Hiinas esinesid nad nii väiksemates kui ka suuremates linnades ja asulates ning neil õnnestus seal esineda peaaegu et täissaalidele, olgugi et seal tegelikult Estonian Voices'it ei tunta ega teata.

"Ma ei tea, kuidas see süsteem käib. See on meie jaoks täiesti arusaamatu. Tõsi, see saal ei olnud meil päris täis, aga ikka väga palju inimesi," rääkis Voorand. Ta lisas, et see mastaap, et on palju inimesi, ei tähenda midagi, sest kui on palju inimesi nagu Hiinas, siis on ka palju seda, mis nende inimeste jaoks toimub.

"Neil toimub väga palju ja väga palju Euroopa bände erinevates žanritest tuuritab Hiinas pidevalt," märkis Voorand.

Erismaa tõdes, et publikuga rääkida üritades ta vahel tõesti mõtles, et kas publik üldse adub, et kust kohast nad tulevad ja mis informatsiooni ta annab. "Aga siis võtad käed-jalad appi ja õpid ehk mõne sõna ära. Läbi muusika saavutad nendega kontakti. Kui sa teed paar lugu ära ja elad ka ise sinna kontserdi sisse, siis elab samamoodi publik sinna sisse."

Voorandi sõnul tuli neil ikka natuke hiina keelt kohapeal õppida. "Külakolkas ikkagi mitte keegi ei saanudki inglise keelest aru ja siis said aru, et tuleb end kätte võtta ja need paar lauset nii selgelt kui vähegi võimalik, ära õppida." Erismaa ütles, et neil oli ses osas abiks õnneks tuuri-manager.

Voorand märkis ka, et kontserdikava vaadati neil igas esinemiskohas samuti üle, kuigi tagasi ei lükatud neil midagi. "Tõsi, eelmine kord küsiti, et miks peaks esitama "Aatomiku laulu". Põhjendasime ära, et see on lastelaul ja seal allteksti pole ja see pole laul aatomipommist." Ta lisas, et see siiski oleneb kohast, kus esineda.