ja kalkuleerime kilohinda kilomeetrite kohta. Iseenda sõiduvahendi valime me alati sellise, et kiirteedel sellega mingeid lisamakse ei kaasneks. Bensiini asemel kasutame propaangaasi, mis on odavam – see kulutab umbes 30 eurot 300 km peale. Kusjuures nüüd me oleme "etableerunud", aga vanasti magasime tihti autos ja võtsime sõitudele isegi omad võileivad kaasa. Ja oma 5% allahindluse õigust ma väga tihti ei kasuta – teen seda kas töötutele, pensionäridele, lastele, või siis, kui inimene naeratab. Raamatu fikseeritud hind jaguneb nimelt tavaliselt alati enam-vähem ühtemoodi: 50% saab kirjastaja (millest ta maksab autorile, toimetajale, küljendajale, kujundajale, trükikojale), 30% raamatupoodnik ja ülejäänu kasutavad siis levitaja ja hulgikaupmees. Ma ei saa endale tõesti selle 30% juures, mis minu osa on, suurt allahindlust lubada. Aga üks põhilisi asju selle-eest on tasuta: sõbralikud suhted kõigi koostööpartneritega on meie eluspüsimise vältimatu eeltingimus. Ja lõpetuseks, et sissetulekuid suurendada – ja mis seal salata, end ka erksana hoida –, annan ma täiesti sõltumatult igasugusest raamatupoe tegevusest vahel ka kunstiajaloo loenguid. Ja Frédéricil on samuti omad ettevõtmised.

HA: Aga kuidas te raamatuid valite? Eks seegi ju ole ellujäämisega seotud. Teie koduküünis, nii-öelda laos, on näha nii värsket ja väga spetsiifilist kraami kui ka igavesi klassikuid kõikvõimalikest žanritest.

AF: Siin on jälle mitmeid vastuseid. Laos on meil tõesti püsivalt hulk teoseid, mida on messidel, laatadel, turgudel, tähendab, laiema publikuga üritustel alati vaja, ja mis lähevad nagu veinid ajaga veel aina paremaks. Ikka on kellelgi puudu üks "Jumalaema kirik Pariisis", üks "Isa Goriot". Spetsiifilisemad raamatud vahetuvad muidugi kogu aeg. Aga nendega on jälle nii, et konverentsidel teen ma nii ettekannete kui koridorivestluste ajal tihtipeale märkmeid. Alati jälgin ma tähelepanelikult, kui televisioonis on mõni laiema kõlapinnaga meditsiinisaade, või kui ühiskonnas tekib üldse mõni laiem arutelu, sest ka nende raamatute vastu on siis mõnda aega kõrgendatud huvi. Ja midagi pole teha, nende küsimuste juures tunnen ma ikkagi teatavat eetilist kohustust (võib-olla "kohustus" on vale sõna – ehk siis vajadust) omal kombel sekkuda ja levitada ennekõike seda kirjandust, mille sisusse ma usun. Ma saan seda endale lubada, see on minu väikese raamatupoe suur privileeg.

Mis puudutab väga spetsiifilisi teadusüritusi, siis seal toimub valik loomulikult väga erialapõhiselt. Ja selles mõttes oleme isegi lihtsamas olukorras kui mõni teine pood. Tihti palutaksegi meil juba ette kujundada lett ühe või teise teema ümber, isegi paljud nimetused antakse ette. See teeb töö hõlpsamaks, sest siis on meil pigem lihtsalt raamatute kättesaamise vaev. Prantsusmaal ilmub tohututes kogustes teoseid, iganädalane kopsakas ajakiri Livres Hebdo sisaldab alati umbes 50 lehekülge uute raamatute tutvustusi, ühe raamatu kohta vaid paar sentimeetrit. Seal ühe või teise kasuks otsustada, see on kunst ja õnnemäng korraga.

Messide puhul tehakse vahel samuti mõned sammud meie eest ära, sest kohale kutsutud autorid jagatakse lihtsalt müüjate vahel. Ja eks nii on läinud, et meie mõlema humanitaarsest haridusest lähtuvalt on meie põhiliseks tööpõlluks siiski kõik humanitaaraladega seotu. Alguses müüsin ma ka kirjatarbekaupu. Aga enam ei saadeta kirju, keegi ei vaja enam ilusat kirjapaberit, keegi ei läkita enam kaunilt kujundatud kaarte – see on seoses internetiajastu saabumisega täiesti kadunud. Asju aetakse meili ja telefoniga. Asemele on tulnud see-eest jälle audioraamatud. Ja ma vaatan väga suure huviga e-raamatute poole.

HA: Kas sa siis lõpetaksid optimistliku noodiga?

AF: Jah, ma ütleksin küll. Mulle tundub, et nii nagu kirjandus ja raamat kui selline end ümber defineerivad, nii peab seda tegema ka raamatupood. Võtma kuju vastavalt ümbritsevale, arenema koos maailmaga. Kui seda teha, siis ei ole kartust, et raamat – ükskõik mis vormis ta siis parajasti esineb – üldse igaveseks ära kaob. Sest inimene ei pääse sõnast mitte kuhugi. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: